Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
sinna sisse põigata ja seal ringi uidata, kui Agnes Quentin veel elas. Tema vist põhiliselt hankiski raamatuid. Kui ma viimati seal käisin, pidin murdma teed läbi sõjaraamatuvirnade, et midagi leida, ja lõhn oli seal imelik …”
Anna telefon tegi häält, peatades ta keset lauset. „Phil,” ohkas ta. „Tema ema ärkas ja tüdrukud kaklevad Wii pärast. Ta tahab Pongot tagasi, et saaks temaga jalutama minna.”
Oma nime kuuldes ilmus laua alt välja rohelises kombinesoonis Pongo. „Sulle on tõesti jõulud saabunud, vana semu,” märkis Michelle. „Vähemalt kaks korda rohkem jalutajaid kui tavaliselt.”
„Tule nüüd. Lähme tagasi oma viledaks kulunud kotile,” kutsus Anna.
„Koerakott võta kaasa,” pakkus Michelle, mudides hellalt Pongo kõrvu. „Võid selle lugeda tema jõulukingituse osaks. Jäta aga seniks selga, kuni te välja jõuate.”
„Aitäh.” Äkilise impulsi ajel kallistas Anna Michelle’i, tundes ta väikest, aga toekat kogu naaldumas enda liiga pika ja kõhetu keha vastu. „Oled ikka kindel, et sa ei taha meie juurde tulla? Ma ei tahaks sind siia niimoodi üksi jätta.”
„Kõik on korras. Mind ootab tõeliselt hinnaline õhtusöök ühele. Lase mind nüüd lahti, sa rikud mu meigi ära.” Anna mantel summutas Michelle’i hääle, ja kui ta eemale tõmbus, märkas ta, et Michelle’i silmad on märjad.
„Tuleb hea aasta,” ühmas Anna.
„Tean,” kostis Michelle. „Ära ülearu ägedalt ürita, las see lihtsalt juhtub.”
Anna arvates lubas Michelle endale liiga palju, aga ta jättis selle niisama.
2
„Lugesin Narnia-sarja oma vanemate garderoobi taganurgas, lootes, et tammepuust seinad muutuvad lumisteks oksteks.”
Füüsiliste omaduste poolest ei olnud Michelle jooksjatüüp − ta oli väikest kasvu ja tema jalad olid pisut lühemad, kui ta oleks tahtnud −, kuid otsusekindlust temas oli ja see muutis iga ringi linnas võidujooksuks iseendaga.
See, et oli teine jõulupüha − võib-olla just sellepärast, et oli teine püha −, ei tähendanud veel, et ta hülgaks harjumuseks saanud rutiini: hommikune jooks, millele järgnes dušš, presskannutäis Keenia kohvi ja kaks klaasi vett, puder, päevaste tööde nimekiri ning põgus pilk online’i klatšisaitidele. Michelle’ile meeldis, et ta päevarütm on kindel nagu rongisõiduplaan, aga täna tahtis ta teha kiiresti ja kaduda, juhuks kui ema helistab uuesti ja loodab süütundele rõhudes sundida teda sõitma Surreysse, et seal ennast veelgi rohkem süüdlasena tunda.
Michelle sörkis jõeäärset pukseerimisrada pidi alla, mööda kanali hõbehallidest vetest, kus kolm pruuni parti vaikselt sulistasid, ja pööras siis vasakule, kust viis jalgrada linna. Ta hingas kargesse hommikuõhku valgeid pilvepahvakuid ja tundis, kuidas ihus surises veri, värske ja kuum. Üksikud koerajalutajad olid juba väljas ja ta noogutas neile, keda tundis − seal oli Juliet, Anna koerahoidja, valge terjeri ja šokolaadipruuni labradoriga, ning üks vanapaar, kellel oli hallisegust karva taksikoer ja kes kõik kolmekesi olid mähitud kilejopedesse.
Michelle’i marsruut viis ta kahe George’i-aegsete valgete villade rivi vahelt üles ja Victoria ajastust pärit ridaelamute kaudu linnale lähemale; ta silmad fikseerisid terve loetelu poeetide nimedega tänavatest: Tennysoni avenüü, Wordsworthi tee, Donne’i aed. Sellest piirkonnast on pärit ta parimad kliendid ja talle meeldis siin toimuval silma peal hoida. Möödudes heitis ta pilke akendesse ning tabas paar hõbedast filigraantähte ja õuepuudel elektriküünlaid, mis poes müüdi läbi ühe nädalaga. See andis talle täiendava energiasüsti mäest üles linnakeskuse poole jooksmiseks.
Worcesteri tänava otsas tuli Michelle’il teha valik: kas paremale ja sealt edasi otse peatänavale või vasakule ja siis pargi juurest ringiga. Tavaliselt ei jooksnud ta peatänaval, aga hetkel valitses siin vaikus ja pealegi oli teda kiusanud üks mõte juba Milton Grove’ist saadik, kus iga elutoaaken tõi nähtavale täistuubitud raamaturiiuli ning mõningatel juhtudel maast laeni raamatuvirnu. Michelle ise polnud just raamatuinimene, kui mitte arvestada diivanilaua juurde kuuluvaid kunstialbumeid, mida ta tõesti armastas, eriti kui need olid suuruse järgi jalapingile paigutatud. Aga Anna huvi Quentini raamatupoe vastu oli pannud Michelle’i mõtlema, kas tal pole ehk jäänud kahe silma vahele midagi, mida võiksid osta poeedinimega tänavate asukad.
