Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
tugevusele, lasta end hellitada mehe armastusest. Oh armastuse kummalisi teid…
„Mulle meeldiks see väga.” Miles võttis veel ühe võileiva, tahtes nii väga küsida, kas Fliss on juba mingile otsusele jõudnud, kuid sisetunne hoidis teda tagasi. Kuigi tavaliselt polnud ta eriti osav teiste inimeste tundeid tajuma, tunnetas ta siiski naise teatud poolehoidu, varasemast lahkemat olekut, – see polnud küll kaugeltki see tunne, mida ta oli lootnud äratada, kuid siiski palju tugevam kui miski, mida ta siiani tundnud oli. Armuavaldus või enesehaletsemine muudaksid naise ebalevaks ja sunniksid kaitsesse tõmbuma. Igasugune pealekäimine võiks selle hapra alguse nüüd purustada. Parem lasta sel õrnal taimel kindlamini juurduda. Surunud alla soovi kandik jõkke heita ja naine embusse haarata, lõpetas Miles võileiva ja tõstis klaasi.
„Mis sa arvad Torcossi sõitmisest,” pani mees ette. „Või jalutuskäigust Blackpooli rannas?”
Nagu tavaliselt, tundis Fliss otsekohe rinnus vaistlikku taandumissoovi, nii juhtus iga kord, kui ta kahtlustas, et mees võib tema mõjutamiseks ära kasutada mõnd hella mälestust. Aga Miles näis nii muretuna, nii avatuna, et ta lakkas sedamaid teda mingis petuskeemis kahtlustamast ja tundis piinlikkust. Pealegi, kuhu mujale seal siis veel oleks minna, et kaunis ümbruses jalutada ja niimoodi pingevabalt koos viibida?
„Sinu või minu autoga?” küsis ta kergelt – ja nägi meest naeratamas.
„Ma olen üllatunud, et see vana asi veel sõidab,” nentis ta. „Me oleksime pidanud… Sa oleksid võinud…”
Ta jäi kogeldes vait, teades, et tal polnud mingit õigust öelda, mida oleks naine võinud ette võtta autoga, mille ta oli endale jätnud, kui mees Hong Kongi läks. Arvanud ära, millest ta mõtleb, tundis Fliss Milesi vastu tugevat kiindumuspuhangut.
„See sõidab väga hästi.” lausus ta, „ ja töötab veel mitu head aastat. See ongi valmistatud vastupidavaks. Mitte nagu mõni moodne plekkkarp, mida sina liisid.”
Mees naeris tänulikult, rõõmustades, et nende vahel oli tekkinud vana tuttav tunne.
„Sel juhul sinu autoga,” lausus ta püsti tõustes. „Ma viin need asjad sisse ja siis kohe läheme.”
Käsi tooli seljatoel, pöördus Fliss talle järele vaatama, kogedes tuttavate tunnete virvarri: kiindumust, kaastunnet, põlgust, hirmu… ja armastust?
Oh neid armastuse kummalisi teid, mõtles Fliss.
Kümnes peatükk
Hampsteadi maja kohal lasus sügav sünge vari. Memsahib polnud raisanud aega, et teatada oma advokaadile – ühele vanale peretuttavale – olukorrast South Hill Parkis ning Andrew’ poole oli lastud teele hoiatuslask: Sini üürileping tuleb kohe lõpetada ning Andrew peab jääma koju Wiltshire’isse ja lõpetama temaga igasugused suhted. Kui ta keeldub naise nõudmisi täitmast, kaebab see ta abielurikkumise pärast kohtusse. Naine tegi väga selgeks, kuidas ta sellisel puhul kavatseb edasi käituda ja millel tema kohtuasi põhineb.
„Selles on midagi nii vastikut,” ütles Kit Clarriele. „See jätab mulje, nagu oleks Sin mingi lõbutüdruk, kes on Andrew’ eksiteele viinud ja sundinud teda oma armsa truu naisukesega alatult käituma, aga me ju teame, et see ei ole nii.”
„Mhmh.” Clarrie pahvis mõtlikult piipu.
„Ära ütle niiviisi „mhmh,” hüüatas Kit pahaselt. „See kõlab, nagu sinu arust olekski see kõik üsna räpane.”
„Mu armas tüdruk,” lausus Clarrie turtsakalt, „see, mida meie arvame, ei loe mitte karvavõrdki. Loeb see, mida kohus arvab. Väljastpoolt paistabki see räpane. Sin on Andrew’st kakskümmend aastat noorem ja pealegi väga kena. Ja võta nüüd see vanamees, kes juhatuse koosolekutel ja ooperis käimise sildi all Londonisse hiilib ja veedab aega endast hulga noorema seksika piigaga, kelle ta on sokutanud enda kohal olevasse korterisse.”
Tummaks lööduna jäi Kit üksisilmi meest vahtima. Clarrie koputas piibutuha klaasist tuhatoosi ja laskis kuuldavale ärritunud ohke.
