Suvemaja. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
märkas Venetia ikka veel kaunites tugevasti värvitud kannikesekarva silmades hirmu ja õuduse välgatust.
„Aga kevad tuleb,” tuletas Lottie vanemale naisele meelde, „ja tee juurde on kooki ka.”
„Oh, kullake!” Venetia hääles kõlas tänutunne. „Sa oskad nii hästi lohutada. Ausalt!”
„Mine otsi Milo üles,” ütles Lottie. „Matt tuleb mõneks päevaks siia ja Milo on väga rõõmus.”
Venetia läks minema ja Lottie kuulis, kuidas ta tervitas spanjelit, kes talle vastu tuli. Siis ilmus koer kööki. Ta oli kena loomake, kokkeri ja Sussexi spanjeli paaritumise tulemus. Väga meeldiva loomuga oli ta ka – kuigi jah, nagu Milo ebasõbralikult märkis, peni oli paks nagu mütakas. Koera kasukas oli Milo lemmiku, kleepja karamellpudingi värvi ning ta oli armsalt pontsakale kutsikale Pud nimeks pannud.
„Kõik need uued ristandid!” oli Milo Lottiele öelnud. „Labraduudlid, sprollid ja sprokkerid. Noh, kui springerspanjeli ja kokkeri ristand on sprokker, siis Sussexi ja kokkeri ristand on sukker. See võtabki Pud’i olemuse kenasti kokku.”
Nüüd istus Pud ja vaatas lootusrikkalt, kuidas Lottie teejoomiseks ettevalmistusi tegi.
„Sa kuulsid sõna „kook”,” ütles Lottie talle, „aga sina seda ei saa.”
Ta mõtles Mattist, kes pidi varsti kohale jõudma, ja tundis nii heameelt kui muret. Sellest ajast saadik, kui Matti ema oli mõne nädala eest surnud, oli Lottiel olnud kindel veendumus, et peagi juhtub midagi väga olulist – aga mis see küll võiks olla? Imogen ja Matt ei sõltunud Helenist enam ammu ja tema surm oli kõike muud kui ootamatu. Heleni elu oli olnud kurb, ta oli väga noorelt leseks jäänud ja pidi kaks last üles kasvatama, aga see polnud mingil juhul ebatavaline, teised naised olid samasuguses olukorras ju hakkama saanud, ilma et nii kõvasti jooma oleksid hakanud. Loomulikult oli Helenit muserdanud viis, kuidas Tom surma sai – ta sattus Afganistanis sõjareportaaži tehes eri rühmituste kokkupõrke keskele –, kuid tema depressioon oli juba varem alanud.
Lottie mäletas, et oli kord proovinud sellest Tomiga rääkida. See juhtus mõnda aega pärast seda, kui väike perekond esimest korda Afganistanist tagasi tuli, aga Tom põikles kõrvale, ei tahtnud seda arutada ja vihjas nurisünnitusele, mis Heleni Kabulis endast täiesti välja viis ja millest ta päriselt üle ei saanudki. Lottie polnud peale ka käinud, selleks ajaks oli ta neisse kõigisse kiindunud, nii Tomi, Helenisse kui lastesse, kuid kõige rohkem Tomi. Tomil polnud sellest aimugi – mitte kunagi nende tundide jooksul, mis nad koos Kongo sõda kajastavat raamatut toimetades veetsid, ei kahtlustanud ta, et Lottie teda nii väga armastas.
Lottie tegi tee valmis, seadis taldrikud, koogikahvlid ja koogi kandikule ning läks siis, Pud kannul, verandale. Uksel jäi ta kõhklema. Venetia oli tooli Milo juurde tõmmanud ja istus nüüd, põlved vastu mehe põlvi, habras kõhn käsi mehe kahe suure sooja kämbla vahel. Venetia silmad olid suletud.
„Vaene vana Clara! See on nii masendav, Milo,” kurtis ta.
Milo vaatas teda. Mehe ilme oli õrnalt mõtlik ja Lottie teadis, et Milo meenutab noort kaunist Venetiat sellisena, nagu ta naist esimest korda nägi, vanemohvitser Bernard ehk Bunny Warreni abikaasana Sandhurstis ballil. Hetkeks kangastusid nad mõlemad ka Lottiele: ballikleidis glamuurne ja seksikas Venetia, pikk ja uhke paraadvormis Milo. Ta nägi nende käepigistust, tulist pilguvahetust, kuulis naeru ja neist rääkivate inimeste jutupominat, klaaside kõlksumist ja kaugeid muusikahelisid.
„Kõrge vanus pole äpude jaoks, kullake,” ütles Milo nüüd, murdes lummuse. Ta heitis pilgu Lottiele ja pilgutas talle kergelt silma. „Tee on kohal.”
Venetia avas silmad ja Lottie asetas kandiku ümmargusele klaasplaadiga lauale. Ta mõtles, kas Milo palub Venetial õhtusöögile jääda. Lottie teadis, et Mattil poleks selle vastu midagi. Kuigi Matt hindas ja kaitses oma eraldatust ja privaatsust, kui ta töötas, meeldis talle Mäemaja avatus, kui ta parasjagu puhkas – ja Venetia meeldis talle ka. Lottie oli püüdnud mõistvalt suhtuda vanema naise kohatisse muserdavasse üksindusse ja masendusse pärast seda, kui ta oli leseks jäänud, kuid Milo suhtumises Venetiasse oli tõelise kiindumuse kõrval alati meesterahva instinktiivset ettevaatlikkust.
