Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
Читать онлайн книгу.
Norra XI sajandi keskpaiga kuningas Harald Hardrada, kes Harald Kaunisjuukse ja Snæfrithi lapselapselapselapsena võinuks veel enam kindlustada oma troonitaotlust.
Sõltumata sellest, kas Haraldi ja Snæfrithi abielu üldse aset leidis või mitte, näitab see, et Põhjala maailmavaates ei peetud saame sugugi põlastusväärseks. Seda, kui harjumuspäraseks neid peeti, näitab ka Gulatingi seadustes leiduv vanne, mis kõneleb vaenlastest, kel lubatakse olla rahus kuni „kull lendab, mänd kasvab, jõgi merre voolab, lapsed ema järele hüüavad ja saamid suusatavad”. See tuletab kenasti meelde, et viikingiaja Skandinaavia ühiskond polnud kaugeltki ainuüksi põhjalaste ühiskond.
Saagades kujutatud viikingiühiskonda vaevas lakkamatu vägivald või vähemalt selle oht ning tugeva keskvõimu puududes, mis oleks seda vältinud, tuli leida muid viise, kuidas seda vaos hoida või vähemalt suunata ühiskondlikult vastuvõetavasse kanalisse. „Egili saagas” pajatatud lugu, kuidas peakangelane kõigest seitsmeaastasena tappis Heggi poja Grimi (tollele kirvega pähe lüües) pallimängus tekkinud tüli tõttu,50 näitab ilmekalt, kui levinud võis vägivald olla. Sellistes tingimustes otsisid inimesed kaitset niisuguse kohaliku pealiku käest, kes nende meelest suutis kõige etemalt kaitsta nende elu.
Kui viikingid moodustasid salku rüüsteretke tarbeks, siis olid mehed, kes neisse kuulusid, harjunud relvi kasutama – see oli hädavajalik kas või iseenda kaitsmiseks rahututel aegadel –, isegi kui nad polnud saanud mingit kindlapiirilist väljaõpet. Levinumad relvad olid kirved, odad ja vibud, mõnevõrra vähem levinud (vähemalt mitteülikute seas) mõõgad. Viimased olid enamasti ligemale meetripikkused, lihtsa risti teraga käekaitse ja mõõganupuga ning tömbi otsaga, mistõttu nendega oli parem raiuda kui torgata. Mitmed mõõgad said kuulsaks ja neile anti kohane sõjanimigi, näiteks Fótbit (Jalaraiuja) või Gram (Raevukas). Need olid tugevad mõõgad, valmistatud damaskimise teel, mis tähendas mitme rauatüki kokkusepistamist, mis annab saadavale terale iseloomuliku mustri.51 Mõnda mõõka pärandati põlvest põlve edasi, mõned omandasid peaaegu sakraalse pühaduse, näiteks püha Olafi mõõk Hneitir (Raiuja), mis jäi kolmeks põlveks Rootsi viikingite suguvõssa, kelle esindaja oli selle endale saanud pärast Stiklestadi lahingut 1030. aastal.52
Kirved, mille järgi viikingeid kõige enam tunti, olid algul väikesed kitsa teraga relvad, pelgalt edasiarendus neist kirvestest, mida talupojad kasutasid puude raiumisel. Alles hiljem ilmusid suured laia teraga kirved (mida mõnikord nimetati Taani kirvesteks), mis nõudsid kaht kätt. Tegelikult olid need üpris ebapraktilised, vajades tublisti ruumi, nii et sellise kirve kandjad ei saanud moodustada kaitserivi.53 Äärmusliku edasiarendusena tekkis nõndanimetatud habemega (ehk lõuaga) kirves, mille kand oli tublisti allapoole pikendatud, et anda relvale väga hirmuäratav välimus. Eemalt kasutatavate relvadena eelistasid viikingid odasid ja vibusid, kuigi saagades väljenduv eetikakoodeks, mis toonitas kahevõitluse ülevust, pidas niimoodi kaugelt ründamist pigem väärituks.
