Suvemaja. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
õdedevahelisest lähedusest ei saanud juttugi olla. Sara oli nõuks võtnud süüdistada Lottie sündi selles, et nende ema kuus kuud pärast seda suri („Ema ei muutunud pärast sinu sündimist enam kunagi endiseks!”) ja ega seegi asja ei parandanud, et Milo vanemad eelistasid võluvat väikest õde okkalisele, valitsemishimulisele ja terava keelega vanemale õele. Milo ema võttis kümneaastase Lottie oma tiiva alla, teda kutsuti koolivaheaegadel mõneks ajaks Mäemajja ja varsti anti talle seal oma tuba. Lottie eakale ja jaheda loomuga isale oli see ilmseks kergenduseks, Sarat aga ärritas. Ta nimetas seda põlglikult külje alla pugemiseks, kuid Lottiele tegi tõelise armastuse ja peretunde leidmine nii suurt rõõmu, et ta ei mõelnudki sellest loobuda ainult selleks, et olla meele järele muutlikule Sarale, kes elas nüüd koos Miloga Warminsteri lähedal abielus ohvitseride majas.
Kui isa suri, oli Lottie jaoks loomulik, et Mäemaja saigi tema koduks. Talle meeldis väga, kui Milo ja Sara väikese Nicholasega külas käisid, ja kuigi tal oli häbi seda tunnistada, meeldis talle veel rohkem, kui teoks sai paratamatu lahutus ja Milo hakkas Nickiga kahekesi isakodus käima. Selleks ajaks, kui Milo Mäemaja päris, oli Lottie muutunud niivõrd selle osaks, et tundus täiesti loomulikuna, et seal on nende mõlema kodu. Milo oli hiljuti erru läinud brigaadikindral, Lottie käis Londonist kirjastusetöölt Mäemajas nädalalõppe veetmas ja siis hakkasid Imogen ja Matt ka tihti seal käima.
Jalutades nüüd aias, pihud lumikellukesi täis, mõtles Lottie Mattist. Matt oli oma isaga ebaharilikult sarnane: pilukil pruunide silmade pilk, viis, kuidas ta oma rahutute sõrmedega juukseid turri ajas… Sellised detailid kandsid Lottie kolmkümmend aastat tagasi ja meenutasid talle kummalist segu õnnest ja südamevalust, mis oli seotud ainult Tomiga. Oli väga raske, kui Tom suri ja Lottie ei saanud avalikult leinata, temalt oodati hoopis, et ta lohutaks ja toetaks Helenit, näitamata hetkekski oma tõelist kaotusvalu. Kui Helen langes aina sügavamale meeleheitesse, eitamisse ja vaikimisse, hakkasid lapsed sõltuma Lottiest. Lottie oli toonud neid nii sageli kui võimalik Mäemajja, et lasta Helenil puhata laste nõudmistest ning võimaldada Mattil ja Imogenil vabalt ringi joosta, karjuda ja mängida. Ta oli Milole väga tänulik jäägitu kiindumuse eest, mida mees nende kahe väikese uustulnuka suhtes üles näitas. Isegi Nickile olid nende külaskäigud meeldinud, kuigi ta püüdis arvestada ema hoiatustega, et need anastajad võivad röövida tema päranduse või kavalusega tema isa südamesse pugeda.
Lottie hakkas tagasi maja poole minema. Ta oli Matti pärast mures, justkui tundis, et kohe-kohe juhtub midagi vapustavat, ometi polnud tal tõelise katastroofi eelaimust, polnud sellist tegelikku hirmu, mida ta oli tundnud siis, kui Tom oli Afganistani tagasi läinud. Matt oli olnud raske laps, kes nägi õudusunenägusid ja tundis paanilist hirmu üksijäämise ees. Kui Matti isa surma sai, kasvasid poisi hirmud veel suuremaks ja nende võitmiseks läks tarvis Lottie ja Heleni ühiseid jõupingutusi. Siis oligi Helen müünud ära maja Finchleys, ostnud aiaga korteri Blackheathis ja võtnud Lottie sinna kaasüüriliseks. Mõnda aega oli see kenasti sobinud, kuid isegi Lottie ei suutnud hoida Helenit tasakaalus ja kaitsta teda piinava masenduse eest. Aga vähemalt suutis ta lohutada Matti, korraldada tema esimesse kooli mineku ja hoolitseda selle eest, et Imogeni ei häiriks üliaktiivne kujutlusvõime, mis Mattil korralikult magada ei lasknud.
Kui Matt vanemaks sai, suutis ta oma isiklikest deemonitest jagu saada stoilise vaprusega, mis peaaegu purustas Lottie südame. Üks Matti abinõusid oli kirjutada väikesi lugusid, mis olid põhiliselt lapsest, kes läks kaduma või jäeti maha ning kellel tuli ennast kaitsta mingi koletise, looma või õela võluri eest. Lapse selja taga seisis tema alter ego, vaimlaps, kes teda aitas. Need lood olid kummalised ja rahutukstegevad, kord need vaimustasid õpetajaid, kord panid muretsema, aga mitte ükski õpetaja ei pannud imeks, kui Matt hakkas esseede eest auhindu võitma ja sai hiljem stipendiumi, et Oxfordi minna. Ta lõpetas edukalt ja läks tööle kirjastusse, aasta või paar hiljem algas pikk aeglane töö fantaasiaromaani kallal, mis tõigi talle selle suure tunnustuse. Seegi polnud tegelikult üllatav, et teda oli nüüd tolle tohutu edu järel tabanud kirjutamistõrge, ja nii oli Lottie hämmeldunud, et ta oli Matti pärast mures just praegu, kuigi mees oli saavutanud nii palju. Samas ei lubanud elukogemus tal sellele tundele lihtsalt vilistada. Võib-olla siis, kui ta näeb Matti ja saab temaga rääkida, mõistab ta mure põhjust paremini.
