Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
juures alustanud vabatahtlike grupp, kelle me kutsusime kokku, et jõuda inimesteni, kes on kaotanud sideme sõnade ja lugudega. Võib-olla ei suuda nad keskenduda või ei saa lugeda või ei saa tekstist aru − igasuguseid põhjusi on. Mina teen seda vanadekodus, mu abi Wendy peab lugemistunde kooli õpiabirühmas, ja ka haiglas on üks rühm.”
„Ja te lihtsalt … loete ette?” küsis Gillian.
Anna noogutas. Raske on selgeks teha, kui suurt rahuldust pakub selline lugemisskeem, ilma et sa ei paistaks pühamana kui kõik teised, aga ta tundis, et on edasi andnud midagi kasulikku, mille mõju võib kesta veel tunde pärast tema lahkumist. „Mõnikord loevad nad ise, mõnikord peatume ja arutame loetud lõiku või meenub neile midagi seoses loetuga. Pean tunnistama, et mõnikord kisub see vanem rahvas mul silma märjaks. Nad nagu ärkaksid üles ja sa näed, et nende silmad on jälle noored. Kõik sellepärast, et kellelgi oli idee, siis pani ta selle kirja, et jagada teistega, ja nüüd on see idee levinud üle maailma ning tundub, nagu saaks aega tagasi keerata. Kas see pole hämmastav?”
Näis, et Kelseyt ei veennud ka see jutt, kuid Anna arvas nägevat helki Gilliani silmis. Järgmine kord tuleb ka tema, otsustas Anna.
Michelle koputas käekellale. „Jääme hiljaks Jean Plaidy tundi. Hakkame minema!”
Veel pilk tagasi siidkäekotile, mida kaunistasid tillukesed šifoonist liblikad, ja Anna laskis ennast juhtida Kodu Kalli Kodu soojast embusest välja jahedale peatänavale.
Anna oli oma sportautost loobunud vastu tahtmist, et maksta suurema eest, mis mahutaks rohkem inimesi, ent oma energilise juhtimisstiili oli ta säilitanud. Michelle tundis kergendust, kui ta viimaks näitas suunda puudega ääristatud sissesõiduteele, mis viis Edwardi-aegse häärberi juurde; selle ees oli uhke kaarega sõiduring ja korralikult kanti pöetud hekid, mis tähistasid muruplatside ääri. Ei mingeid kroketiväravaid, vaid tagasihoidlik silt, millelt oli lugeda „Butterfieldsi hooldekodu”, ja ratastoolidele kohandatud minibuss maja ees.
„Ma ei teadnudki, et see asub siin,” lausus Michelle, imetledes hoone luuderohuga kaetud esikülge ja kõrgeid aknaid. „Omal ajal pidi see küll alles koht olema.”
„Kuulus vist kunagi linna ühele ja ainsale edukale ärimehele,” seletas Anna, parkides üksiku auto kõrvale. „Vanemad elanikud võivad veel perekonda mäletada. Ära lase neil Parrydest rääkima hakata. Mina olen pidanud vältima kõiki Catherine Cooksoni romaane, kus on juttu teenijatest, sest mõned praeguste elanike esivanemad olid ilmselt pahurad ja nipsakad toatüdrukud.”
Michelle jäi Anna selja taha, kui see marssis kruusateel oma madalakontsalistes saabastes ja teatas nende saabumisest turvatelefoni kaudu. Michelle silmitses neid mõlemaid sissepääsu suurtelt klaastahvlitelt. Nad moodustasid naljaka paari − nagu kaks koomikut: teravnurkne Michelle teksastes ja nahksaabastes ning graatsiline Anna pikas seelikus, heledad juuksed kootud mütsi all ja raamatud kotiga üle õla.
Nende peegeldused hõljusid klaasil kusagil karge talvise välisõhu ja asutuse luitunud siseseinte vahel. Nagu kummitused, mõtles Michelle. Ta ei tahtnud Annale öelda, et vanadekodud tekitavad temas õudu. Kui tal poleks plaanis meelitada härra Quentini raamatupoe suhtes oma arvamust muutma, ei oleks ta mingil juhul suutnud ennast sundida astuma üle selle maja läve.
Kui Anna tõmbas ukse lahti ja juhtis ta kunagisse imposantsesse eeshalli, hajutas majesteetlikku esmamuljet hoone sisemusest vastu uhkav keedetud juurvilja ja puhastusvedelike lõhna voog.
Michelle heitis ümberringi kiireid pilke, otsides säilinud riismeid kunagisest elegantsist. Palju seda polnud.
Kõik on nii hall, mõtles ta − hall ja tuhm. Kus on värvid, mahedad lõhnad, kena tapeet?
Teadmatuses oma sõbranna reaktsioonist, tõukas Anna lahti raske tuletõkkeukse ja naeratas nailonist kitlis hooldusõele, kes lükkas ratastoolis istuvat tühja pilguga meest piki koridori.
