Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
tõin teile kohvi,” sõnas Fliss kandikut tooli laiale puidust käetoele asetades. „Me ikka veel koristame ja mõtlesime, et küllap tahaksite juba midagi juua. Enam ei lähe meil kaua.”
„Ma armastan teda,” ütles Miles, vaadates, kuidas ta neist eemaldub ja varjulisse halli kaob. „Ma tõesti armastan, kuigi alati pole see ehk välja paistnud. Sellepärast ongi nii raske inimesi veenda. Noh, ma pean silmas, et võin võtta Hong Kongi töö vastu ilma temaga aru pidamata ja siis ütlen, et armastan teda. Ma olen seal oma ülemusega rääkinud ning on võimalik, et ta saab mind enne töölepingu lõppu Londoni kontorisse üle tuua. Palk ei ole nii hea, aga me saame hakkama. Muidugi, kui ma otsustan, et see on see, mida ma tahan, peavad nad mulle asendaja leidma, nii et see võib aega võtta. Kõik sõltub Flissist. Kui ta ütleb ei, siis ma pigem jään Hong Kongi.”
„Aga kui ta ütleb jah,” täheldas Theo aeglaselt, „kahtlemata soovite, et ta teiega seniks sinna tuleks, kuni kõik saab korda aetud.”
„Vastupidi,” lausus Miles kärmelt, „ma arvan, et see oleks viga. Ma parem ajan seal kõik joonde ja keeran siia tagasi tulles uue lehekülje. Oh, muidugi ma loodan, et ta mulle sinna külla tuleb, kuid ma ei oota, et ta minuga sinna elama tuleks. Vaadake, selleks võib kuluda üle aasta. Ma isegi ei paluks tal minuga alaliselt Londonis elada. Fliss on maatüdruk ja ma tean, et ta süda kuulub siia. Ta tegi minu tahtmist neliteist aastat ja nüüd on tema kord. Võib-olla läheb meil niiviisi paremini kui enne.”
„Ta peab oma otsuse üsna pea langetama. Miski pole hullem kui kõhklemine.”
Miles heitis Theole kiire pilgu. „Ja teie ei ole selle vastu?”
„Fliss teeb oma otsuse ise,” vastas Theo. „Minu arvamus pole oluline.”
Miles naeris üsna kibestunult. „Te alahindate iseennast, härra.”
„Te saite minust valesti aru,” lausus Theo leebelt. „Fliss on nagu tema vanaema. Ta arvestab kõike, kuulab nõuandeid, kaalub argumente, aga lõpuks otsustab ikkagi ise. Nii see peabki olema, kas te ei leia? Lõppude lõpuks tunneb Fliss teid ja teie abielu väljavaateid paremini kui keegi teine meist. Oleks vale sekkuda.”
„Pean tunnistama, et lootsin, et asute minu poolele.” Oma pettumust varjates kehitas Miles õlgu. „Lootsin leida kindlust teadmisest, et teie usute, et ma olen võimeline muutuma.”
Theo vaatas teda. „Kui sellest peaks teile mingitki kasu olema,” ütles ta hetke pärast, „on teil minu toetus. Ma usun, et olete võimeline muutuma ja kasvama, ning ma arvan, et te kasutate iga võimalust, kui Fliss sellega nõustub.”
Miles tõmbas sügavalt hinge, ajas selga sirgu ja sirutas end võimsalt. Tema kergenduse suurus näitas, kui tähtis vana mehe toetus talle oli, palju tähtsam, kui ta esialgu arvanud oli.
„Tänan teid selle eest, sir,” ütles ta. „Ma ei oska seda isegi sõnades väljendada, mida teie heasoovlikkus mulle tähendab. Ma tõotan teile, et kui mulle antakse võimalus, teen ma parima meie mõlema jaoks.”
Theo langetas pea, häiritud nii suurest vastutusest. Freddy oleks seda sorti asjadega palju paremini hakkama saanud; tema oleks käsitlenud seda palju targemalt, tuginedes oma hinnangutes rohkem faktidel kui vaistul.
„Sellega on siis korras,” lausus Theo, omakorda tänulik, et selle asjaga oldi ühel pool. „Kas joome kohvi, enne kui see külmaks läheb?”
„Noh, kas sa tundsid siis end nagu Taaniel lõvikoopas?” küsis Fliss Milesilt kergelt, kui teda tagasi Dartmouthi sõidutas.
Mees viivitas vastusega, mõistatades, mida ta õieti silmas peab, juureldes, kuidas talle vastata. „Prue on rohkem nagu vana armas kaisukaru,” vastas ta sama kergel toonil. „Aga sinu onu Theol on väga arvestatav mõjuvõim. Vanaproua Chadwick oli üsna heidutav, pisut nagu mu vana koolidirektor, aga Theo on hoopis teine tera.”
„Mida sa silmas pead?” küsis naine teravalt.
Miles, istudes käed rinnal ristis tema kõrval, püüdis oma mõtetes teatud korda luua. Ta polnud harjunud süvaanalüüsi tegema, kuid ta püüdis oma tundeid sõnastada.