Oli näha üksikuid uitlevaid hingi, kes püüdsid pääseda peatänaval pidutsemise järgse hommiku pohmelusest, kuid poode oli veel vähe avatud. Kaks naist uurisid hoolega Kodu Kalli Kodu pühadeaegset väljapanekut, ent olid juba edasi liikunud, kui Michelle saapapoest mööda jõudis. Raamatukaupluse juures võttis ta kiirust maha, et piiluda sisse salatsevast aknast; ta süda peksles rinnus ägedalt, kui ta venitas tulitavaid põlvekõõluseid.
Pearuumi sisemus oli sünge: kõikjal vedelesid raamatuvirnad ja juba see kaos üksi tekitas Michelle’is tahtmise sisse murda, et korda luua. Nädalaid oli kauplus kõikunud sulgemise äärel; tuleb päev ja AVATUDsilti ei pööratagi enam ümber. Michelle oli siia paar korda varem sisse põiganud, et lihtsalt tere öelda, aga nüüd polnud ta enam ammu käinud, peamiselt küll sellepärast, et Cyril Quentin osutus ehtsaks raamatumaniakiks, kes haistis „mittelugeja” juba miili kauguselt ära ja pani ta ennast tundma väga ebamugavalt. Kui Michelle viimati siin käis, jäi talle mulje mingist klubilisest vaikusest, mis tema arvates küll ei täida poodi inimestega: klienti tuleb ahvatleda ja erutada, nii et ta tahaks oma rahast lahti saada ja midagi põnevat koju kaasa võtta.
Mingi võõras abitu tunne uhkas Michelle’ist üle, kui ta püüdis aru saada, kus lõpeb esimene ruum ja algab tagumine. Teda hakkas huvitama, kas Quentinid ei teinudki kunagi remonti. Riiulid, mis kumasid ähmaselt ruumi sügavusest nagu koletud ribid, nägid välja, nagu oleksid seal olnud juba kaupluse ehitamisest peale. Oli nii pime, et Michelle ei näinud kohtagi, kust pidi tulema valgus.
Aga potentsiaali niisugusel kauplusel on. Võimsat potentsiaali. Kui põrandalauad liivaga puhtaks hõõruda, mõtles ta, ja värvida kõik üleni kahvatupruuniks, jättes siia-sinna vaid üksikuid säravaid laike, ning kui leida lampidele nutikaid kohti ja võtta maha need ebamäärased riiulid, võiks siia teha suurepärase voodipesukaupluse. Kodu Kallis Kodu II.
Voodipesu ongi ta järgmine suurem ettevõtmine. Michelle sai sellest aru, kuna tal oli tekkinud kinnisidee otsida internetist välja sulevoodeid ja udupehmeid tekke. Püsikliendid kaebasid, et nende võimlatreeningud ja õhtused väljaskäimised on ägedad, aga kodus tahaks ennast tunda mõnusalt, eriti jahedas Longhamptonis uduvihmastel kevadetel, mis ei tahtnud kunagi õide puhkeda enne, kui alles päris viimasel hetkel, ja niiskel sügislehtede ajal, mis algas kohe järgmisel päeval pärast Wimbledoni lõppu.
Michelle silmitses kaupluseruumi ainiti oma röntgenitaolise dekoraatoripilguga, asendades pehmekaaneliste raamatute virnad messingist raamil kaheinimesevoodiga, mis oleks korralikult üles tehtud ja uhkeldaks seal oma karge valge puuvillase voodipesu ja udusulgedest tekiga. See oleks seatud puhtaks hõõrutud põrandalaudadele, mida ilmestaksid karmiinpunased kaltsuvaibad. Riiulid oleksid täidetud korralikult kokku lapatud tekivirnadega − Iiri lambavillast, šerbetivärvi triipudega −, südamekujuliste lavendlikotikestega ja nutikas värvivalikus pesukomplektidega, ümber tema enda signeeritud lillakas pael.
Ta süda hakkas kiiremini põksuma, kuid mitte enam füüsilisest pingutusest. Seni polnud ta teinud muud, kui kirjutanud märkmikusse „Uus kauplus”, ja siin see nüüd oli − otse kõrvalmajas. Anna jõudis talle vihje teha enne, kui keegi teine sellest kuulis. Ju see on siis nii määratud. Keegi seal ülal on otsustanud anda talle võimaluse, võibolla selle ainsa.
Michelle tõmbas taskust telefoni ja märkis sinna, et ta võtaks kontakti juristidega − talle meenus ähmaselt, et vanemate kaupmeeste äriasjadega tegelevad Flint ja Cook. Seejärel keeras ta muusika taas valjemaks ning jooksis koju, mõtetes valitsemas värviskeemid, valgustid ja pehmed mohäärkatted.
Michelle oli nii ametis järgmise sammu kavandamisega, et ei märganudki oma trepiastmel istuvat