Tuli. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
pole teda üle nädala näinud ja mees paistab pisut jumekam. Jääsinised silmad põleksid nagu heledamalt kui tavaliselt. Tal on korralikult püksid jalas ja triiksärk seljas, kuigi hallisegused juuksed on sakris.
Ta näeb tõeliselt hea välja.
Miks ei võiks ema kohtuda mõne temasugusega, mõtleb Anna-Karin.
„Vabandust, kas ma tulin liiga vara?”
„Sa oled siia alati teretulnud,” vastab Nicolaus ja astub kõrvale.
Esimese asjana näeb ta elutuppa astudes sõnajalga. Peale seinal rippuva vana linnakaardi ja ilusa hõberisti on Nicolause korter täiesti lage. Pole vaipu, pole kardinaid, kulunud kohvilaual pole lina ja riiulis pole raamatuid. Kuid aknalaual on nüüd valges plastpotis sõnajalg. Mõte sellest, kuidas Nicolaus läks ja ostis taime ning pani aknalauale, et oma üksildasse korterisse natuke elu tuua, on liigutav.
„Ilus sõnajalg,” ütleb Anna-Karin.
Nicolause nägu lööb särama.
„Jah, mulle tundus, et kogu selles põuas kuluks midagi rohelist ära.”
Anna-Karin hakkab juba midagi metsa kohta ütlema, kuid saab sõnasabast kinni. Nicolaus on niikuinii juba piisavalt närvis.
„Sa paistad murelik,” lausub mees.
„Ma mõtlen vist kõige rohkem sellele, mida sina sellest arvad. Sellest hauakivi-värgist.”
Nicolaus naeratab pisut pingutatult.
„Eks see pisut õõvastav on, tuleb tunnistada.”
Uksekell heliseb taas ja Nicolaus läheb avama.
„Tere,” kostab trepikojast Minoo hääl.
Ta tuleb elutuppa ja vaatab üllatunult Anna-Karinile otsa.
„Kas sina ka…?”
„Lähen autoga, jah,” lõpetab Anna-Karin lause.
Nad vahetavad pilgu. Sellel on oma põhjus. Anna-Karin mõtleb, kas Nicolaus mõistab seda.
Vanessa teeb aknad pärani lahti, kuigi ta teab, et sellest pole kasu. Õhk on väljas sama soe ja lämbe kui Jonte elutoas. Ja ega asja ei paranda seegi, et Jonte, Lucky ja Wille istuvad ja püüavad püstitada mingit pilvetõmbamise rekordit.
Aga Wille lubas Vanessale, et nüüd, kui kool algab, võtab ta ennast kokku ja hakkab tööd otsima. Ja Vanessa on otsustanud teda uskuda.
Ta vajub taas Wille kõrvale diivanile istuma. Õige pea tuleb tal kalmistule sõita. Ta ütles emale, et ööbib Evelina juures, kes loomulikult pakkus alibit, et Vanessa saaks Willega olla. Willele ütles ta, et läheb koju. Ja homme hommikusöögilaua ääres peab ta emale ütlema, et ta läks Evelinaga tülli ja tuli sellepärast keset ööd koju. Seega peab Vanessa valetama ühe ja sama õhtu jooksul nii oma emale, kutile kui ka parimale sõbrale. Ta pole elu sees nii palju valetanud kui pärast Väljavalituks osutumist. Valedel on juba raske järge pidada.
„Oi kurat, kui hea,” õhkab Lucky naudinguga, suu täis sidrunivahvlit.
Pisut puru pudeneb tal huultelt. Lucky täitmatu isu pärast suitsetamist meenutab Vanessale seda aega, kui Väljavalitud olid sunnitud ennast toitu ja maiustusi täis toppima, niipea kui olid oma võluvõimeid kasutanud.
„Nessa, võta üks õllgi vähemalt,” ütleb Wille ja mässib ta magusa suitsu pilve. „Närvidele käib, kui sa lihtsalt niisama istud.”
„Jajah, ära ole midagi selline ontlik,” lisab Lucky ja tonksab tema käsivart. „Siis ei ole ju üldse lahe. Oleksid pidanud laupäeval pubisse kaasa tulema. Täitsa haige õhtu oli.”
„Ehk ma suudan elada teadmisega, et jäin ilma õhtust Götvändarenis.”
„Nojah,” nendib Lucky. „Mis sul muud üle jääb.”
Ta näib endaga ülimalt rahulolev, ükskord ometi on tema Vanessast üle. Kord pärast kooli lõppu visati Vanessa ja Evelina Götvändarenist, linna ainsast hotellist ja pidutsemiskohast, välja. Looga olid seotud katkine tualett ja suur veekahjustus, ja kahtlemata oleks omanikud nad politseile üles andnud, kui nad ei oleks olnud alaealised ja seetõttu niigi juba vales kohas.
