Detektiiv Luuker Leebesurm. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
võte.”
„Surnumanajad?”
„Surmamaagia, eriti ohtlik Adeptide haru. Mina ei tea, kuidas ta selle ära õppis, aga seda ta tegi.”
„Ja mis on Saual selle kõigega pistmist?”
„Mitte midagi. Sellel pole pistmist mitte millegagi.”
„Aga mis see on?”
„See on võitmatu hävitusjõuga relv. Või oleks, kui see päriselt eksisteeriks. See on ritv, umbes su reieluu pikkune… Tegelikult mul on sellest isegi vist pilt…”
Ta peatas auto ja läks Bentley pagasiruumi tuhnima. Stephanie polnud iial siin linnajaos käinud. Tänavad olid vaiksed ja tühjad. Ta nägi kauguses üle kanali kaarduvat silda. Mõned hetked hiljem maandus Leebesurm rooli taha, nad sõitsid edasi ja Stephanie süles lebas nahka köidetud raamat.
„Mis see on?” küsis ta klambrit avades ja lehti lapates.
„Meie kõige populaarsemad müüdid ja legendid,” ütles Leebesurm. „Panid just Iidsete Sauast mööda.”
Ta lehitses tagasi ja leidis pildi maalist. See kujutas suurte silmadega meest küünitamas kuldse Saua poole, mille käepidemesse oli torgatud must kristall. Sau kiirgas ja mees varjas oma silmi. Vastaslehel oli teine pilt, mis kujutas meest Saua hoidmas, ümbritsetuna kössitavatest kogudest, kes pea mujale keerasid. „Kes see tüüp on?”
„Üks Iidsetest. Legendide kohaselt olid nad esimesed sortsid, esimesed, kes elementide väge valdasid ja maagiat kasutasid. Nad elasid surelike ilmast lahus ega huvitunud sellest. Neil olid omad kombed ja tavad, omad jumalad. Lõpuks otsustasid nad, et tahavad ka ise oma saatust kontrollida. Nad võtsid ette oma jumalad, üsna vastikud olendid nimega Nägudeta Jumalad, ning pidasid nendega lahinguid taevas ja ookeanil. Nägudeta Jumalad olid surematud ja võitsid iga lahingu, kuni Iidsed sepistasid relva, mis oli nende alistamiseks piisav – Iidse Saua.”
„Sa justkui teaks seda lugu hästi.”
„Tänapäeval tunduvad lõkkeäärsed lugulood veidrana, aga enne filmide tulekut meil muud polnud. Nägudeta Jumalad löödi minema, sinna, kust iganes nad pärit olid.”
„Ja mis siin toimub? Ta tapab oma jumalaid?”
„Mhmh. Saua toitis Iidsete vabadusihalus. See oli kõige võimsam jõud nende kasutuses.”
„Nii et see on vabaduse vägi?”
„Algselt. Aga kui Iidsetel polnud enam Nägudeta Jumalaid, kes neid käsutaks, hakkasid nad omakeskis kisklema, keerasid Saua üksteise vastu ja kütsid seda raevuga.”
Tänavalampide kuma mängis ta koljul, kui nad pimeduselaikude vahel sõitsid, ja see välkus valgelt hüpnootilises rütmis.
„Viimane Iidne,” jätkas ta, „mõistis, mida oli teinud pärast seda, kui oli ajanud oma jumalad minema, tapnud kõik oma sõbrad ja kogu pere. Ta heitis Iidse Saua sügavale maapõue, kus muld selle neelas.”
„Mis ta siis tegi?”
„Ilmselt ühe uinaku. Ma ei tea, see on legend. Allegooria. Seda tegelikult ei juhtunud.”
„Miks siis Serpin arvab, et see oli päriselt?”
„Vot see ongi mõistatuslik. Sarnaselt oma isandaga usub ta mõningaid meie süngemaid müüte, häirivamaid legende. Ta usub, et maailm oli siis parem, kui seda valitsesid Nägudeta Jumalad. Nad ei kiitnud inimkonda just heaks ja nõudsid enese kummardamist.”
„See rituaal, mida ta otsib – see on nende tagasi toomiseks?”
„Just.”
„Ta siis arvab, et neid minema pagendanud Sau võiks neid kuidagi koju tagasi kutsuda, eks?”
„Inimesed usuvad igasuguseid asju, kui need puudutavad nende religiooni.”
„Sa usud sellest midagi? Iidseid, Nägudeta Jumalaid, ükskõik mida?”
„Ma usun endasse, Stephanie, ja sellest praeguseks piisab.”
„Kas Iidne Sau on siis ehtne?”
