Kui jumal oli jänes. Sarah Winman
Читать онлайн книгу.
jõuab lähemale,” ütles ta.
„Ära räägi sihukest rumalust,” ütles ema.
„Läinud aasta – ja nüüd see. See on mul kannul.”
Läinud septembris oli ta käinud Park Lane’i Hiltonis, et ühe tähtsa kliendi passiankeedile allkirja anda, ja pidi just minema hakkama, kui läbi fuajee kihutas pomm, mis tappis kaks inimest ja vigastas loendamatu hulga ülejäänuid. Ja kui tal ei oleks kangesti olnud tarvis viimasel hetkel pissile minna, oleks temagi võinud sattuda selle kurva nädala inimohvrite nimekirja. Selle asemel oli nõrk põis tema elu päästnud.
Aga nädalad läksid ja selle asemel, et näha neis kahes surma puudutuses imepärast pääsemist, tegi isa enesele selgeks, et õigluse kättemaksuhimuline vari terendab üha lähemal. Tema arvates oli ainult aja küsimus, millal selle lõuad sulguvad ja ta nende lahmakate veriste hambaväravate taha vangi jääb ning taipab, et kõik on juba möödas. Et elu ongi otsas.
Kiiresti said mu isale päästenööriks – või kinnisideeks – jalgpallikihlveod ja võitmine muutus tema elus nii oluliseks, et mõnel hommikul jäi ta uskuma, nagu oleks see juba juhtunud. Ta osutas hommikusöögilauas istudes mõnele ajakirjale ja küsis: „Millise maja me täna ostame? Selle või selle?” Ja mina vaatasin seda meelepetete küüsis olevat meest, kes teeskles, et on mu isa, ja sirutasin tasakesi käe röstsaia järele. Rahast ei olnud ta kunagi hoolinud ja ilmselt ei hoolinud praegugi, aga võitmisest oli saanud usuproov. Ta vajas lihtsalt tõestust, et tal ikka veel veab.
Mina valisin iga nädal samad numbrid: oma sünnipäeva, Jenny Penny sünnipäeva ja jõulupüha – enese jaoks olulised päevad. Vend ei valinud kunagi numbri järgi, selle asemel pani ta silmad kinni, hoidis pliiatsit tabeli kohal õhus ja liigutas seda üle meeskondade nimede nagu tassi vaimude väljakutsumise seansil. Tema meelest oli teda õnnistanud õnnejumal või mõni teine samasugune instants ja see tegi ta teistest erinevaks. Mina ütlesin, et teda teevad teistest erinevaks need kingad, mida ta õhtuti salaja kannab.
Ema jällegi võis valida ükskõik mida. „Las ma vaatan,” ütles ta ikka ja mina ohkasin, kuna tal ei olnud oma meetodit, ja kui ta ütles: „Las ma vaatan”, teadsin ma, et ta valib huupi, ja selline huupi valimine ärritas mind, nii nagu oleks keegi lohakalt värvinud apelsini pilti ainult sinise pliiatsiga. Olin veendunud, et sellepärast me kunagi ei võidagi, aga isa tegi ikka linnukese kasti „Ei avalikustata” ja asetas kupongi koos täpse rahaga kaminasimsile ootama, et sellele kesknädalal järele tuldaks. Sinna juurde lisas ta oma tõotuse: kui tuleb laupäev, siis meie elu muutub.
Tol laupäeval ootasime me elumuutust ragbiväljaku külgjoonel, mis tundus sama hea koht nagu iga teinegi. Juhtumisi võistles ragbis esimest korda mu vend, poiss, kes oli seni arvanud, et kontaktsport tähendab kastanimunade loopimist, ja ometi hüples ta nüüd siin üles-alla ja ootas kannatamatult võistluse teist poolaega nagu iga normaalne poiss; normaalsus oli minu jaoks midagi uut. Eelmisel aastal oli vend läinud keskkooli, ühte erakooli, mille eest isa maksis pool varandust (teine pool jäi minu hariduse jaoks, nagu ta ütles) ja kus ta oli enesest teinud hoopis teise inimese, võrreldes sellega, kes ta enne oli. Minule meeldisid mõlemad, kartsin ainult, et sellele uuele koos normaalsete huvidega ei meeldi ehk mina. Maa mu jalge all tundus õrn kui munakoor.
Üks mängija jooksis venna juurde ja sosistas talle midagi. „Taktika,” ütles isa. Vend noogutas, kummardus siis maha ja hõõrus käed mullaga kokku; mina ahmisin õhku. See oli nii ebaloomulik ja pentsik tegu, et jäin kangestunult tagajärgi ootama. Ja taas kord neid ei olnudki.
