Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
ning eelmisest sügisest saadik tühjana seisnud. Oli ka karju, kuid need olid väikesed, neid ei andnud võrreldagi eelmistel aastatel nähtud karjadega. Võrreldes mu tollase reisiga läbi selle piirkonna oli märksa vähem ka seakarjuseid ja hanetüdrukuid. Hirvejõele lähenedes nägime viljapõlde, mis olid palju vaesemad, kui ma mäletasin; hulk head maad oli metsikule rohule tagasi antud, seda polnud keegi isegi kündnud.
Ma ei saanud sellest aru. Olin näinud seda juhtumas rannikul, kus röövretked olid korduvalt hävitanud talunike karja ning viljasaagi. Viimastel aastatel oli see, mida ei võtnud või põletanud punalaevnikud, läinud maksudeks, et pidada üleval sõjalaevu ja sõdureid, kes aga elanikke eriti ei kaitsnud. Olin aga arvanud, et ülevalpool jõge, kuhu röövretked ei ulatunud, on Buck jõukam. Olukord masendas mind.
Varsti jõudsimegi jõeäärsele teele. Nii jõel kui teel oli liikumist palju vähem, kui ma mäletasin. Inimesed, keda ma teel kohtasin, olid järsud ja ebasõbralikud, kuigi Öösilma polnud näha. Korra peatusin talu juures ja palusin luba nende kaevust külma vett võtta. Seda mulle lubati, aga lõrisevaid koeri ei talitsenud keegi ja kui mu veekott oli täis, käskis perenaine mul minema hakata. Selline suhtumine näis valitsevat igal pool.
Mida kaugemale ma läksin, seda hullemaks see muutus. Teel ei kohanud ma kaupmehi oma kaubavankritega või põllusaadusi turule viivaid talunikke. Pigem liikusid seal räbalates perekonnad, kelle kogu varandus mahtus kärusse või kahte. Täiskasvanute silmad olid karmid ja ebasõbralikud, laste pilgud aga sageli löödud ja tühjad. Peagi loobusin lootusest päeviti mingit tööd leida. Need, kellel olid kodud ja talud veel alles, kaitsesid neid kiivalt. Õuedes haukusid koerad ja põllutöölised valvasid valmivat vilja pimedaski. Möödusime mitmest „kerjuste linnast”, käepärastest materjalidest ehitatud onnide ja telkide kobaratest tee ääres. Öösiti põlesid neis heledad lõkked ning jäise pilguga täiskasvanud olid kaigaste ja piikidega valves. Päeval istusid lapsed tee ääres ja palusid möödujatelt almust. Arvasin, et mõistsin, miks mu nähtud üksikud kaubavankrid olid nii hästi kaitstud.
Olime liikunud teel juba mitu ööd, hiilides vaikselt läbi väikeste külakeste, kui jõudsime esimese vähegi arvestatava suurusega linnakeseni. Koit tabas meid just siis, kui olime äärelinna jõudmas. Kui mõned varased kaupmehed kanapuuridega vankris meist möödusid, saime aru, et on aeg silma alt kõrvale astuda. Jäime päevaks künkale, kust avanes vaade jõkke ulatuvale neemele rajatud linnale. Kui ma ei saanud magada, siis istusin ja vaatasin all käivat kaubavahetust. Suuremad ja väiksemad paadid olid seotud linna sadamasildade külge. Vahel kandis tuul minuni laevu lossivate meeskondade hõikeid. Kord kuulsin isegi laulukatket. Endalegi üllatuseks tundsin, et omasuguste seltskond tõmbas mind. Jätsin Öösilma magama, kuid ei läinud ka ise kaugemale kui ojani künka jalamil. Võtsin kätte ning pesin oma särgi ja püksid.
Me peaksime seda kohta vältima. Kui sa sinna lähed, püüavad nad sind tappa, teatas Öösilm abivalmilt. Ta istus minu kõrval oja kaldal ja jälgis, kuidas ma pesin end tumeneva taeva all. Mu särk ja püksid olid peaaegu kuivad. Olin püüdnud talle seletada, miks ma tahtsin, et ta ootaks, kuni ma korraks linnas kõrtsis käin.
Miks nad peaksid tahtma mind tappa?
Me oleme võõrad, kes tulevad nende jahimaale. Miks nad ei peaks tahtma meid tappa?
Inimesed ei ole sellised, seletasin kannatlikult.
Ei. Sul on õigus. Tõenäoliselt nad panevad su puuri ja peksavad sind.
Ei ole nii, kinnitasin, peites oma hirmu, et keegi võib mu ära tunda.
Nad on seda varemgi teinud, rõhutas ta. Meie mõlemaga. Ja see oli su oma kari.
Seda ei saanud ma eitada. Nii ma lubasin, et olen väga, väga ettevaatlik. Et ma ei jää kauaks. Et ma tahan ainult natuke nende juttu kuulata, et teada saada, mis toimub.
Miks peaks meid huvitama, mis nendega juhtub? Mis meiega juhtub, on aga see, et me ei pea jahti, ei maga ega rända. Nemad ei ole meie kari.
Ma võin teada saada, mis meid teel ees ootab. Võin teada saada, kas teedel on palju rahvast liikumas; kas mul oleks võimalik päevast tööd leida ja sellega paar münti teenida. Sellised asjad.
