---

Скачать книгу

---

sootuks teistsugusesse lukku.25 See hõlmab hiiglaslikku raha, erakordset julmust ja pahategijate karistamatust. See hõlmab FSB kõrgemaid ametnikke, kes töötavad käsikäes organiseeritud kuritegevuse ja kõrgemate riigiametnikega.

      Ma alustan mehe tutvustamisega, kes tahtmatult kutsus härra Magnitskile kaela hukatuse ja on sealtpeale väsimatult tema nimel võidelnud.William ehk Bill Browder on Ameerikas sündinud, praegu Briti kodanikust rahandustegelane, kes oli omal ajal üks tuntumaid lääne investoreid Venemaal. Ta on püsimatu ja rabe, pulbitseb närvilisest energiast, võib olla ühel hetkel lahkus ise ja järgmisel mattuda raevuhoogu. Tema perekonna taust on märkimisväärne – ta vanaisa Earl Browder oli Ameerika kommunistliku partei juht. Ent lapselast ahvatles kommunismi asemel kapitalism. Ta märkas 1990. aastatel, et paljud välismaalased ülehindasid Venemaal äriajamise riske. Kindlasti olidki ohud suured: seadustest peeti vähe kinni, omandiõigus oli nõrgul jalul, poliitiline stabiilsus kaheldav, majandus hanejalgadel ning lokkasid kuritegevus ja korruptsioon. Kuid hirmutav ei tähenda veel võimatut. Müügil olevad ettevõtted ja aktsiad olid odavad, aga mitte väärtusetud. Kui olukord paraneb kas või pisut (või vähemalt nii arvatakse), tõotas kasu olla tohutu. Oletame näiteks, et investorite arvates ei olnud kehvasti juhitud Venemaa naftakompanii väärtus mitte kõigest üks protsent võrreldavast välismaisest ettevõttest, vaid hoopis kümme protsenti. See suurendanuks aktsiate väärtust kümme korda, mis tähendas hiiglaslikku tulu sellele, kes oli neid ostnud enne arusaama muutumist.

      Härra Browderi investeerimisettevõtte Hermitage Capital Management strateegia oli sestap kolmesuunaline. Esiteks osteti kokku nende ettevõtete aktsiaid, kellele kuulus kindel vara, näiteks nafta, maagaas või muud maavarad. Teiseks propageeris ta Venemaad kui investeerimispaika, kinnitades, et see on ainult „halb”, mitte aga otse „kohutav”.26 Kolmandaks rõhutas ta aktsionäride õiguste rikkumise juhtumeid. Tema kullipilguga analüütikute meeskond süüvis ettevõtete aruannetesse ja teistesse dokumentidesse, otsides tõendeid pettuse ja raiskamise kohta. Nende leidmisel algatas härra Browder kohtuasju ja meediakampaaniaid ning võttis muid meetmeid õigluse jaluleseadmiseks.27

      See oli hästi ajastatud. Mõned Venemaa firmad olid hakanud juba aduma, et jõudmaks noteeritumate börsiettevõtete sekka, peavad nad vähemalt meenutama midagi, mis tõmbaks endale välismaiste investorite huvi. Alates 2000. aastast langesid härra Browderi huvid ühtlasi kokku Kremli huvidega, sest viimasele ei meeldinud see, kuidas ülivõimsad „oligarhid” (poliitiliselt mõjuvõimsad ärimehed) juhtisid maa suurimaid ettevõtteid puhtalt oma huvides. Huvi kokkulangemine oli ajutine. Putini režiimi kaugem eesmärk polnud hea ärijuhtimise ja aktsionäride austamise edendamine, vaid hoopis raha ja võimu endale krahmamine. Ent see tuli hiljem. Ligemale kümme aastat võisid härra Browder ja Hermitage jõudsalt õitseda. Kampaaniatega kaasnes mõnigi kiire võit, mõnikord tuli võit aeglasemalt ja mõnikord jäi tulemata, aga tõsine töö ja kõrge maine aitasid vähemalt õigustada kopsakaid juhtimiskulusid, mida investorid olid sunnitud tasuma. Hermitage’i efekt,28 nagu ettevõte seda ise nimetas, sai 2002. aastal ülima tunnustuse, kui sellest sai Harvardi ärikooli uurimisobjekt.29 Härra Putini ametisse astumisest 2000. aastal kuni fondi kolimiseni Londonisse 2005. aastal kasvas Hermitage’i investeeringute väärtus kaheksa korda ning kogu ettevõtte eksisteerimisajal oli kasv lausa 35-kordne. Rahanduse ajaloos ei ole just palju neid, kes võivad millegi sellisega uhkustada.

      Kui ma töötasin 1998.–2002. aastal Economisti Moskva büroo juhatajana, ei saanud ma härra Browderiga just alati hästi läbi. Praegu paistavad meie vaidlused iidse ajaloona, aga toona olid nad õige teravad. Ma imetlesin küll tema energiat ja nutti, aga see, et ta toetas härra Putini režiimi, ei meeldinud mulle põrmugi. Uus valitsus oli mu meelest toonud kaasa pealiskaudse stabiilsuse, aga selle hind oli liiga kõrge. Pealegi jättis mind külmaks välisinvestorite mure, kes olid teadlikult paigutanud raha ettevõtetesse, mida juhtisid kelmid, tobud ja poliitikute käsilased, ja siis imestasid, et ettevõtteid juhitakse halvasti. Kui osta Venemaal aktsiaid, tasub oodata petmist, nii nagu mudamaadluses osaledes tasub oodata poriseks saamist.

