Kui jumal oli jänes. Sarah Winman
Читать онлайн книгу.
laskmata end oma äkilisest poissmehepõlvest heidutada, ja lisas niiviisi suurelist sära auklikule autoparklale, mida tema kontor jagas ühe odava sööklaga. Kurjategijad astusid kontorisse ja küsisid otseteed selle advokaadi järele, „kes tolle käruga sõidab”. Nende meelest oli see edu märk ja nad ei teadnud, et inimene, kes märki kannab, ei ole kunagi varem end sihukese hädavaresena tundnud.
Ühel õhtul kõnetas isa mind köögis ja küsis auto kohta.
„See meeldib sulle, eks ju, Elly?”
„Mitte eriti,” vastasin mina.
„Aga see on ilus auto.”
„Aga kellelgi teisel ei ole sellist,” ütlesin ma.
„See on ju hea, kas pole? Esile tõusta, teistmoodi olla?” küsis tema.
„Ma ei ole kindel,” ütlesin ma, väga hästi teadlik omaenese tummast tarvidusest teistega kokku sobida, lihtsalt kuidagi varju hoida. „Mina ei taha, et inimesed teaksid, et ma teistmoodi olen.”
Ja ma tõstsin pilgu ning nägin, et vend seisab ukseavas.
Kui mu pere lagunes, juhtus seesama ka koolieluga. Loobusin rõõmuga lugemis- ja kirjutamisülesannetest, teatades õpetajale nukralt, et meie majas on koduseid probleeme, ja haarasin igal võimalusel kinni väljavaatest, et ka minust võib saada purunenud perekonnaga laps. Rääkisin Jenny Pennyle, et mu vanemad vist lahutavad.
„Kui kauaks?” küsis tema.
„Nii kauaks kui vaja,” vastasin mina, korrates oma ema dramaatilisi lõpusõnu, sõnu, mida olin kuulnud teda ütlemas, kui ta trotslikult ukse isa nina ees kinni lõi.
Olin õige rahul oma uue eluga, kuhu kuulusime ainult mina ja Jenny Penny, kes me käisime istumas tagumises kuuris, tänuväärses pelgupaigas kogu selle kaose ja õnnetuse eest, mille rikkus oli kuidagimoodi kaasa toonud. Vend oli selle mugavasti sisse seadnud ning seal oli väikene elektriahi, mille ees jumalale ikka istuda meeldis, nii et tema kasukas kuumenes ja hakkas levitama haput lõhna. Mina istusin kulunud tugitoolis, mis enne oli olnud meie elutoas, ja jätsin Jenny Pennyle vana puust veinikasti. Mängisin, nagu telliksin nähtamatu ettekandja käest viina Martiniga: rikaste jooki, nagu mu vend ikka ütles, elukogenute jooki. Jooki, mis ühel päeval pidi sisse juhatama minu kaheksateistkümnenda sünnipäeva peo.
„Terviseks!” ütlesin ma ja võtsin lonksu.
„Terviseks!” ütles tema.
„Mis viga on?”
„Ei midagi,” vastas ta.
„Sa võid mulle kõigest rääkida, tead ju,” ütlesin ma.
„Ma tean,” vastas ta ja tegi, nagu jooks oma Martini lõpuni.
„Mis on?” küsisin ma uuesti.
Ta tundus mõtlikum kui tavaliselt.
„Mis minust saab, kui su ema ja isa päriselt lahku lähevad? Kelle juurde mina lähen?” küsis ta.
Mis ma oskasin öelda? Ma ei olnud isegi veel valikut teinud. Mõlema vanema juures oli nii plusse kui ka miinuseid ja minu nimekiri ei olnud kaugeltki täielik. Ulatasin talle hoopis jumala, kes oli juba hakanud üsna teravasti lõhnama. See lohutas teda kohe ja jänes leppis tüdruku pontsakate sõrmede kohmaka, kareda kobamisega, mille peale karvatutid hooletult põrandale langesid.
„Aia,” ütles jänes, „mitte jälle, kurat küll. Persse. Aia.”
Kummardusin maha, et oma klaasi võtta, ja seda tehes märkasin pooleldi tooli taga peidus olevat ajakirja. Ma sain aru, mis see on, enne kui selle lahti tegin – kaane järgi võis aimata –, aga tegin selle ikkagi lahti ja lasin pilgu üle rikkaliku valiku alasti kehadest, kes tegid oma suguelunditega igasugu asju. Ma ei teadnud, et vagiinasid ja peeniseid niimoodi kasutatakse, aga selles vanuses olin juba aru saanud, et inimesed katsuvad neid meelsasti.
„Vaata seda,” ütlesin Jenny Pennyle ja hoidsin pilti tema näo ees. Aga ta ei vaadanud. Ega naernud. Ega öelnud üldse midagi. Ta tegi midagi täiesti ootamatut. Ta puhkes nutma ja jooksis minema.
