Come As You Are. Nirvana lugu. Michael Azerrad
Читать онлайн книгу.
aga polnud sellega kunagi rahul.”
Kuni kolmanda klassini tahtis Kurt saada rokkstaariks – ta kuulas biitlite plaate ja mängis kujuteldavalt oma väikese plastkitarriga kaasa. Seejärel tekkis tal pikaks ajaks soov saada kaskadööriks. „Mulle meeldis õues mängida, madusid püüda, jalgrattaga katuselt alla hüpata,” meenutab ta. „Evel Knievel oli mu suurim iidol.” Kord tassis ta kõik madratsid ja padjad majast välja, kuhjas hunnikusse ja hüppas katuselt sinna peale; teine kord võttis ta metallitüki, teipis selle oma rinna külge, kinnitas kõige otsa ilutulestikuraketid ja pani siis need põlema.
Vahel käis Kurt külas onu Chuckil, Wendy vennal, kes samuti bändis mängis. Chuck oli ehitanud oma keldristuudiosse kõlarid, mis olid nii suured, et neid polnud võimalik ruumist välja viia. Ta viis Kurti alakorrusele, andis talle mikrofoni ja lülitas lindi salvestama. Wendyl on tänini alles üks salvestus ajast, kui poiss oli umbes nelja-aastane. Kurt laulab ning korraga, kui ta arvab, et keegi teda ei kuule, hakkab ta rumalaid sõnu ütlema. „Kaka-aa,” kordab ta. „Kaka-aa!”
Don ja Wendy hankisid Kurtile väikese Miki-hiire trummikomplekti. „Ma vist õhutasin teda trummi mängima, sest tahtsin ise trummariks saada,” tunnistab Wendy. „Aga mu ema pidas seda väga ebanaiselikuks ja ei lubanud mul kunagi mängida.” Kurt sundimist ei vajanud – niipea kui ta oli õppinud istuma ja asju käes hoidma, hakkas ta potte ja panne taguma. Ta laamendas iga päev pärast kooli oma Miki-hiire trummidega, kuni need katki läksid.
Kuigi tegemist polnud just parima Aberdeeni elurajooniga (tegelikult oli ümbruskond üsna räämas), oli Cobainide kodu alati kvartali ilusaim. Don hoidis seda eeskujulikult korras, paigaldades seinast seinani ulatuvad põrandakatted, telliseimitatsiooniga kamina ja puiduimitatsiooniga seinapaneelid. „See oli vaesevõitu valge pere katse keskklassiga samastuda,” kirjeldab Kurt keskkonda, milles ta kasvas.
Wendy oli pärit perekonnast, kes vaevu ots otsaga kokku tuli, ent tema ema nägi alati vaeva, et vaesus lastest välja ei paistaks. Wendy oli samasugune. Igal hommikul kammis ta hoolikalt Kurti juukseid, et saavutada Shaun Cassidy väljanägemist, jälgis, et poiss hambaid peseks, pani talle selga parimad rõivad, mida nad said endale lubada, ning saatis ta kooli, roomiktallaga matkasaapad jalas. Ema nõudmisel pidi Kurt isegi kandma kampsunit, mille vastu ta allergiline oli, sest see nägi tema seljas hea välja. „Mõlemad mu lapsed olid tõenäoliselt Aberdeeni lastest kõige paremini riides,” ütleb Wendy. „Ma hoolitsesin selle eest.”
Wendy püüdis oma lapsi eemal hoida „teatud tüüpi taustaga teatud sõpradest, kes elasid teatud keskkonnas,” nagu ta ise väljendub. Kurti sõnul ütles ema talle põhimõtteliselt, et ta ei teeks vaeste lastega tegemist. „Ema pidas mind neist paremaks ja seetõttu norisin ma tihti nendega tüli, kes olid hoolitsemata või räpased,” sõnab Kurt. „Mäletan, et paaril lapsel oli kogu aeg kusehais juures ning ma narrisin neid ja kaklesin nendega. Neljandaks klassiks aga olin ma aru saanud, et need kutid olid tegelikult lahedamad kui paremal järjel olevad lapsed – otsekohesemad ja ehedamad.” Hiljem said Kurti pesemata juuksed, habemetüügas ja narmendavad riided maailmakuulsaks kaubamärgiks.
Kolmandas klassis hakkas Kurt trummitundides käima. „Nii kaua, kui ma mäletan, juba varasest lapsepõlvest,” meenutab ta, „tahtsin ma saada Ringo Starriks. Aga siis tekkis mul tahtmine saada John Lennoniks, kes mängib trumme.” Algkoolis mängis Kurt kooli ansamblis, kuigi ta nooti ei tundnud – ta lihtsalt ootas, kuni keegi teine loo selgeks õppis ning tegi siis sama, mida toogi.
1974. aasta jõuludeks, kui Kurt oli seitsmeaastane, oli tal tekkinud kahtlus, et ema pidas teda probleemseks lapseks. „Ainus asi, mida ma tol aastal kingiks tahtsin, oli viiedollariline Starsky ja Hutchi püstol,” ütleb Kurt. „Selle asemel sain ma söekamaka.”
Kurti sõnul oli ta mõlemakäeline, kuid isa püüdis teda sundida paremat kätt kasutama, kartes, et vasakukäelisena tekiks poisil hiljem elus raskusi. Sellest hoolimata sai Kurtist vasakukäeline.
