Tuli. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
ja tema räigele armile rinna peal. Ta tõuseb uuesti istukile ja küünitab võtma veepudelit, keerab korgi ligaste kätega maha. Vesi on leige ja plastmassi maitsega. Vastik, vastik, kõik on nii vastik.
Ta vaatab silmanurgast teisi. Julia jutustab ja sätib samal ajal T-särki, mis tal päevitusriiete peal on. Felicia teeb, nagu kuulaks, kuigi on tegelikult keskendunud Robinile, kes ei märka midagi. Robin on vist küll ainuke, kes ei saa aru, et Felicia on temast sisse võetud.
„Ei tea, missugused vaimuhaiged endale sel aastal otsa peale teevad,” ütleb poiss äkitselt ja teised purskavad naerma, Felicia kõige valjemini.
Ida võtab lonksu ilget vett, et ei peaks kaasa naerma. Ta ei taha mõelda Eliase ja Rebecka niinimetatud enesetapule. Kas kõik peabki talle kogu aeg meelde tuletama Väljavalituid ja seda, mis eelmisel aastal juhtus?
„Varsti polegi enam kedagi järel,” ütleb Felicia Robinile.
Ent poisi tähelepanu on suunatud kusagile mujale. Ta müksab Erikule vastu rinda.
Erik mühatab ja tõuseb istukile.
„Mis on?”
Siis näeb ta seda, mida Robin näeb, ja jääb vait.
Ida ei pea isegi sinnapoole vaatama, ta teab niigi, et seal on Vanessa Dahl. Kui ta oleks olnud tähelepanelikum, oleks ta tundnud seda tülikat minitornaadot, mille tekitab Vanessa energia, juba mitmesaja meetri kauguselt. Idale on see nende võlukunsti harjutustelt vägagi hästi tuttav.
Ta pöörab end ringi. Vanessal on kogu tema nõme kaaskond kaasas.
„Ta olevat kõikide nende kuttidega maganud,” ütleb Felicia. „Paksuga ka kindlasti.”
Ida ja Julia itsitavad. Ent poisid on vait. Vahivad Vanessat, kes kummardub oma ülinappides bikiinipükstes rätikut maha panema. Tema päevitus on täiuslik, sellist nahka ei võimalda Ida pigment mitte iialgi.
„Ilusad juuksejuured,” ütleb Ida.
Vanessa blondeeritud sasipea all on mitu sentimeetrit tumepruune juukseid. Ida sõrmitseb loomulikku blondi juuksesalku, mis on tema enda hobusesabast lahti tulnud. See rahustab.
Vanessa keerab ringi ja hetkeks on Ida kindel, et ta tervitab.
Ent Vanessa ei ütle midagi, vaid heidab rätikule pikali. Ida ohkab kergendatult. Enam pole Väljavalitutel põhjust teeselda, nagu nad ei tunneks üksteist. Deemonid juba teavad, kes nad on. Kuid kui ülejäänud Engelsfors saaks aimu, et Idal ja Vanessal on midagi ühist, oleks Ida kahjuks sunnitud enesetapu tegema.
Narkodiilerist kutt heidab Vanessa kõrvale ja kulub umbes pool sekundit, kui nad juba õrnutsema hakkavad.
Ida piidleb Erikut. Ta tahaks karjuda, et ta ei jõllitaks Vanessat, aga siis jääks ju mulje, nagu see läheks talle korda.
Selle asemel paneb ta pea viltu ja vaatab poisi tumedat tukka, kuni teine näeb, et ta vaatab.
„Mis on?” küsib Erik ärritatult.
Ilmselgelt ei tunne poiss Vanessa vahtimise pärast vähimatki piinlikkust. Ida sunnib hääle nii rahulikuks, kui ta vähegi suudab.
„Imelik ikka, et ma seda varem pole märganud,” ütleb ta.
„Mida?”
„Ei midagi,” vastab Ida ja pöörab pilgu ära.
„No mida, ütle siis nüüd?”
Ida keerab end taas poisi poole. Naeratab.
„Lihtsalt et siin päikese käes on nii hästi näha, et sul hakkab pealagi varsti kiilaks jääma.”
Robin pahvatab naerma, Julia ja Felicia itsitavad ennastunustavalt.
„Ei jää see midagi,” ütleb Erik ja tema pilk muutub süngeks.
„No ära nüüd kohe südamesse võta,” lausub Ida. „Eks läheb veel mitu aastat, enne kui see päriselt välja paistma hakkab. Ainult siin selles valguses…”
Robin hõõrub Eriku pead.
„Vaatame, kas tuleb lahti,” ütleb ta, ning Erik virutab ta käe eemale, silmitseb tigedalt Idat.