Leidsin ta mandlipuu varjust kägarast, poolel teel mööda kitsast kuja, kust me olime ükskord leidnud surnud kassi, arvatavasti mürki söönud. Keset kuse- ja sitalehka, mis segunes sooja tuulega, nägi ta videvikuhämaruses kaltsakas ja mahajäetud välja. Kõik kasutasid seda kuja kui peldikut või prügimäge asjade jaoks, mida enam vaja ei olnud. Istusin tema kõrvale ja silusin ta juuksed suult eemale, kahvatu lauba pealt ära.
„Ma jooksen minema,” ütles ta.
„Kuhu?”
„Atlantisesse?”
„Kus see on?”
„Keegi õieti ei teagi, kus see on,” ütles ta, „aga ma otsin selle üles ja siis lähen ja siis nad hakkavad muretsema”, ning ta vaatas mulle otsa ja tema tumedad silmad sulasid sügavate, varjus silmakoobastega kokku.
„Tule minuga kaasa,” palus ta.
„Olgu, aga mitte enne järgmist nädalat,” ütlesin ma (teadsin, et mul on hambaarsti aeg) ja tema oli nõus, me nõjatusime seljaga vastu aeda ja nuusutasime selle värske kreosoodikihi lõhna. Jenny Penny paistis rahulikum.
„Atlantis on eriline, Elly. Ma sain sellest hiljaaegu teada. Päris palju aastaid tagasi ujutas suur tõusulaine selle üle ja see on üks võlukoht koos võluinimestega. Kadunud tsivilisatsioon, mis on tõenäoliselt ikka veel alles,” ütles ta. Kindlus tema hääles sundis mu paigale; see oli hüpnootiline, lausa nagu teisest ilmast. See tegi kõik võimalikuks.
„Seal on kauneid aedu ja raamatukogusid ja ülikoole ja kõik on targad ja ilusad ja nad on rahumeelsed ja aitavad üksteist ja neil on võluvõimed ja nad tunnevad universumi saladusi. Me võime seal kõike teha, ükskõik kelleks saada, Elly. See on meie linn ja me oleme seal õnnelikud.”
„Ja meil tuleb see lihtsalt üles leida?” küsisin ma.
„Lihtsalt üles leida,” ütles ta, nagu oleks see maailma kõige kergem asi. Mina tegin ilmselt kahtlevat nägu, sest just sel hetkel ütles ta äkki: „Vaata siia!”, ja tegi võlutriki: tõmbas oma ümarast käsivarrest välja viiekümnepennise.
„Näe,” ütles ta mulle münti ulatades.
Hoidsin seda pihus. See oli verine ja soe, nagu tükike temast enesest, ja ma pooleldi ootasin, et see haihtuks, lihtsalt selle kummalise ööga kokku sulaks.
„Nüüd sa võid mind usaldada,” ütles ta.
Ja mina ütlesin, et usaldan, ise vaadates imelikku münti veel imelikuma aastaarvuga.
Ema tuli tagasi kaheksa päeva hiljem, veel värskema olekuga kui siis, kui talt kasvaja eemaldati. Nancy oli käinud temaga Pariisis, kus nad olid ööbinud St. Germainis ja kohtunud Gérard Dépardieuga. Ta saabus koos hulga kottide ja rõivaste ja uute meigiasjadega ja nägi välja kümme aastat noorem, ning kui ta isa ette seisma jäi ja küsis: „Noh?”, saime kohe aru, et isa on kaotanud. Ta ei öelnud midagi ja pärast seda pealelõunat ei näinud me autot enam kunagi. Tegelikult ei tohtinud me enam kunagi autost isegi rääkida, ilma et isa oleks tabanud sügav häbi ja äkiline tahtlik mälukaotus.
Vanemad kirjutasid koos söögitoas jõulukaarte ja kuna minul oli ilma vennata üksinda igav, otsustasin hoopis kuuri minna ja vaadata ülejäänud lehekülgi ajakirjast, mille olin tuleviku tarbeks ettevaatlikult tagasi pannud.
Aias oli pime ja tuul painutas puude varje minu poole. Astelpõõsas oli täis kirkaid kõvu marju ja kõik rääkisid, et varsti hakkab lund sadama. Selles vanuses oli lume ootamine sama hea kui päris lumi. Isa oli mulle talveks uue kelgu teinud ja ma nägin seda kuuri seina vastas püsti, metallist jalased vahatatud ja läikivad, liuks valmis. Kuuriaknast mööda minnes nägin sees vilkumas taskulampi. Võtsin maas vedeleva kriketiposti ja läksin aeglaselt ukseni. Ust oli raske vaikselt lahti teha, sest see jäi poole tee peal betoontrepi taha kinni, nii tõmbasin ma selle asemel ust kiiresti enda poole ja nägin mõrast pilti Charliest, kes põlvitas minu väriseva, alasti venna ees. Venna käsi hellitas