Detektiiv Luuker Leebesurm. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
mulle millal tahes, kui satud mõne raamatu või eseme otsa, mis võiks sinu arust mulle huvi pakkuda. Leebesurm tegi seda varem, aga enam mitte. Kardan, et selle silla alt on liiga palju vett merre voolanud. Oih, kus on mu kombed? Minu nimi on Selana Port, kullake. Ja sina oled…?”
Stephanie hakkas juba vastama, kuid Leebesurm pööras pea järsult tema poole ning talle meenus varasem jutt. Ta kortsutas kulmu. Kiusatus öelda naisele kõike oli peaaegu talumatu.
„Sa ei pea tema nime teadma,” ütles Leebesurm. „Pead vaid teadma, et ta nägi, kuidas keegi Gordon Edgley majja tungis. Otsis sealt midagi. Mida võiks Gordonil olla sellist, mida keegi teine himustab?”
„Sa ei tea, kes see oli?”
„Ta polnud keegi. Mina jahin tema isandat.”
„Kes sinu arust siis on tema isand?”
Leebesurm ei vastanud ja Selana naeris. „Jälle Serpin? Kallikene, sinu arust on Serpin enam-vähem iga kuriteo taga.”
„Sest ta ongi.”
„Miks siis minu juurde tulla?”
„Sa kuuled asju.”
„Tõsi või?”
„Inimesed räägivad sinuga.”
„Ma olengi väga kättesaadav.”
„Mõtlesin, et äkki oled kuulnud midagi: kõlakaid, sosinaid, mida iganes.”
„Mitte midagi, mis sind aitaks.”
„Aga oled sa kuulnud midagi?”
„Ma olen kuulnud rumalusi. Olen kuulnud midagi, mis ei vääri isegi kuulujutu nime. Väidetavalt on Serpin Iidsete Saua kohta uurinud.”
„Mis sellega siis on?”
„Ta otsib seda.”
„Mis mõttes? Sau on muinasjutt.”
„Ma ütlesin, see on rumalus.”
Leebesurm vaikis viivu, otsekui seda infokildu edasiseks uurimiseks salvestades. Kui ta jätkas, siis juba uuel liinil. „Mida oleks võinud Gordonil olla sellist, mida tahaks tema või keegi teine?”
„Ilmselt üsna paljut,” vastas Selana. „Kallis Gordon oli minu moodi: kollektsionäär. Aga sa vist ei küsi seda küsimust, mida peaksid küsima.”
Leebesurm mõtles sekundi. „Aa.”
Stephanie vaatas neid kahte. „Mida? Mida?”
„Küsimus,” ütles Leebesurm, „pole mitte selles, mida Gordonil oli ja mida keegi tahaks varastada, vaid selles, mida Gordonil oli ja mille varastamiseks pidi keegi tema surma ootama?”
Stephanie jälgis teda. „Seal on vahe või?”
Talle vastas hoopis Selana. „On esemeid, mida ei saa võtta, omandit, mida ei saa varastada. Sellisel juhul peab omanik olema surnud enne, kui keegi saaks selle võimeid ära kasutada.”
„Kui kuuled midagi kasulikku,” ütles Leebesurm, „annad mulle teada?”
„Ja mis ma vastu saan?” vastas Selana mänguhimulise naeratusega.
„Minu tänu?”
„Ahvatlev. See on ahvatlev.”
„Kuidas oleks siis nii,” ütles Leebesurm, „et see on teene sõbrale?”
„Sõbrale?” küsis Selana. „Kõigi nende aastate järel, pärast kõike seda, mis juhtus, oled sa oma sõnutsi jälle mu sõber?”
„Ma rääkisin Gordonist.”
Selana naeris ja Stephanie läks Leebesurmale järele, kui too raamatukuhjade vahelt minema kõndis. Nad lahkusid raamatukogust ja sõitsid tuldud teed tagasi.
Lõpuks tänavale jõudes tegi Stephanie viimaks suu lahti.
„Nii et see oligi siis Selana Port.”
„Seesama, jah,” vastas Leebesurm. „Naine, keda ei tohi usaldada.”
„Ilus nimi samas.”