Me võime lihtsalt minna ja oma silmaga näha,rõhutas Öösilm jonnakalt.
Sikutasin särgi ja püksid niiskele ihule. Kammisin juuksed sõrmedega üle pea ja pigistasin neist vee välja. Harjumusest sidusin juuksed sõdalase sõlmega sabaks. Siis hammustasin huulde ja jäin mõtlema. Mul oli plaan esineda rändava kirjutajana. Tegin sõlme lahti ja raputasin juuksed valla. Need ulatusid mulle peaaegu õlgadeni. Kirjutaja jaoks olid need pisut liiga pikad. Enamasti kandsid kirjutajad lühikest soengut ja lõikasid otsmikule tuka, et juuksed töö ajal silmade ette ei vajuks. Noh, mu habe oli kärpimata ja juuksed pulstunud, ehk võisin ma esineda kaua tööta olnud kirjutajana. See polnud just hea soovitus mu oskuste kohta, aga kuna ka mu varud olid nadid, oli see ehk siiski parim võimalus.
Silusin särki, et korralikum välja näha. Tõmbasin rihma pingule, kontrollisin, kas nuga on kindlalt tupes, ja kaalusin siis oma armetut kukrut käes. Tulekivi kaalus selles rohkem kui raha. Mul oli neli Burrichi antud hõbemünti. Mõne kuu eest poleks see tundunud just suure rahana. Nüüd oli see ainus, mis mul oli, ja ma otsustasin seda hädavajaduseta mitte kulutada. Väärtasjadest olid mul veel Burrichi antud kõrvarõngas ja Shrewdi ehisnõel. Mu käsi tõusis tahtmatult kõrvarõnga juurde. Tihedas võsas jahti pidades oli see tülikas, kuid selle puudutamine mõjus mulle alati julgustavalt. Nagu ka ehisnõel mu särgikraes.
Ehisnõela ei olnud.
Võtsin särgi seljast ja uurisin läbi kogu krae, siis kogu särgi. Tegin kavakindlate liigutustega üles väikese tule, et valgust saada. Harutasin kompsu lahti ja vaatasin üle kõik selles leiduvad asjad, ning siis teine kord veel. Kuigi ma teadsin peaaegu kindlalt, kus ehisnõel on. Väike punane hõbedases pesas rubiin oli selle särgi krae sees, mis oli seljas surnud mehel karjaseonni ees. Olin samahästi kui kindel, kuid ei tahtnud seda ometi endale tunnistada. Kogu selle aja, mis ma otsisin, luusis Öösilm ärevalt kiunatades ebakindlalt ümber mu tule, tajudes mu närvilisust, kuid mõistmata selle põhjust.
„Aitab!” ütlesin talle ärritunult ja sundisin mälu sündmusi kordama, just nagu siis, kui ma Shrewdile ettekandeid esitasin.
Viimane kord olin ma ehisnõela näinud sel õhtul, mil ma Burrichi ja Chade’i minema ajasin. Olin selle särgikraest välja võtnud, neile näidanud ning siis ise istunud ja seda vaadanud. Siis tagasi pannud. Ma ei mäletanud, et oleksin seda pärast kätte võtnud. Särki pestes ma seda nagu välja ei tõmmanud. Ent kui ma oleksin pesnud särki koos nõelaga, oleks see mind tõenäoliselt torganud. Aga tavaliselt surusin ma nõela õmbluse vahele, sest seal seisis see kindlamini. Nii tundus turvalisem. Nii ma ei teadnudki, kas olin nõela kaotanud hundiga jahti pidades või oli see seniajani surnud mehe seljas oleva särgi küljes. Võimalik, et see oli olnud laua peal ja üks sepistatutest oli läikiva asjakese mu asjades sobrades üles korjanud.
See oli kõigest ehisnõel, meenutasin ma endale. Soovisin valulise igatsusega seda järsku näha – mantli voodri külge takerdununa või saapasse kukkununa. Äkilise lootusesähvatusega otsisingi mõlemad saapad jälle läbi. Nõela seal polnud. Kõigest nõel, tükike töödeldud metalli ja särav kivike. Kõigest märk, mille kuningas Shrewd mulle andis, kui ta mind endale nõudis ja lõi meie vahele sideme, mis asendas sobimatut veresidet. Kõigest nõel, ainus asi, mis mul oli mu kuningast ja vanaisast olnud. Öösilm kiunatas jälle ja ma tundsin tobedat tahtmist talle peale käratada. Ilmselt ta teadis seda, kuid tuli siiski, lükkas ninaga mu küünarnuki kõrvale ja surus pea mu kaenla alla, kuni ta suur hall pea oli mu rinna vastas ja mu käsi ta õla ümber. Ta heitis nina järsku ülespoole ja tonksas koonuga valusasti vastu mu lõuga. Embasin teda kõvasti ja tema hakkas kurku vastu mu nägu hõõruma. Ülim usalduse märk ühelt hundilt teisele: oma kõri paljastamine teise võimalikule lõrinale. Hetke pärast ma ohkasin ja kaotusevalu oligi väiksem.
See oli ainult üks eilne asi? imestas Öösilm kõhklevalt. Asi, mis pole enam siin? Mitte okas su käpas ega valu sinu kõhus?
„Ainult