„Taeva pärast, naine! Ära vahi mind niiviisi, nagu oleks mulle just teine pea otsa kasvanud. Mina ei vaata ju asjale niiviisi. Pagana pihta, sa ju tead, kuidas ma Memsahib’i põlgan. Ma lihtsalt tahan sulle näidata, kuidas see inimestele, kes Sini ega Andrew’d ei tunne, paista võib. Kõik trumbid on Memsahib’i käes, kas sa ei näe? Truu vana naine, kes kopitab kuskil maal, et sellele seelikukütile kodu korras hoida.” Ta katkestas jutu kibedalt naerma hakates. „Muidugi peab ta veel ka eeslite varjupaika, kas pole? Väga kaugel. On selle alla palju raha pannud. Armastab loomi ja nii edasi. Oh põrgut küll!”
„Mida me siis teeme?” näis Kit ehmununa. „Ma ei suuda seda Sini pärast enam välja kannatada. Ta on jäänud nii vaikseks, näost kaame ja kuhtunud, tundub, nagu variseks kokku, kui keegi ta peale häält tõstaks. See on kohutav.”
„Äkki on sul võimalik ta mõneks päevaks Kindlusesse viia? Vaid niikauaks, kuni eelläbirääkimised ühele poole saavad. See viiks tal mõtted pisut teisale ja annaks Andrew’le aega mõtlemiseks, ilma et peaks kogu aeg Sini pärast muretsema.”
„Küllap ikka on,” Kit mõtles järele. „Muidugi on nad seal ka ise Flissi ja Milesi pärast pisut ärevuses. Tead küll, kas nad jäävad kokku või lähevad lahku.”
„Noh, siis Sini nähes ongi neil millestki muust mõelda,” ütles Clarrie tõredalt. „Avabki neil silmad. Lahutus ei ole meeldiv. Ja veel hullem on see siis, kui asjasse on segatud ka lapsed.”
Kit tahtis just öelda, et Flissi ja Milesiga on teistmoodi, aga loobus sellest. „Võiksime nädalavahetuseks minna. Muidugi kui Sin on nõus Andrew juurest ära minema.”
„Uuri, kas ta saaks mõned päevad vabaks ja jääge kohe pikemaks, kui sisekujundusmaailm ikka ilma sinuta hakkama saab,” soovitas Clarrie. „Ta peab end eesseisvateks päevadeks ette valmistama. Laskma oma patareisid laadida ja nii edasi. Sellest tuleb veel üks suur jama.”
„See on nii ebaõiglane,” prahvatas Kit. „Sin ei tahtnud ju midagi endale saada.”
„Üksnes teise naise meest,” täheldas Clarrie kuivalt.
„Oh, ei ole mõtet end pühakuna tunda sellepärast, et soovitasid juba tükk aega tagasi neil Memsahib’ile kõik ära rääkida,” ütles Kit pahaselt. „Nüüd on selleks liiga hilja.”
„Seda küll. Aga sellepärast ei pea veel astla vastu takka üles lööma. Kui Andrew oleks talle ausalt ära rääkinud ja ametlikku lahutust palunud, siis poleks ta saanud teda sedaviisi nurka suruda. See on tema kõige tugevam trump. Aga nagu sa õigesti ütlesid, on liiga hilja heietada selle üle, mis on õige, mis vale. Nüüd tuleb välja mõelda, mida edasi teha .”
„Anna andeks,” ütles Kit. „Ma ei tahtnud nähvata. See on lihtsalt nii masendav. Vaene vana Andrew on viimane inimene maailmas, keda seelikukütiks nimetada. Ja mis puutub Sini, siis minu arust ei ole ta ikka veel toibunud kohutavatest nimedest, millega Memsahib teda sõimas. Ma pole teda kunagi sellisena näinud. Mitte keegi, kes teda tunneb, et suudaks midagi nii kohutavat uskuda.”
„Lõppkokkuvõttes pole sel suurt tähtust,” lausus Clarrie filosoofiliselt. „Inimesed küll asuvad kellegi poolele, kuid ma ei usu, et Andrew või Sin jääksid kaotajateks. Igatahes mitte sõprade jaoks. Andrew ilmselt avastab, et ta taskud on palju tühjemaks jäänud, kuid tal tuleb see üle elada. Vabadus maksab.”
Kit väristas õlgu. „Kui hea, et mina ei abiellunud. Kuidas pagana päralt saab kindel olla, et suudad terve elu vaid ühe inimesega koos elada? See on ju täielik õnnemäng.”
„Kunagi sa niiviisi ei arvanud,” tuletas Clarrie talle meelde – aga tema hääl oli õrn.
Kiti nägu muutus kurvaks. „Jake oli teistsugune,” ütles ta. „Jake oli minu jaoks õige.”
Clarrie vangutas pead. „Seda usuvad mingil hetkel kõik. Selles seisnebki vemp, mille emake loodus meile mängib.”
Nad