---

Скачать книгу

---

avalikustamata Briti luuretähe edukast missioonist Nõukogude Liitu ja jälgi veel mõnest edusammust. Aga bilanss pole ikkagi rõõmustav. Luurejuhtide ekslik usk Balti riikides möllavasse partisanisõtta läks maksma sadu elusid ja tõi kahju tuhandetele. Seetõttu paisati raha, mainet ja usaldusväärsust ürituse heaks, mis ei toonud üldse tulu, küll aga piina ja valu.

      Viimased apsakad langevad 1991. aasta järgsesse aega, kui Balti riigid said taas iseseisvaks ja lääne luure ilmus tagasi oma kunagisele mängumaale. Ja jälle olid venelased ootel ja jälle laskis lääs end ära petta. Herman Simm, kõigist ekskommunistlikest maadest kõige usaldusväärsema – Eesti – kõige usaldusväärsem riigiametnik tegutses vahelülina Eesti kaitseministeeriumi ja välisliitlaste vahel. Ta pälvis kiitust tõhususe ja abivalmiduse eest ning sai ligipääsu Eesti ja NATO suurimatele saladustele. Miskipärast ei suutnud neid süsteeme juhtivad inimesed aga märgata, et muhe ekspolitseinik on pikaajaline KGB agent. Eestit tuleb tunnustada, et katastroofi ei üritatud kinni mätsida – Simm tabati, anti kohtu alla ja pandi vangi. Lisaks andsid Eesti võimud mulle mitu korda eksklusiivse võimaluse temaga kohtuda. Üks eestlaste tundlikkuse põhjusi seisneb hämmastavas ja vähe teada tõsiasjas, et Simm ei luuranud ainult venelaste kasuks.

      Simm oli erand, sest ta tabati. Samuti tabati preili Chapman ja teised spioonid Ameerikas. Kuid nende lugu paljastab Venemaa pikaajalisi pingutusi ja lääne nõrkusi, mida selleks ära kasutatakse. Kui paljud „illegaalid” elavad märkamatult Suurbritannias, Euroopas või Ameerikas? Kui palju agente on nad omakorda värvanud? Just häirekella löömine selles küsimuses on käesoleva raamatu peamine eesmärk. Lääs on oma kaitse suurel määral hooletusse jätnud. CIA vastuluuretöötajad ja nende kolleegid FBI-s pühendavad endiselt aega ja vahendeid Venemaa luurajate püüdmisele. Aga see on erand, mitte reegel.

      Prioriteedid on pärast 11. septembrit muutunud. Briti julgeolekuteenistus, mida tuntakse rohkem lühendiga MI5, pühendavat vastuluurele vaid neli protsenti ressurssidest – peamine mahv läheb terrorismivastasele võitlusele.23 Belgias peab käputäis kohalikke vastuluurajaid, kes on kehvasti tasustatud ja poliitilise toetuseta, pidama silmas sadu venelasi, kes üritavad tungida Brüsselis Euroopa Liidu, NATO peakorteri ja teiste köitvate sihtmärkide saladustesse.

      Aeg ja muutunud prioriteedid on kustutanud kogemused ja institutsionaalse mälu, mis külma sõja aastail aitasid vastuluurajatel tähele panna Nõukogude sisseimbumiskatseid. Mure privaatsuse pärast on muutnud kontrollimehhanismid nõrgemaks. Ametiisikud võivad kõrvalt teenida, astuda errumineku järel tasuvatesse ametitesse, sooritada põhjendamata välisreise, kopeerida eeldatavalt turvalistest sülearvutitest dokumente mälupulgale ja kanda kaasas elektroonilisi seadmeid, mida keegi kunagi lähemalt ei uuri. Ma pööran tähelepanu ka ekslikule rahulolule, mis on kaasnenud NATO laienemisega ekskommunistlikesse riikidesse. Alliansi laiendamine oli õige tegu (peamiselt just Venemaa uusimperialistliku relvade täristamise tõttu), kuid luure- ja julgeolekuteenistused on tugevasti alahinnanud piirkonna kohal endiselt hõljuvat Nõukogude ajajärgu varju. 1989.–1991. aasta vabanemine oli joovastav, aga selle mõju oli pealispindne. Plaanimajanduse asendamine vabaturumajandusega, riikliku tsensuuri asendumine vaba ajakirjandusega ja üheparteivõimu asemel vabade valimiste kasutusele võtmine olid tohutult tähtsad muudatused. Ent poliitilise ja majandussüsteemi teisenemisega ei saanudki kaasneda neis süsteemides tegutsevate inimeste hetkeline muutumine. Miljonid piirkonna elanikud olid üles kasvanud kommunismi tingimustes ja režiimiga koostööd teinud. Avalikku elu mürgitavad ikka veel salapolitsei toimikud ning nendega kaasnenud kahtlased kompromissid ja õõvastavad saladused. See annab süüdlaste mõjutamiseks ja süütute maine määrimiseks rohkelt võimalusi. Isegi neid, keda läänes peetakse kangelaseks, näiteks Poola endist presidenti Lech Wałęsat, on üritatud tembeldada kunagiseks salapolitsei kaastöötajaks.24 Ehkki toimikutes ei vasta kaugeltki kõik tõele ja paljugi tegelikult toimunust ei kajastu neis üldse, loovad mineviku räpased saladused, millest paljud jäid vana režiimi lõpupäevil kindlalt Venemaale, suurepäraseid võimalusi surve avaldamiseks kõigile, kes on sündinud umbes enne 1970. aastat. Lühidalt jättis kommunismi kokkuvarisemine maha terve hulga inimpomme kogu endises impeeriumis – ja kaugjuhtimispult on praegu Kremli käes.