„Oleksid sa Willet näinud…” jätkab Lucky, kuid Jonte katkestab teda.
„Pea nüüd lõuad.”
Lucky vakatab ja hakkab närviliselt uut joint’i keerama.
„Neeeesssa…” ütleb Wille ja paneb pea viltu, proovib armas välja näha ja tal õnnestubki see päris hästi. „Miks sa ei taha koos meiega pidutseda?”
„Sest et ma olen superkangelane, kes suundub täna õhtul salapärasele missioonile,” vastab Vanessa tõsiselt. „Kahju küll.”
Wille naerab südamest.
Vanessa heidab pilgu Jontele, kes jälgib teda oma teraste tumedate silmadega. Mõnikord tekib tal tunne, et Jonte teab toimuvast rohkem, kui ta peaks teadma. Vähemalt aimab.
Inetu käokell hakkab seina peal kukkuma. Vanessal on aeg minna.
„Sa oled nii ilus,” sõnab Wille. „Fantastiliselt ilus. Kas sa ikka ise tead seda? Sa oled maailma parim tüdruk, kes üldse võib ühel kutil olla. Kõige parem kogu maailmas. Sa oled minu jaoks liiga hea.”
Vanessa vaatab talle otsa. Blondid tõrksad juuksed vajaksid ehk kääre, aga Vanessale need meeldivad. Ta suudleb poissi pikalt ja tõuseb diivanilt.
„Ma lähen nüüd koju,” ütleb ta ja pöördub Jonte poole. „Kas ma võin su ratta võtta?”
Jonte noogutab ja sätib oma mütsi. Jonte ei suuda talle midagi keelata. Vanessa teab liiga palju tema saladusi. Saladusi, mida poleks kindlasti vaja Willele avaldada. Nagu et Jonte on maganud Linnéaga, kes on Wille endine tüdruk. Et Linnéa varastas Jonte püstoli. Ja et seesama püstol leitigi talvel Maxi kõrvalt sööklast.
Tuuleõhk paitab siidiselt Vanessa paljaid sääri, kui ta mööda teed sõidab. See on küll mõnus, aga kindlasti mitte piisav, et tõeliselt jahutust pakkuda. Kõige meelsamini tahaks ta käed rinna peale risti panna ja end sügavkülmakirstu pikali visata nagu vampiir oma puusärki.
Ratas on sama mõttetu kui selle omanik. Lenks on vildakas ja kisub ratast kogu aeg vasakule, ja vähimagi teekonaruse puhul koliseb sõiduriist murettekitavalt. Vanessa kujutab ette, et kuuleb õrna kõlinat, sest jätab endast maha lahti tulnud kruvide ja mutrite rea.
Valgeks krohvitud kivimüür, mis surnuaeda ümbritseb, helendab eredas kuuvalguses tontlikult. Teised seisavad juba värava juures ja ootavad.
Kõik näivad närvilised. Kuid Vanessa tunneb eelkõige kergendust. Lõpuks ometi juhtub midagi. Lõpuks saavad nad muud mõtteainet peale selle, millal deemonid uuesti ründavad.
Ratas sõidab üle väikese kühmu ja lööb kõikuma. Vanessa lendab juba äärepealt sadulast, kui tal õnnestub ratast siiski pöörata ja teiste ees seisma jääda. Ta hüppab selle paganama romu pealt maha ja virutab rattale jalaga. Suurde varbasse lööb jälle äge valu ning ta vannub endamisi.
Vanessa ei pea Linnéale otsa vaatamagi, ta teab niigi, et Linnéa muigab. Ja igatsus seda naeratust jagada nii nagu varemalt teeb haiget.
Linnéa on lubanud, et ei loe enam nende mõtteid. Et ta hoidis oma võimet salajas üksnes selleks, et nad teda pelgama ei hakkaks. Ent ükski tema sõna ei suuda tehtud viga parandada. Vanessa on juba seadnud küsimuse alla kõik hetked, mil nad koos olid. Kas Linnéa luges kõik see aeg tema mõtteid? Kas sellepärast ta teadiski alati, mida Vanessa kavatseb öelda? Pärast võitlust Maxiga sööklas said nad nii lähedaseks. Või algas see juba varem?
Vanessa pöördub ikka ja jälle tagasi tolle laupäevaõhtu juurde Linnéa korteris, kui ta sinna läks ja nad naersid üheskoos kõikide haigete asjade üle, mis nende elus juhtusid. Alles siis, kui tolle õhtu mälestus rikuti, mõistis ta, kui palju see tegelikult tema jaoks tähendas.
Algul