Kaitsevahendiks oli enamikul meestel kilp, mis tavaliselt oli ligemale meetrise läbimõõduga ja valmistatud puidust, keskel kupal, mis kattis seespool olevat käepidet, vahel tugevdatud servaga. Alles hiljem, XI sajandil, ilmusid tilgakujulised kilbid, mida on kujutatud näiteks Bayeux’ vaibal.54 Mõnel sõdalasel võis olla ka metallkiiver, tavaliselt koonusekujuline, vahel ka silmakaitsega või lausa pikema ninakaitsega (aga kindlasti mitte sarvedega, mis on muutunud viikingite ebaajaloolisel kujutamisel peaaegu alaliseks eksimuseks).55 Kui keskmisel sõdalasel oli üldse turvis, siis oli see tõenäoliselt tepitud vammus; rõngassärgid, mis koosnesid omavahel ühendatud raudrõngastest (olles kõige tõhusamad löögirelvade vastu), olid üsna haruldased ja valdavalt kättesaadavad ainult jõukatele (näiteks Norra kuningas Harald Hardrada, kelle rõngassärk oli nii pikk, et paistis lausa kleidina, mistõttu mehed andsid sellele hüüdnimeks Emma).
Isegi kui kõige rohkem kajastatud viikingite retked olid vähemalt algusaastatel vabatahtlike üritused, mida võtsid ette ainult üldiselt ühest ja samast piirkonnast pärit väiksemad rühmad, siis hilisemad rünnakud hõlmasid juba suuremaid jõude, sageli kuningale alluvat sõjaväge. Kuninga käsutuses oli alati ihukaitsevägi ehk hird, aga vajaduse korral võisid nad koguda lisajõude peamiselt vabade talumeeste seast (keda tugevdati teiste suurnike kaaskondadega). Rootsis oli haldusüksus nimetusega hundare (sadakond) kohustatud nõudmisel välja panema neli laeva, Taanis aga pidi samasugune haldusüksus nimetusega herred saatma nõudmise peale kuninga käsutusse nelikümmend relvastatud meest.56 Arvatavasti just sellise korralduse alusel said XI sajandi algul teoks niisugused suured retked, nagu Svein Harkhabeme57 ja Knud Suure sõjakäigud Inglismaal. Väiksemaid rüüsteretkede meeskondi võis koostada ka vähemametlikul moel, nii et here (anglosaksi allikates kasutatav üldväljend laevadel liikuvate armeede kohta) võis tekkida, mitmeks osaks jaguneda ja taas ühineda suuremate sõjakäikude ajal, mis võisid (näiteks Inglismaa puhul) kesta lausa aastakümne.
Kaitsetute sihtmärkide, näiteks kloostrite puhul oli viikingite taktika samasugune, nagu on ikka olnud relvastatud sõdurite taktika relvastamata tsiviilisikute suhtes: ähvardused, hirmutamine ja otsene vägivald, kui nõudmisi ei täidetud. Relvastatud vastupanu kohates võtsid viikingid tavaliselt lahingurivvi, keskel pealik või kuningas, ja moodustasid skjaldborg’i ehk kilbikantsi, mis oli loomu poolest väga sarnane anglosakside kilbimüüriga. Nende peade kohal lehvis pealiku lipp, millest tuntuim oli Norra kuninga Harald Hardrada Landøydan (Maalaastaja). Esialgse odade viskamise ja vibust laskmise järel muutus enamik lahinguid kaootiliseks üksikkokkupõrgete seeriaks. Lõpuks ühe poole jaks rauges ning enamiku kaotusi kandsid allajäänud tavaliselt just põgenedes. Suuremate lahingute korral on isegi langenute ja haavatute ligikaudsetki arvu raske määrata (nagu õigupoolest ka lahingus osalenud meeste arvu tervikuna). 871. aastal olevat Ashdowni lahingus, kus Wessexi valitseja Alfred Suur purustas võimsa viikingite väe, langenud „palju tuhandeid”, 991. aastal Maldoni lahingus aga „sadu”. Mõnikord on meie käsutuses näiliselt märksa täpsemad arvud, näiteks 896. aastal langenud Poole’i lahingus 120 viikingit, ehkki see arv on kõige tõenäolisemalt saadud lihtsalt arvestusega, et igal kuuel ründaval laeval oli kakskümmend meest. See, et samas lahingus sai surma 62 inglast, on arvatavasti tõele palju lähemal.58