„Ei tohi nii pehme olla,” ütles Milo Lottiele, kui too kippus Venetia vihjetele järele andma. „Kui sa piisavalt ette ei vaata, kolib ta nüüd, kui vana kallis Bunny surnud on, varsti lausa siia elama. Venetia on kõva kivi – ta teab, mida tahab, ja teeb kõik, et seda saada.”
„Nii et Matt tuleb siia,” ütles Venetia. „Teil ikka veab, et noored nii lähedal elavad. Imogen ja Julian on oma armsa lapsukesega kohe teisel pool orgu. Ja Matt käib nii tihti külas. Nad tasakaalustavad kõiki neid koledusi, eks ole? Mina ei näe enda omi viimasel ajal üldse…”
Teed kallates tabas Lottie Milo pilgu. Mees kergitas kulmu, Lottie noogutas.
„Jää õhtust sööma,” tegi Milo ettepaneku. „Kas tahaksid?”
Venetia vaatas tänulikult Lottie poole. „Ega ma tüliks ei ole? Mis sa arvad, ega Mattil midagi selle vastu pole?”
Lottie raputas pead. „Muidugi ei ole. Jää tõesti.”
„Aah,” hingas Venetia pikalt välja, otsekui oleks mingist murest või hirmust vabanenud, ja toetus toolileenile. „Jään väga hea meelega.”
Pärast teejoomist jättis Lottie Milo ja Venetia omavahele ning läks aeda lumikellukesi tooma. Varane õhtupäike heitis murule pikki varje, iidsete pöögipuude juurte ümber õitsesid leekivkollaste ja tintjaslillade ringidena krookused. Äkitselt sööstis allapoole musträstas, tema hoiatushäälitsus purustas vaikuse. Aias oli vaime, inimeste ja koerte vaime, kuid Lottie ei kartnud neid. Ta teadis neid kõiki ja tundis, kui nad läheduses viibisid – suur hulk tunnistajaid, kellest mõned tundusid olevat talle niisama lähedal kui need kaks, kelle ta verandale oli jätnud. Lottie ei mäletanudki aega, mil ta poleks tajunud teiste maailmade survet. Kui ta alles laps oli, mõtles ta sellele seletuse leidmiseks lugusid välja: põimis väljamõeldu killud kokku päriselt juhtunuga ja lõbustas või koguni hirmutas nõnda oma koolikaaslasi. Kord, kui ta oli seitsmene, süüdistas ühe kooliõe isa teda oma tütrele valetamises. Rabatud ja üllatunud, ei suutnud Lottie mehele selgeks teha, kui vaevutajutav on piir absoluutse tõe ja millegi kujutletava tõepärasuse vahel – ja et on veel miski, mingi kuues meel. Hiljem lõbustasid üsna tavalistele juhtumustele lisatud koomilised või põnevad täiendused tema sõpru ja lahutasid töökaaslaste meelt, tõmmates tähelepanu eemale tema võimelt „näha läbi tellisseina kaugemale kui enamik inimesi”, nagu Tom selle kohta kunagi ütles. Sellest hoolimata tekkis Lottiele teatud reputatsioon, mis ümbritses teda otsekui kibuvitsahekk Okasroosikese lossi – see lummas inimesi, kuid ei lasknud neid väga lähedale.
Ainult Tom oli sellest läbi pääsenud. Kummaline, et just Tom, kelle alaks olid faktid ja kes puutus kokku karmi ajakirjandusmaailmaga, oli teda tõeliselt mõistnud, aga Tom oli ju mustade kulmudega kelt, kelle vanaemal olid nägijavõimed. Tom oleks justkui spirituaalsel tasandil Lottie ära tundnud ja Lottiele oli olnud suur kergendus, et teda tunnustati, talle tundus, et ta on viimaks ometi nähtavaks muutunud. Esimest korda elus ei tundnud ta end enam üksildasena. Töötades koos mehe raamatu kallal ja nautides mõnda ühist lõunasööki, tundsid nad, et neil on palju ühist, nad jõudsid sügava teineteisemõistmiseni, mis tegi Lottie õnnelikuks ja mõjus Tomile rahustavalt.
Aga Milo oli Lottie hoopis teisiti omaks võtnud. Milole oli ta lihtsalt väike Charlotte, tema endise naise palju noorem õde; Milo suhtumine oli isalik, komplikatsioonideta ja julgustav. Just Milo oli hakanud teda Lottieks kutsuma.
Lottie oli Milosse kiindunud esimesest silmapilgust, kui Sara mehe koju tõi ja teda neile tutvustas. Sara oli õele öelnud, et ta jalus ei oleks, kuid Lottie oli Milo pikast kasvust ja rõõmsast nakatavast valjust naerust liiga lummatud, et sõna kuulata. Mehe soojus tõmbas teda enda poole, Sara hoiatav kulmukortsutus kaotas jõu ja Milo suhtus Lottiesse armsasti, kuigi oli temast kolmteist aastat vanem.
Väga kiiresti hakkas Lottie märkama Sara ja Milo vahelisi ebakõlasid.
„Miks sa tahad temaga