„See on Albert,” selgitas ta sosinal. „Ainus kord, kui olen teda kuulnud rääkimas, oli pärast seda, kui olime lugenud mõned peatükid raamatust „Lepitus”. Lõpus, ilma hoiatamata, ütles ta korraga: „Mina kohtasin oma Noreeni õhurünnaku ajal Solihallis ühes varjendis ja arvasin, et ta on tema õde. Pidin pärast temaga abielluma.” Õed pidid surnuks ehmuma.”
„Ja pärast seda ei suutnud sa ta lobisemist enam peatada?”
„Hm, ei.” Anna peatus teise tuletõkkeukse juures ja tõmbas selle lahti, et Michelle’i ees lasta. „Aga hooldajatel oli, millest mõelda, kui ta pere järgmine kord külastama tuli.”
Nad olid jõudnud peamisse päevaruumi − suursugusesse kõrge laega külalistetuppa, kus sitsiga kaetud tiibtugitoolid olid asetatud ringi ja juba hõivatud küürus vanade meeste ja naiste poolt, kellest mõned pöördusid sisenejaid vaatama. Teised lihtsalt jätkasid ühte punkti jõllitamist, käed ümber toolikäetugede.
Michelle’is tekitas see kõle paik külmavärinaid, hoolimata kogunenud inimestest. Temale meeldis elada üksi ja ta ei talunud niisugust mõtetki, et peaks jagama oma ilusat maja kellegi teisega, aga kõik võiski ju lõppeda niimoodi, manitses teda ema. Aeglased ilmetud päevad ühes ruumis koos teiste armastusest ilma jäänud inimestega, üksikud vanainimesed kongides, kus pole isegi kassikarja, kes võiks su nahka panna.
Tõsiasi, et seegi maja oli kunagi armastatud, tegi ta nüüd halvemaks spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud hooldekodudest, mõtles ta. Butterfields tundus niisama mahajäetuna kui ta elanikud. Kipsvormid olid kohati laudadega üle löödud, varjates väheseidki ruumis olevaid ehiselemente. Marmorist kaminapealsele oli kunagi kuhjatud kutsekaarte ja fotosid. Need vanad daamid topilistes seelikutes, jalas joonega sukad, tantsisid siin kunagi lootusrikaste noormeestega, ning neil olid armulood ja nad rääkisid anekdoote. Nüüd nad lihtsalt istusid omaenda suletud maailmades ja ootasid, aga mida? Et keegi astuks sisse ja paneks neid kuulama seda neetud Jane Austenit, kas see neile meeldib või mitte?
Oli nii vaikne. Keegi ei rääkinud, taustaks ei kostnud muusikat, ei televiisorit, polnud raadiot liiklusuudiseid välja paiskamas … mitte midagi. Vaid radiaatorite tasane tiksumine ja aeg-ajalt ka polüesterpükste kahin vastu diivanipatju.
Michelle surus huuled kokku, et mitte öelda Annale midagi kohutavate sinepikollaste seinte kohta; ta sai aru, et see oleks kõlanud pealiskaudsena, kuid ta teadis ka, et see on esimene asi, mis ta siin hulluks ajaks.
Siin võiksin olla ka mina, mõtles ta paanikas. Harveyl oli õigus. Emal oli õigus. Siin võiksin olla ka mina.
„Kus su ämm on?” sosistas ta selle asemel.
Anna õngitses kotist raamatut. „Pole veel siin. Tema ilmub suurejooneliselt vahetult enne algust, et kõik teda vaataksid.”
„Ja härra Quentin?”
Michelle’i kaval plaan tundus nüüd olevat üsnagi küsitav isegi ta enda meelest. Siin pole ju raamatuid, mõtles ta. Ei raamaturiiuleid, ei ajakirju, ei ajalehti. Härra Quentin võib hulluks minna. Ta hakkab veelgi otsusekindlamalt kavandama kaupluse säilitamist.
Anna vaatas ringi. „Ma ei näe teda siin. Miks sa seda küsid?”
„Oh, arvasin, et saan temaga paar sõna rääkida. Tema kauplusest.”
„Tõesti?” Anna ajas silmad suureks; ta oli liiga usaldav, et kahtlustada mingit tagamõtet. „Millest siis?”
Enne kui Michelle jõudis sobiva vastuse leida, kihutas nende juurde keskealine daam tuunikas ja liibuvates pükstes, käes kirjutamisalus ja kaelas pastakas, mis rippus nagu nöörlood alla ta riiulitaoliselt rinnalt. Ta vaatas rõõmust särades Anna poole.
„Anna, kullake! Kas sa tõid täna abilise kaasa?”
„Jah, see on Michelle,” tutvustas Anna. „Michelle, Joyce on Butterfieldsis meelelahutuste organiseerija.”
„Õnnetuseks küll!” laksatas Joyce tagasihoidlikult vastu ta käsivart. „No on ikka tegemist selle väikese seltskonnaga.”
Uskumatult silmitsesid Michelle ja Anna vaikivaid vanainimesi vaikses ruumis.
„Nii,