Nii palju kui lahingutes üldse taktikat kasutati, olid viikingid tuntud petlike põgenemiste ja varitsuste poolest, vahetevahel kasutasid nad aga ka kiilukujulist lahingurivi, nõndanimetatud seanina (svínfylking), mis lubas jõulise pealetungiga hõlpsamalt vastase kilbimüürist läbi murda. Üks spetsiaalne viikingisõdalaste rühm, kes täielikult eiras igasugust kindlat taktikat, olid berserkid, keda nimetati nõnda karunahast vammuse pärast, mis asendas neil turvist (samuti kutsuti neid ulfhednar’iks ehk hundinahkseks). Niimoodi kaitsetult võitlemine on ilmsesti germaani rahvaste vana komme, sest seda mainib juba I sajandil pKr Rooma ajaloolane Tacitus, kes kõneleb alasti noormeeste tantsust mõõkade ja odadega. Ainult kiivrit ja vööd kandvat noorukit võib aga näha kiivril, mis on leitud Rootsi VII sajandi kalmest Valsgärdes.
Lahingumöllus tabas berserke omamoodi hullus, mis olevat andnud neile üleloomuliku jõu. Võitluspalavikku sattudes ei olevat nad enam tundnud valu. Väljaspool saagasid leidub siiski väga vähe tõendeid berserkide olemasolu kohta ja pole välistatud, et neist loodi lugusid ainult selleks, et hirmutada viikingisõdalaste tulevasi vastaseid. Tasub märkida, et Islandil võidi berserkid lindpriiks kuulutada ning ka lahingus poleks selline rivi lõhkuv käitumine tulnud tegelikult sugugi kasuks.59
Viikingitega kaasas käivat ägeduse mainet võib pidada mõneti suhteliseks. Kahtlemata vapustasid nad munkadest kroonikuid hingepõhjani, kui ei ilmutanud vähimatki austust kristlaste pühakodade suhtes, aga vaid vähesed neile süüks pandavad mõrvad, inimröövid või põletamised suudavad võrrelda näiteks Frangi kuninga Karl Suure tegudega, kes 782. aastal
„Egili saaga”, 40. ptk.
Viikingite relvade valmistamise tehnika üksikasjalikku kirjeldust vt: J. Kim Siddorn,
Vt tagapool lk 214.
Vt Paddy Griffith,
Vt tagapool lk 224.
Tegelikult oli neid Skandinaavias leitud viikingieelse perioodi kiivritel, samuti keldi rauaaja kiivritel, mis võisid esimesi mõjutada. Sarved muutusid populaarseks XIX saj, mil Norra ja Rootsi rahvusliku liikumise raames süvenenud huvi Skandinaavia enda ajaloo vastu tõi kaasa viikingite esemete üldise taassünni ning mingil põhjusel sai sarvedega kiivrist üleüldiselt tunnustatud „viikingikostüümi” osa. Võimalik on seegi, et sarviliste kiivrite aluseks on Rooma kiivrid. Rootsis Valsgärde 7. hauast leitud kiivril on loomapäise otsaga sarved ning V saj Rooma sõjaväeüksuste kataloog „Notitia Dignitatum” mainib ära Hilis-Rooma üksuse nimega Cornuti („sarvilised”) olemasolu.
Paddy Griffith,
Eestikeelsetes tekstides on siinse vanapõhja nimekuju asemel rohkem levinud tänapäeva taani keelele omane Svend Harkhabe.
Foote & Wilson,