„Väga ebatõenäoline.”
„Ja mis on sellel kõigel pistmist mu onuga?”
„Ma ei tea,” tunnistas Leebesurm. „Sellepärast seda müsteeriumiks kutsutaksegi.”
Auto täitus valgusega ja järsku hakkas maailm perutama. Ainsateks helideks oli hirmuäratav kõmakas ja kriiskamine, mida tekitas metalli liikumine mööda metalli. Stephanie jõnksatas turvavöö vastu ja lõi pea vastu akent. Tänav pööras end hoogsalt külili ja ta mõistis, et Bentley keerab end katusele. Ta kuulis, kuidas Leebesurm tema kõrval vannub. Korraks oli Stephanie kaalutu ja siis maandus Bentley taas tänavale ning virutas ta vastu armatuuri. Auto kõikus tagasi ratastele. Stephanie vaatas oma põlvi suurte silmadega, kuid aju oli mõtlemiseks liiga rabatud. Vaata üles, ütles õrn hääleke ta peas. Vaata üles, et näha, mis toimub. Bentley oli hääletu, mootor vaigistatud, aga kusagilt kostis teise mootori häält. Autouks avanes ja sulges. Vaata üles. Sammud, jooksusammud. Vaata kohe üles. Leebesurm tema kõrval oli liikumatu. Vaata üles, keegi tuli sulle järele. Vaata üles, KOHE.
Juba teist korda sel ööl plahvatas aken ta kõrval ning majas käinud mees krabas ta kinni ja tiris autost välja.
6
TUTVUSE LAGUNEMINE
Mehe riided olid söestunud ja ribadeks, kuid tema nahka polnud kahjustanud tulekera, mis ta Gordoni majas endasse haaras. Stephanie jõudis märgata ta nägu, kui teda Bentley tulede kollasest valgusest läbi lohistati, ja see nägu oli vihast ja raevust moondunud. Seejärel tõsteti ta õhku ja virutati neile pihta sõitnud auto kapotile. Mehe käed olid ta krae kokku kägardanud ja nukid surusid kurku.
„Sa sured,” sisistas ta, „nüüd ja kohe, kui sa ei anna mulle seda neetud võtit.”
Stephanie käed olid mehe kätel, üritades haaret murda. Ta tundis peapööritust ja veri vemmeldas meelekohtadel. „Palun,” sosistas ta, proovides hingata.
„Sa jätad minust halva mulje,” urises mees. „Mu isand peab mind lollakaks, kui ma ei suuda ühe pisikese rumala plikatirtsu käest kätte saada üht pisikest rumalat võtit!”
Tänav nende ümber oli inimtühi. Poed ja ärid – kõik ööseks suletud. Keegi poleks teda kuulnud. Keegi ei tuleks appi. Kus on Leebesurm?
Mees tõstis ta kapotilt õhku ja virutas uuesti tagasi… Stephanie karjus valust ja mees kummardus lähemale, parem käsivars ta lõua alla surumas. „Ma murran su kiitsaka kaela,” sisistas ta.
„Ma ei tea mingist võtmest mitte midagi,” ahmis Stephanie õhku.
„Kui sa ei tea midagi, oled mulle kasutu ja ma löön su siinsamas maha.”
Tüdruk vaatas seda koledasti moonutatud nägu ja ta lõpetas katsed mehe käsi eemale lükata. Selle asemel surus ta oma pöidla mehe õlas olevasse kuuliauku. Mees röökis ja lasi lahti. Ta tuigerdades vandudes tagasi, Stephanie rullis end auto pealt maha ja jooksis Bentley poole. Leebesurm prõmmis uksele, kuid see oli löögist paindunud ja hoidis ta jalga kinni.
„Kao!” hüüdis ta läbi purunenud akna. „Kao siit!”
Stephanie vaatas tagasi, nägi kogu lähenemas ja tõukas end autost eemale. Ta libises märjal teel, kuid ajas end jalgele ja jooksis, mees otse tema taga, hoides kinni oma vigasaanud õlast.
Mees sööstis ettepoole. Stephanie kükitas, haaras tänavalambi postist kinni ja vibutas end kõrvale, mistõttu mees lendas temast mööda, kõnniteele siruli. Stephanie jooksis vastassuunda ja möödus kahest autost. Ta ei julenud tagasi vaadata – ta ei tahtnud, et kiirust tekitanud hirm hakkaks ootamatult ta põgenemist õõnestama. Oli liiga pime, et enda ees midagi märgata, ta ei näinud omaenda käest kaugemale. Ta jookseb kohe otse vastu seina ega saa…
Sein.
Stephanie keeras end