Muusika vastu hakkas Kurt huvi tundma kaheaastaselt. See polnud üllatav, sest kogu tema emapoolne suguvõsa oli väga musikaalne – Wendy vend Chuck mängis rokkbändis, tema õde Mary mängis kitarri ja kõikidel teistel oli muusikaline anne mingil kujul olemas. Jõulud möödusid alati laulu või näitemänguga.

      Wendy onu Delbert Fradenburg võttis endale uueks nimeks Dale Arden, kolis Californiasse, kus temast sai ooperihäälega ballaadilaulja ja salvestas neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate alguses mõned plaadid. Ta sai sõbraks näitleja Brian Keithiga, kes osales hiljem kuuekümnendate komöödiasarjas „Family Affair” ning Jay Silverheelsiga, kes mängis Tontot teleseriaalis „Lone Ranger”. Nagu Wendy naljatamisi ütleb: „Selles kuulsusevärgis pole meie pere jaoks midagi uut.”

      Kui Kurt oli umbes seitsmeaastane, sai ta tädi Mary käest kuulamiseks biitlite ja Monkeesi plaate. Samuti kutsus tädi Kurti enda juurde külla, kui ta ansambel proovi tegi. Mary oli kantrimuusik, on salvestanud ühe singli ning mänginud palju aastaid mitmes Aberdeeni kõrtsibändis. Mõnikord esines ta ka üksi Riviera restoranis ja kord õnnestus tal saada teine koht kohalikus talendivõistluse telesaates „You Can Be a Star”.

      Mary üritas Kurti kitarri mängima õpetada, kuid poisil ei olnud kannatlikkust – tegelikult oli tal üldse paigal püsimisega raskusi. Tal oli diagnoositud hüperaktiivsus.

      Nagu paljud tema põlvkonna lapsed, oli ka Kurt saanud ravimit nimega Ritalin, mis avaldas hüperaktiivsusele vastutoimet. Selle mõjul ei suutnud ta kuni kella neljani hommikul uinuda. Rahustite tulemusena jäi ta aga koolis magama. Lõpuks prooviti jätta tema toidusedelist välja suhkur ja kurikuulus punane toiduvärv nr 2 ning see aitas. Hüperaktiivsel lapsel oli muidugi raske suhkrust hoiduda, sest Wendy sõnul „on nad sellest täielikus sõltuvuses”.

      Kuid kommidest ilma jäämine ei vähendanud Kurti elurõõmu. „Igal hommikul tõusis ta üles, olles õnnelik, et uus päev on käes,” ütleb Wendy. „Ta oli nii indu täis. Ta tuli jooksuga oma magamistoast, tundes vaimustust, et päev on alanud ning ootas kannatamatult, mida see endaga kaasa toob.”

      „Ma olin erakordselt rõõmsameelne laps,” ütleb Kurt. „Ma kilkasin ja laulsin kogu aeg ning võisin seda teha lõputult. Vahel tulid teised lapsed mulle kallale, sest ma tahtsin mängida ja tüütasin nad oma nõudmistega täiesti ära. Minu jaoks oli mäng väga tõsine asi. Ma olin lihtsalt ehedalt õnnelik.”

      Oma põlvkonna esimese lapsena suguvõsas oli Kurtil ainuüksi ema poolt seitse onu ja tädi, kes kõik üksteise võidu teda hoida tahtsid. Olles harjunud pideva tähelepanuga, lõbustas ta kõiki, kes teda jälgida viitsisid. „Ta oli nii dramaatiline,” meenutab Wendy. „Ta võis end poes põrandale pikali visata, et mõni vanamees vaataks, kuidas ta laulab.” Üheks Kurti lemmikplaadiks oli Arlo Guthrie’ „Alice’s Restaurant”. Tihti laulis ta Guthrie lugu „Motorcycle Song”. „I don’t want a pickle/I just want to ride on my motorcycle/ And I don’t want to die!”1 Kui Kurt oli seitsmeaastane, sai ta tädi Mary käest basstrummi. Poiss riputas selle endale kaela ja läks tänavale ringi uitama, peas jahimehemüts ning jalas isa tennised. Ta lõi trummi ja laulis biitlite lugusid, nagu näiteks „Hey Jude” ja „Revolution”.

      Kurtile ei meeldinud, kui mehed ta ema vaatasid – Wendy oli väga sarmikas blond sinisilmne naine. Doni ei paistnud see kunagi häirivat, ent Kurt muutus alati vihaseks ja armukadedaks. „Emme, see mees vaatab sind!” ütles ta. Ükskord kurjustas ta isegi politseinikuga.

      Juba kolmeaastaselt ei sallinud Kurt politseinikke. Neid nähes võttis ta lauluviisi üles: „Võmmid tulevad, võmmid tulevad! Nad tulevad ja tapavad su ära!” „Alati, kui ma politseid nägin, hakkasin ma seda laulu laulma, näitasin nende poole näpuga ja ütlesin, et nad on kurjad,” meenutab Kurt muiates. „Mul oli politsei suhtes täielik vastumeelsus. Ma ei sallinud neid üldse.” Kui Kurt oli paar aastat vanemaks saanud, täitis ta 7-Upi purke kivikestega ja loopis neid politseiautode suunas – tõsi küll, iialgi pihta saamata.

      Umbkaudu samal ajal õppis Kurt kusagilt selgeks keskmise sõrme näitamise. Kui ta ema linna peal asju ajades ringi sõitis, istus Kurt auto tagaistmel ja tõstis rõõmsalt näppu kõikidele, kellest nad möödusid.

      Ajaks, kui Kurt õppis teises klassis, olid kõik märganud tema head joonistamisoskust. „Varsti,” ütleb Wendy, „muutus see tema jaoks lausa koormavaks. Kõik kinkisid talle ainult pintsleid või molberteid. Tal võis sellest täiesti kõrini olla.”

      Kõik leidsid, et Kurti joonistused ja maalid olid suurepärased. Ise oli ta teist meelt. „Ta ei olnud kunagi oma piltide üle rõõmus,” ütleb Wendy. „Erinevalt tavalistest kunstnikest, ei jäänud ta iialgi nendega rahule.” Kord tõi Kurt