„Sinu vanaema,” ütles ta aeglaselt, „pani end kohmetuna tundma. Nagu koolipoiss. Sulle meenus, et sa pead juuksurisse minema ja kahtlema, kas su kingad on puhtad. Tal oli kohe selline selge jahe pilk – ka sinul on see vahetevahel, Fliss –, mis su joone peal hoiab. See paneb su sedamaid paika, mõõdab ja hindab su üle ning annab teada, et sul on veel palju vajaka, ja kuigi sa ta karistust kardad, võtad sa seda samamoodi nagu kõike ülejäänutki. Nagu peksu, mis teeb su käed puhtamaks, kui ikka teeb? Või nagu klassi ees seismist ja häbi tundmist? Ta naeris. „Mul ei lähe eriti hästi, ega ju?”
„Lase edasi,” ütles Fliss.
„Aga sinu onu on teisest puust. Ta tuleb sinu juurde ja kannatab koos sinuga ja sa tunned, et kui sa teda alt vead, sead sa ohtu midagi palju väärtuslikumat kui su oma nahk või uhkus. Sa tead, et tegelikult vead siis alt oma sisemist väärikust, mitte üldsegi teda, ja ta on ju niikuinii sinu kõrval seal rentslis, hoiab su kätt, kui sina valust ja murest nutad.”
Tekkis pikk vaikus. Miles pilgutas veidi silmi, kortsutas kulmu ja vaatas Flissi poole. Naine sõitis väga hästi, ratsionaalselt ja ettenägelikult, alati valmis eest ära tõmbama, kui närvilised turistid, kes kartes oma särama ja läikima löödud autosid teravate hekkide või halastamatute kivimüüride vastu kriipida, tee keskele kaldusid. Lõug püsti, huuled kokku surutud, heledad juuksed lendlemas lahtisest aknast tulvava tuule käes, nägi ta välja nagu mõni noor prohvet, uhke, eraklik, mitte sellest maailmast…
Miles kogus end, muutudes taas talle omaselt asjalikuks. „Anna andeks, kui see kõlas liiga ülbelt. Mulle tuli lihtsalt vaim peale. Ma armastan sind, Fliss. Kõikide asjade seas, mida ma sulle Inglismaale tagasitulekust saati olen rääkinud, ei meenu mulle praegu, kas ma sulle seda üldse olengi öelnud.”
Fliss naeratas lõpuks oma kelmikat naeratust, mille peale ta süda tahtis rinnust välja karata.
„Minu arust vist nagu mainisid,” vastas naine, „korra või paar.”
Ta keeras auto Kingsbridge’i teelt vasakule, lõigates otse läbi kõrvaltänavate, mis viisid Forces Inni poole. Ta oli sügavalt liigutatud Milesi tunnete kirjeldusest onu Theo suhtes ning temaga absoluutselt nõus. Tal oli õnnestunud hetkeks Theoga kahekesi jääda, kui Caroline ja Miles viisid Rexi mäe peale jalutama. Samal ajal kui Prue tegi teejoomiseks ettevalmistusi, olid Fliss ja onu Theo istunud kahekesi jahedas hallis. Fliss oli olnud liiga närvis, et hakata keerutama.
„Mida sa arvad?” oli ta üsna murelikult küsinud. „Kas ta on siiras? Või on asi ainult tema uhkuses? Saad aru, mida ma mõtlen? Tulgu mis tuleb, aga mis minu käes, see minu oma.”
„Ei,” oli onu vastanud, „ma ei usu, et see nii on. Ma arvan, et ta armastab sind siiralt ja tahab tõepoolest asja parandada. Tal pole mingit kavatsust sind endaga Hong Kongi viia. Tegelikult on ta juba oma ülemuse jutul käinud, et paluda Londonisse üle toomist, juhul, kui sa peaksid nõus olema. Ta tahab uut algust siin, Inglismaal ja sinu tingimustel. Ta ütleb, et tema viis ei õnnestunud, ja nüüd oleks õiglane proovida sinu viisi, kui sa vaid seda soovid.”
„Kui hirmuäratav,” lausus Fliss mõne hetke pärast kainelt.
„Ainult siis, kui sa kasutad võimu, mida ta sulle pakub.”
Fliss raputas pead. „See on väga segadusseajav,” pomises ta heitunult. „Nii lihtne on kõik ära rikkuda. Tundub alati nii loomulik oma vaistu järgida.”
Theo oli vaadanud teda kaastundlikult, imestades, kuidas keegi üldse söandab toimetada ilma jumala juhtimiseta. Talle oli meenunud palve, mille ta oli üles kirjutanud kavatsusega seda Foxile näidata, kuid mis oli kuidagimoodi sattunud Freddy kätte, pakkudes talle suurt tröösti. Theo pomises esimesed read valjusti.
Kes suudaks vabastada end oma tühisusest ja piiratusest,
kui sina ei tõsta teda enda juurde, mu jumal, armastuse puhtusse?
Kuidas