Teine peatükk
Matt sõitis mööda Chiswicki ringteest ja suundus mööda M4 läände, meenutades neid lapsepõlves kirjutatud lugusid ning seda, kuidas tema kirjanikukarjäär oli saanud alguse vajadusest leppida isa surma ning teda haaranud imeliku piinava poolikusetundega. Ometi vaevasid teda endiselt sisemine rahutus ja kohutav üksindus.
„Sellepärast me kirjutamegi,” oli üks kirjanik talle kunagi öelnud. „Me loome midagi oma sees oleva tühjuse tõttu, vajadus välja mõelda teisi maailmu tuleb sellest, et meil puudub midagi väga olulist.”
Kui Matt Slough’ ja Readingi selja taha jättis, rõõmustades, et jõudis sinna enne tipptundi, mõtles ta, kas see on kõikidel kirjanikel nii, aga tema ise tundis ennast tõeliselt elavana ainult siis, kui pani kirja sõnu, kohendas neid ja seadis siis jälle ümber. Ta vajas suurlinnamelu, et mõtted liikuma hakkaksid; ta pidi saama jälgida, kuidas inimesed mööda ruttavad ja kohvikulaudade taga või kõrtsis istuvad. Matt ei kohanenud maaeluga nii, nagu Imogen oli kohanenud. Oh, talle meeldis väga käia Mäemajas, kuid isegi lapsena polnud teda vaimustanud ratsutamine, jahipidamine ega koerad, kellesse Imogen nii kergesti kiindus. Kui Imogen kooli lõpetas, hakkas ta tegelema hobustega, ning oli äärmiselt sobiv, et ta armus loomaarsti ja abiellus temaga.
Mattile meeldis Jules. Mees oli aval ja lihtne, oli selge, et nad Imogeniga sobivad suurepäraselt, ka nende tütar oli rahulik laps. Samas ei äratanud õe koduse õnne nägemine temas sugugi kadedust. Ta tundis sellise seotuse ees hirmu, teades, et tema deemonid võivad teise inimese elu talumatuks muuta. Otsekohe mõtles ta Annabelile. Matt oli talle sõnumi saatnud – argpükslik tegu – ja teatanud, et läheb mõneks päevaks ära, ta polnud tahtnud kuulda pettumust Annabeli hääles. Lõppude lõpuks polnud nad veel nii kaugel, et ta oleks pidanud tüdruku oma plaanidesse kaasama, nende suhe oli alles üsna vabal alusel. Matt teadis siiski väga hästi Annabeli soovi, et see oleks hoopis sügavam, ja nüüd olid nad iga hetk mingi muutuseni jõudmas.
Need mõned päevad, mis ta ära on, annavad võimaluse kõik läbi mõelda, ütles ta endale – ja mühatas siis oma silmakirjalikkuse peale. Asi oli selles, et kuigi Annabel oli ilus, tore ja töötas suures kirjastuses reklaami alal, olles seega Matti tuntusega piisavalt hästi kursis, et see teda ebasiirast aukartusest kangestuma ei paneks, ei tundnud Matt ometi niisugust kirge ega igatsust, mis tema meelest oleks pidanud armumise juurde kuuluma.
„Sa oled nagu kusagil eemal,” rääkisid sõbrad talle. „Muudkui analüüsid kõike. Sa mõtled liiga palju. Võta paar napsi, lase ennast lõdvaks ja küll tüdruk teeb ülejäänu.”
Võib-olla oli neil õigus ja ta ootas liiga palju, võib-olla peaks ta Annabeli soovidele järele andma ja armastus tuleks hiljem. Aga võib-olla ei tuleks ka… ja mis siis?
Leigh Delamere’is tõmbas Matt auto teepervele, et Costa Coffee’s kohvi juua; kohvik oli rahvast täis, aga ta leidis nurgalaua ja seadis ennast inimesi jälgima. Ta nägi keskealist paari, kes rääkisid midagi omavahel, näod tõsised. Üks noor naine uuris saadud sõnumeid, heitis siis pilgu Mattile, naeratas kergelt ja vaatas jälle kõrvale. Tagapool luges keegi mees ajalehte, olles selle taga peaaegu täiesti peidus. Matt võis nende kõigi kohta kokku panna väikese loo, aga enne, kui ta mõttes alustas, sirutas keskealine naine käed ahastava liigutusega ette.
„Aga mida me siis teeme?” kuulis Matt teda ütlemas ja nägi, kuidas naise kaaslane toolileenile toetus ja huulde hammustas.
Matt rüüpas kohvi ja tema peas tekkisid erinevad stsenaariumid: võib-olla olid mees ja naine salaja kohtuvad armukesed, naine hakkas varjamisest tüdinema ning lootis, et saab meest mõjutada mingi otsuseni jõudma. Ta vaatas neid uuesti. Kumbki polnud kuigi peenelt riides ega tundunud olevat pingutanud, et kena välja näha – võib-olla nad siiski polnud armukesed. Võimalik, et nende täiskasvanud lapse elus oli parajasti keeruline aeg – lahutus näiteks, ja tuli mõelda ka lapselastele, või oli asi elatanud emas või isas,