„Nagu ütlesin, on nimedes võimu. Igaühel on kolm nime. Nimi, millega sünnid, nimi, mis sulle antakse, ja nimi, mille ise võtad. Igaüks, olgu ta kes tahes, sünnib nimega. Sina samuti. Sa tead seda nime?”
„Kas see on mingi nipiga küsimus?”
„Kas sa tead oma nime?”
„Jah. Stephanie Edgley.”
„Ei.”
„Ei?”
„See on nimi, mis sulle anti. Selle nime andsid sulle teised inimesed. Kui ükskõik milliste teadmistega maag tahaks, võiks ta seda nime sinu mõjutamiseks kasutada, väikese kontrolli saavutamiseks – et panna sind seisma, istuma, kõnelema ja nii edasi.”
„Nagu koera.”
„No umbes nii.”
„Sa võrdled mind koeraga?”
„Ei,” ütles ta ja mõtles hetke. „Või, noh, jah.”
„Oh, aitäh.”
„Aga sul on ka teine nimi, päris nimi, tõeline nimi. Nimi, mis on ainuomane sulle ja ainult sulle.”
„Mis see on?”
„Mina ei tea. Sina ka mitte, vähemalt mitte teadlikult. See nimi annab sulle väge, kuid selle teadmine annaks ka teistele täieliku võimu su üle. Kui keegi seda teaks, valitseks nad sinu ustavust, armastust, kõike sinu üle. Sinu vaba tahe häviks täielikult. Seepärast me varjame oma tõelisi nimesid.”
„Ja mis on kolmandaks nimeks?”
„See, mille sa endale võtad. Seda ei saa sinu vastu kasutada, see ei sobi su mõjutamiseks ja see on sinu esimene kaitseliin sortsi rünnaku vastu. Sinu valitud nimi pitseerib teiste antud nime, kaitseb seda ja seepärast on nii tähtis seda õigesti valida.”
„Leebesurm on sinu valitud nimi?”
„Nii see on.”
„Aga mina? Kas mul peaks olema kolmas nimi?”
Ta kõhkles vaid silmapilgu. „Kui kavatsed mind jätkuvalt saata, siis jah, oleks see hea mõte küll.”
„Ja kas ma saadan sind jätkuvalt?”
„Sõltub. On sul vanemate luba vaja?”
Stephanie vanemad tahtsid, et ta leiaks oma elutee.
Nad olid öelnud seda minevikus lugematuid kordi. Muidugi pidasid nad silmas kooliaineid, ülikooliavaldusi ja töövõimalusi. Eeldatavasti ei arvutanud nad oma kaalutlustesse üheski punktis sisse elusaid luukeresid ja varjatud maagiamaailma. Muidu oleks nende nõuanne olnud ilmselt väga erinev.
Stephanie kehitas õlgu. „Mitte eriti.”
„Noh, minu jaoks sellest piisab.”
Nad jõudsid autoni, istusid sisse ja sõiduteele keerates vaatas Stephanie teda.
„Kes on see Serpin, kellest te rääkisite?”
„Nefarian Serpin on üks pahadest. Nüüd, kus Mevolent on läinud, on ta ilmselt see põhiline paha.”
„Mis tema juures nii halba on?”
Auto sisemust täitis mõnel hetkel vaid mootori nurrumine. „Serpin on Adept,” vastas Leebesurm viimaks. „Ta oli Mevolenti kõige ustavam käsilane. Kuulsid, mida Selana rääkis, kuidas tema on kollektsionäär ja Gordon oli kollektsionäär? Serpin on ka kollektsionäär. Tema kogub maagiat. Teiste inimeste saladuste välja uurimiseks on ta piinanud, vigastanud ja tapnud. Ta on sooritanud lugematuid räigusi, et paljastada vähetuntud rituaale ning otsida seda ühtainsat, mida tema ja teised temasugused usufanaatikud on põlvkondade kaupa otsinud. Kui sõda puhkes, oli tal üks… relv. Tänapäeval on ta täis üllatusi, aga ta kasutab seda ikka veel, sest kui aus olla, pole selle vastu kaitset.”
„Mis