      Meie teravaimad erimeelsused jäid 2003. aastasse, kui ma olin juba Venemaalt lahkunud ja kui me mõtestasime täiesti erinevalt lahti Putini ajastu algusaastaid. Härra Browder kiitis heaks Venemaa toona rikkaima mehe Mihhail Hodorkovski vahistamise, kes oli astunud härra Putini vastu kas või juba sellega, et ilmus Kremlisse kohtumisele lipsuta, mis protokolli kõrges hinnas hoidval Venemaal oli tohutu möödalask. Energeetikas tegutsev suurärimees Hodorkovski oli samuti palganud hulga parlamendisaadikuid oma poliitiliste taotluste toetamiseks ning kavatses Kremli juhtnööridest hoolimata sõlmida kokkuleppe suure Ameerika naftakompaniiga. Ta takistas ilmselgelt härra Putini plaani hõivata Venemaal võimutäius. Mõned arvasid isegi, et ta soovis tõrjuda härra Putini ametist (esimestel aastatel oli Venemaa president jätnud endast üsna tuhmi ja mittemidagiütleva mulje). Härra Putini kättemaks oli otsustav ja halastamatu. Hodorkovski visati kokkuklopsitud süüdistuste põhjal vanglasse ja tema kompanii Jukos (millel oli palju välismaiseid aktsionäre) aeti pankrotti, kusjuures vara pandi kahtlase väärtusega oksjonile, kus Kremli käsilased said selle odava hinnaga kätte.30 Ma olin härra Browderiga nõus, et härra Hodorkovski oli varasemail aastail kuritarvitanud vähemusaktsionäride õigusi, ega pidanud teda lihtsalt repressioonide ohvriks langenud märtriks. Kuid ma arvasin, et suurärimehe mineviku väärteod ja hilisemad heateod olid vähem olulised kui võimude ilmselge kohtuvõimu kasutamine poliitilise vendeta huvides.

      Härra Browder võis endale lubada minu kriitika kõrvaleheitmist. Ta teenis ju miljoneid. Ent ta „teenis” ka väga võimsaid vaenlasi – iga dollar, mida ei saanud varastada tema pingutuste tõttu peatada valskus ärimaailmas, kahandas mõne korrumpeerunud ja mõjuvõimsa isiku sissetulekut. 2005. aasta novembris ei lubanud piirivalvurid teda Moskva Šeremetjevo lennuväljal maale, tuues ettekäändeks avalikustamata riikliku julgeoleku probleemid.31 Londonisse naastes oli ta Venemaa suhtes endiselt lootusrikas, taotledes võimude otsuse tühistamist ja kinnitades, et tegu on kõigest arusaamatusega. Kuid 2006. aasta juulis tõstatas Peterburis peetud G8 tippkohtumise32 pressikonverentsil härra Browderi küsimuse üks ajakirjanik. Härra Putin vastas, et ta pole kunagi kuulnud härra Browderist (mis ei olnud usutav), aga ta võib „ette kujutada, et see isik on rikkunud meie maa seadusi”.33 Härra Browderi sõnul loobus ta just siis üritamast Venemaale tagasi pöörduda – sügava ametliku vastumeelsuse märgid olid ilmselged ja ta ei soovinud jagada härra Hodorkovski saatust. Varjatult oli ta juba asunud oma positsioone likvideerima ja inimesi välja tooma. Et härra Browder polnud enam Moskvas tüüri juures, hakkasid investorid raha tagasi küsima – teised arenevad turud tundusid ahvatlevamana. Juhtus nii, et need sammud ei olnud mitte ainult targad, vaid ka kasumlikud. Peagi puhkes maailmas finantskriis ning Venemaa aktsiate ja võlakirjade hinnad langesid järsult. Härra Browderi investorid pääsesid sellest valutult.

      Sel hetkel oli tegu lihtsalt ühe tavapärase Venemaa looga – maa uusim ajalugu oli täis investoreid, kes ristasid mõõgad võimudega ja kaotasid. Õnnelikumad suutsid jõuda kokkuleppele, õnnetumatel vedas, kui nad said maalt eluga lahkuda. Kuid härra Browderi puhul kujutas sunnitud eemalviibimine kõigest Dostojevskile väärilist sissejuhatust. Sellega kaasnes hiiglaslik pettus, mille käigus ametiisikud röövisid kolm härra Browderi fondile kuulunud ettevõtet ja kasutasid neid Venemaa elanike tüssamiseks. Kuriteo kordapanijad ei olnud sugugi mõne alama astme ametnike jõuk. Vastupidi, tegu oli siseministeeriumi üksusega, mille ülesanne oli kaitsta maksumaksjate huve. Nad töötasid käsikäes FSB K-valitsuse kõrgemate töötajatega, kes ametikohustuste järgi pidanuks võitlema majanduskuritegevusega.

      Lääne lugejale võib mõiste „majanduskuritegevus” võõrana kõlada, kuid Venemaa kontekstis on see kaasavara Nõukogude ajast, kui seesama KGB osakond tegeles musta turuga, praeguseks juba ununema kippuva kõigekauplemisega alates pihta pandud riigivarast kuni välisvaluuta,

---

Скачать книгу