Meie väljakupoolele oli laskunud läbitungiv jahedus ning osavõtmatu päike, mis meid enne armulikult soojendanud oli, peitis end nüüd spordiväljaku kohal kõrguvate sotsiaalkorteritega tornmajade taha ning jättis meid varju lõdisema. Püüdsin käsi plaksutada, aga suutsin vaevalt liigutada. Ma olin topitud mantlisse, mille härra Harris mulle eelmisel nädalal ostnud oli – täiesti vale ost, millest ei lõiganud kasu mitte keegi peale poe. Kandsin seda esimest korda, ja kui olin end viimaks sinna sisse pigistanud ja õudusest õhku ahminud, nähes, missugust vaatepilti see pakub, ei olnud mul enam aega pugeda kõigepealt mantlist välja ja siis veel autosse sisse, ilma et emb-kumb lapsevanematest kaasa oleks aidanud ja mul täie teadmisega käeluu murdnud.
Härra Harris oli seda soodusmüügil näinud ja selle asemel, et mõelda: „Kas Eleanor Maudile meeldiks see mantel? Kas see sobiks Eleanor Maudile?”, oli ta ilmselt mõelnud: „See kole asjandus on peaaegu tema suuruses, ja küll ta alles näeks sellega totakas välja!”. See oli valge, mustade varrukate ja musta seljaga ning pitsitas nagu põlvetugi, aga ei olnud pooltki nii kasulik, ja kuigi see hoidis külma eemal, tundus mulle, et mitte mantel ei ole praktiline, vaid külm jääb mind nähes lihtsalt seisma ja purskab naerma. Mu vanemad olid liiga viisakad (nõrgad), et öelda, et ma ei pea seda kandma. Nad oskasid ainult öelda, et see oli lahke žest ja varsti läheb ilm paremaks. Mina ütlesin, et siis olen ma ehk juba surnud.
Kõlas vile ja pall löödi õhku. Vend jooksis selle poole, pea kuklas, maanduvalt pallilt kordagi pilku pööramata; ta jälgis seda, põigates üllatava kiirusega vaistlikult ümber vastasmängijate, ja siis hüppas. Ta püsis hetke õhus, sai palli kätte ja saatis selle siis kerge randmelöögiga keskkaitsjale. Vennal olid ema käed: ta pani palli kõnelema. Ma hõiskasin ja arvasin, et olen käed üles õhku tõstnud, aga ei olnud: need olid ikka kangelt mu külgedel, halvatud inimese fantoomkäed.
„Edasi, sinised!” karjus ema.
„Edasi, sinised!” hüüdsin mina, nii et ema võpatas ja ütles: „Tšš”.
Vend tormas mööda joont edasi, pall kenasti kaenla alla pistetud. Kolmkümmend jardi, kakskümmend jardi, petekas vasakule.
„Edasi, Joe!” hüüdsin ma. „Jookse, Joe! Jookse, Joe!”
Teda krabati jalast, ta ei kukkunud, ikka veel ei olnud kellelegi sööta; viisteist jardi, ta vaatas liitlast otsides ringi, väravajoon juba paistis, ja siis, nagu eikusagilt, kerkis mudast viiepäine inimmüür. Ta jooksis sinna täiel kiirusel sisse, kondid ja kõhred ja hambad põrkasid kokku ning langesid koos temaga keset verd ja muda. Talle kukkusid mõlemalt poolt peale uperkuuti lendavad kehad, kuni toetajad ja terve plats vaikseks jäid.
Päike ilmus aeglaselt tornmaja tagant nähtavale ja heitis valgust skulptuursele inimkuhjale, mille all lebas mu vend. Vaatasin oma vanemate poole; ema oli selja pööranud, suutmata seda vaadata, tema suu juurde tõstetud käed värisesid. Isa plaksutas ja karjus valjusti: „Hästi tehtud, poiss! Hästi tehtud!” – kummaline reaktsioon võimalikule kaelaluumurrule. Ilmselgelt olin mina ainus, kes ohtu tunnetas, niisiis sööstsin väljakule. Olin alles poolel teel venna juurde, kui keegi karjus: „P-p-püüdke pingviin kinni!”.15
Jäin seisma ja vaatasin ringi. Inimesed naersid minu üle. Isegi mu vanemad naersid minu üle.
Kohtunik eraldas muljutud mängijad ükshaaval, kuni kõige all lebas kägaras minu vend, liikumatult, pooleldi mudas. Ma üritasin temani kummarduda, aga mu hullusärk takistas mind ja ühe otsustava pingutuse peale kaotasin tasakaalu, kukkusin talle otsa ja lõin ta hingetuks sellise hooga, et see tõstis ta istukile.
„Tere,” ütlesin ma. „Kas sinuga on kõik korras?”
Ta vaatas mind imeliku näoga, ära tundmata.
„See olen mina. Elly,” ütlesin ma ja vehkisin käega ta näo ees. „Joe?” ütlesin ma uuesti ja lõin teda vaistlikult vastu põske.
„Ai,” ütles ta. „Miks sa seda tegid?”
„Ma nägin telekas, kuidas nii tehti.”
„Miks sa pingviini moodi riides oled?” küsis ta.
„Et sind naerma ajada,” vastasin ma.
Ja ta hakkaski naerma.
„Kus su hammas on?” küsisin ma.
„Ma vist neelasin selle alla,” vastas ta.
Olime viimased, kes väljakult lahkusid, ja kui nad tagaistmele ronisid, hakkas auto juba vaikselt
Viide Penguini küpsiste telereklaamile 1970. aastatel.