Enamiku elust on Kurt maadelnud erinevate terviseprobleemidega. Lisaks hüperaktiivsusele vaevas teda alati ka krooniline bronhiit. Kaheksandas klassis diagnoositi Kurtil kergekujuline skolioos ehk selgroo kõverdumine. Aja jooksul süvendas seda kitarri raskus. Kurt leiab, et kui ta oleks olnud paremakäeline, võinuks see probleemi leevendada.
1975. aastal, kui Kurt oli kaheksa-aastane, läksid ta vanemad lahku. Wendy sõnul lahutas ta Donist, kuna mees oli lihtsalt kogu aeg kusagil mujal – korvpalli või pesapalli mängimas, meeskonda juhendamas või kohtunikuametis. Tagasi vaadates on Wendy hakanud kahtlema, kas ta üldse meest kunagi päriselt armastas. Don oli ägedalt lahutuse vastu. Nii Wendy kui ka Don tunnistavad, et hiljem kasutati lapsi relvana vanematevahelises sõjas.
Kurtile mõjus lahutus ja sellele järgnenud aeg rängalt. „See hävitas ta elu,” ütleb Wendy. „Ta muutus täielikult. Minu arvates tundis ta häbi. Ja ta sulgus enesesse – ta lihtsalt hoidis kõike enda sees. Ta muutus tõeliselt kinniseks.”
Wendy lisab: „Ma usun, et ta pole ikka veel sellest üle saanud.”
Kunagise päikeselise ja avatud lapse asemel sai Kurtist Wendy sõnul „poiss, kes oli trotsi täis, omamoodi segane ning alati morn ja irooniline.” Kurt kirjutas oma magamistoa seinale: „Ma vihkan ema, ma vihkan isa, isa vihkab ema, ema vihkab isa ja kõik see teeb lihtsalt kurvaks.” Mõni jalg kõrgemale joonistas ta karikatuurid Wendyst ja Donist, koos sõnadega „Isa on nõme” ja „Ema on nõme”. Allapoole joonistas ta aju ning selle peale suure küsimärgi. Joonistused on tänini alles, koos samuti tema jäädvustatud Led Zeppelini ja Iron Maideni logodega (ise ta küll eitab nende tegemist, kuid õed ei valeta).
Kurt oli samasugune nagu paljud tema põlvkonna lapsed – tegelikult on kõik Nirvanas kunagi mänginud liikmed (peale ühe) pärit lagunenud perekonnast. Seitsmekümnendate keskel kasvas lahutuste arv plahvatuslikult, suurenedes kümne aasta jooksul enam kui kahekordseks. Need purunenud abielude lapsed ei pidanud korraga taluma maailmasõda või majanduskriisi. Neil lihtsalt ei olnud perekonda. Seetõttu käis nende võitlus iseendas.
Kurt ütleb, et talle tundus, nagu oleks tuli tema sees kustunud – tuli, mida ta on püüdnud sestsaadik uuesti läita. „Ma mäletan, et korraga ei olnud ma enam sama inimene nagu varem; tundsin, et olen väärtuse kaotanud,” kirjeldab ta. „Ma tundsin, et ei ole enam väärt teiste lastega koos olema; ilmselt sellepärast, et neil olid vanemad olemas, minul aga enam mitte.”
„Ma olin vanemate peale tulivihane, et nad oma probleemidega hakkama ei saanud,” jätkab ta. „Enamiku aja oma lapsepõlvest, pärast lahutust, oli mul vanemate pärast nagu piinlik.”
Ent Kurt oli hakanud tundma end autsaiderina juba enne lahutust. „Eelkõige isaga ei olnud mul midagi ühist,” ütleb Kurt. „Ta tahtis, et ma sporti teeksin, mulle aga sport ei meeldinud, ja ma olin kunstikalduvustega, tema aga selliseid asju ei hinnanud; seepärast tundsin ma alati häbi. Ma ei suutnud aru saada, kuidas mul võisid sellised vanemad olla, sest neil ei olnud kunstisoont nagu minul. Mulle meeldis muusika, neile aga mitte. Võib-olla mõtlesin ma alateadlikult, et olen lapsendatud – pärast seda „Partridge Family” osa, kus Danny arvas, et ta on lapsendatud. Ma haarasin sellest mõttest kinni.”
Probleemi süvendas Kurti loovus ja tarkus ning varane mõistmine, et temas on peidus kunstnik. „Umbes 10- või 11-aastaseni ei saanud ma aru, et olin oma koolikaaslastest erinev,” ütleb ta. „Siis hakkasin ma mõistma, et mind huvitas joonistamine ja muusika kuulamine märksa rohkem kui teisi lapsi. See teadmine tuli järk-järgult ja ma sain sellest üha rohkem aru. 12-aastaselt olin ma juba täiesti endasse tõmbunud.” Olles veendunud, et ta ei leia kunagi kedagi endasarnast, loobus ta lihtsalt uute sõprade otsimisest.
„See linn… Kui ta elanuks ükskõik kus mujal, oleks kõik korras olnud,” ütleb Wendy. „Aga see linn on täpselt nagu Peyton Place. Kõik jälgivad ja arvustavad kõiki, paika on pandud raamid, kus igaüks peaks püsima, tema aga seda ei teinud.”
Pärast vanemate lahutust elas Kurt ühe aasta ema juures. Kuid talle ei meeldinud ema uus elukaaslane, keda ta nimetab „alatuks naisepeksjast tümikaks”. Alguses arvas Wendy, et Kurti vastumeelsuse põhjuseks oli üksnes armukadedus. Viis aastat hiljem aga mõistis ta, et