Ida kergitab kulme.
„No mis nüüd on, panidki pahaks või? Süüdista iseennast, ise sa küsisid. Ma lihtsalt ütlen, nagu asi on.”
Tema rannakotis piiksatab mobiil ja samal hetkel kostab piiksatus ka rannas kusagilt eemalt. Ta näeb, kuidas Vanessa oma telefoni välja võtab.
Idal tekib klomp kõhtu. See ei saa juhus olla.
Ta tõmbab mobiili kotist välja. Sõrmed jätavad ekraanile valgeid päikesekreemitriipe.
Sõnum Minoolt. Ta avab selle ja loeb, tunnetades samal ajal, kuidas Vanessa teda oma rätiku pealt jälgib.
Ida kustutab sõnumi ära ja tõuseb rätikult püsti. Ta sätib oma päevitusriideid ja astub vee poole.
„Kas sa lähed ujuma?” hüüab Felicia talle järele.
„Mis sa ise arvad?” küsib Ida käigu pealt.
Ta loovib käratsevate laste ja nende vähemalt sama valjuhäälsete, ülehoolitsevate vanemate vahelt läbi.
Vesi on pahkluude vastas soe. Ta läheb kaugemale vette ja sukeldub, ujub, kuni leiab külma hoovuse ja jääb sinna. Kogu see aeg tunneb ta kehas tuikamas ühtainsat lauset.
Ma ei taha selles osaleda. Ma ei taha selles osaleda. Ma ei taha selles osaleda.
Ent ta teab, et pääsu ei ole. Ta läheb täna öösel koos teistega surnuaeda. Mitte et talle läheks korda vana hauakivi, millel on Nicolause nimi, vaid seetõttu, et peab hoidma „Mustrite raamatule” antud lubadust.
Õhtusöök koosneb kartulisalatist ja sügavkülmutatud lihapallidest, mida Anna-Karini ema on mikrolaineahjus soojendanud. Nad söövad teleka ees nagu tavaliselt. Ema oleks seda teinud juba siis, kui nad veel talus elasid. Vanaisa oli see, kelle nõudmisel köögilaua ääres söödi.
Anna-Karin ei vaheta emaga sõnagi. Telesaade räägib miljonärist, kes teeskleb vaest. Seejärel avaldab miljonär oma isiku kohta tõe ja annab hunniku raha tõeliselt vaestele, kes on rõõmsad ja tänulikud, õnnepisarates. Saade ajab Anna-Karinil südame pahaks. Või on põhjus kartulisalatis. Ta on jälle liiga palju söönud, kuigi toit ei olnud isegi mitte hea.
„Aitäh söögi eest,” ütleb Anna-Karin ja tõuseb püsti.
„Jah,” vastab ema äraolevalt ja süütab sigareti.
Ta ei pööra pilku ekraanilt.
Anna-Karin läheb oma tuppa ja paneb arvuti käima. Pipar süles nurrumas, otsib ta infot puude suremise kohta, aga ei leia midagi sellist, mis sobiks sellega, mida ta nägi. Siis suundub ta hoopis unistuste maailma ja uurib, kus õpetatakse veterinaariat, eelistades Engelsforsist võimalikult kaugel asuvaid paiku. Nüüd tuleb veel selle gümnaasiumiaastaga ühele poole saada. Ja järgmisega. Ja vahepeal ei tohi maailmalõpp tulla.
Ta vaatab kella ja näeb, et on aeg minna Nicolause juurde. Ta ütles Nicolausele, et tahaks autoga kalmistule saada, ent tegelikult tahab ta näha, kuidas mees Linnéa avastuse peale reageerib.
Televiisor mängib endiselt, kui Anna-Karin elutuppa vantsib. Ema on külili diivanil ja norskab vaikselt. Anna-Karin hiilib tema juurde ja võtab tuhatoosi ning ujutab kõik konid kraani all üle.
Anna-Karin astub väravast välja ja silmitseb vastasmaja, kus kunagi asus raamatukogu. Seda on suvi otsa remonditud. Suuri aknaid katab pruun paber, kuid pragudest paistab valgust.
Anna-Karin tahaks teada, mis asutus seal avatakse, ja tal on juba praegu omanikest kahju. Ega nad üle aasta vastu ei pea.
Ta hakkab läbi keskuse kõndima.
On esmaspäeva öö. Linn on inimtühi nagu tavaliselt. Siin-seal valgustab aknaid sinine telerivalgus. Augustikuine kuu on nagu suur paks juust. Väljas on ikka veel soe ning Anna-Karin soovib, et see pikk suvi juba ükskord lõppeks.
Ta