      Ei Simmi juhtum ega preili Chapmani ja tema kaaslaste paljastamine ole korralikult üles äratanud avalikkust ja ametnikkonda. Käesolev raamat ütleb neist sõltumatult otse välja seisukoha, mida ametiisikutel on nii raske kuuldavale tuua ja mida avalikkus nii väga ei taha kuulda. See on järgmine: Venemaa luuretegevus ei ole pelgalt kunagiste Nõukogude ametiasutuste surmatõmblus, otsekui hingeheitva dinosauruse viimne sabalöök. See moodustab osa suuremast püüdlusest sisse imbuda ja manipuleerida, võttes ette meie süsteemi kõige nõrgemad lülid, eelkõige avatud ja usaldava suhtumise välismaalastesse ja uustulnukatesse. Kuna seda ohtu alahinnatakse või lausa eiratakse, on see eriti suur. Spionaaži kujul on tegu valdkonnaga, millest kõrvalseisjad teavad enamasti väga vähe ja mida nad veel vähem mõistavad.

      Mineviku ja tänapäeva lõimi kokku sidudes näitab raamat, kuidas KGB kunagised petmis- ja õõnestusmeetodid on nüüd uute eesmärkide teenistusse rakendatud. Rindejoon oli märksa selgepiirilisem külma sõja ajal, kui oht tähendas kommunistide võitu. Praegu Venemaad valitsev korrumpeerunud autokraatia mängib kapitalismi reeglite järgi, mis muudab ohu veel ägedamaks. Ent mõndagi on jäänud samaks. Nii Nõukogude kui ka praeguse Venemaa luurajad üritavad tungida läände, seda õõnestada ja sellega manipuleerida. Samuti kaitsevad nad režiimi, mis, nagu näitavad järgmised peatükid, on türanlik, kuritegelik ja mõrvarlik.

      1

      Rüüstamine ja mõrv

      Moskva elu võib paista äärmiselt tavapärane. Keskklassi oskustöölised ja ametnikud kannavad samu rõivaid, sõidavad samade autodega, puhkavad samamoodi, söövad sama toitu ja teevad sama tööd nagu nende miljonid kolleegid maailma teiste maade linnades. See kehtib eriti finantsmaailma kohta. Aktsiad ja tulu kerkivad Venemaa nafta- ja gaasibuumi harjal, samamoodi tarbimine, mis sellega kinni makstakse. Rahandustegelased investeerivad, nende juristid tegelevad üksikasjade ja probleemidega. Neid teenivad Venemaa kasvavasse keskklassi kuuluvad sõnaosavad ja enesekindlad inglise keelt kõnelevad professionaalid, kes võiksid vähimagi raskuseta teha sama tööd New Yorgis, Londonis, Frankfurdis või Dubais. Paljude inimeste, eriti nende, kelle arvates Venemaa liigub õigel rajal, silmis annab finants- ja õigussüsteemi tähtsustumine Moskvas alust tõsiseks optimismiks. Venemaa elu muud komponendid alates suurlinnade liiklusummikuis tänavaist ja korrumpeerunud ametnikkonnast kuni terrorismi ja riigi lõunaserval pulbitseva kodusõjani võivad olla masendavad, kaootilised, sünged ja isegi ohtlikud, aga see maailm puudutab harva Moskva kesklinna šikke valgusküllaseid kontoreid.

      Ent Sergei Magnitski puhul puudutas. Tema nimi pole kuigi hästi teada, ehkki võiks olla. Tema lugu kujutab endast kõlbelist ja inimlikku tausta edasistele, Venemaa spioonide riugastest ja võtetest kõnelevatele peatükkidele. Surma ajal 2009. aastal kõigest 37-aastane härra Magnitski kuulus ligemale sajandi vältel esimesse venelaste põlvkonda, kelle elu ei varjutanud hirm. Kui Nõukogude kontroll kõne, usu ja reisimise üle hääbus, oli ta alles teismeline. Ta oli väga hea haridusega, millest varasemad Venemaa õppurid võisid ainult unistada. Tema mõtlemist ei kujundanud marksismi-leninismi väärastunud doktriinide sunniviisiline pähetuupimine, vaid õigusteaduse kristallselged põhimõtted. Langemata Nõukogude sõjaväe jõhkruse ohvriks ja olemata sunnitud tegema täiskasvanuna kompromisse totalitarismiga, võis ta nautida keskklassi mugavusi ja kindlustunnet, mida läänes peetakse enesestmõistetavaks ja mis Nõukogude Liidus oli kujuteldamatu. Tal olid võimekad kolleegid, ergutavad väljakutsed ja õnnelik kodu. Nagu sajand varem vaid pooleldi edukad Tsaari-Venemaa reformaatorid, unistas ta, et Venemaa oleks õigusriik. Ta oli seda tüüpi inimene, kes pani isegi skeptikud uskuma, et Venemaa kaugem tulevik on helge.

      Viisakate kommetega ja paljusid keeli oskav härra Magnitski oli niisugune venelane, kellega raamatu lugejad võivad kergesti kokku puutuda. Temaga võib juua klaasikese välismaal puhates, teda võib kuulda seminaridel, ta võib istuda ärikohtumisel laua ääres. Selles mõttes sarnaneb ta pigem teiste raamatus käsiteldud venelastega – läänes salaja tegutsevate spioonidega. Pole raske kujutleda

---

Скачать книгу