Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
nii, nagu elaksin endiselt Hirvelossis ja nemad oleksid lossi külastavad rändlaulikud, ning teiseks polnud ma endale nime välja mõelnud. Otsisin mälust nime ja pahvatasin pikaks veninud pausi järel: „Cob.” Ning imestasin siis võpatades, miks ma olin võtnud nime mehelt, keda ma olin tundnud ja kelle ma olin tapnud.
„Noh… Cob,” tegi Honey nime ees täpselt samasuguse pausi, nagu mina olin teinud, „meil võib olla sulle uudiseid ja täis kann oleks teretulnud, isegi kui sa pole viimasel ajal tähtis isand olnud. Aga kes see siiski on, kelle suhtes sa lootsid, et me teda teel näinud ei ole?”
„Vabandust?” küsisin vaikselt ja kergitasin kannu, et köögipoisile märku anda.
„Ta on plehku pannud õpipoiss, isa” ütles Honey kõhklemata. „Ta kompsu külge on seotud kirjutaja karp, aga ta juuksed on pikaks kasvanud ja ta sõrmedel pole ainsatki tindiplekki.”
Ta naeris, kui mu nägu ta oletuse peale mossi läks. „Oh, jäta, … Cob, ma olen rändlaulik. Kui me parajasti ei laula, siis jälgime kõike, mida saame, et leida uue laulu algust. Sa ei saa eeldada, et me asju ei märka.”
„Ma ei ole põgenenud õpipoiss,” ütlesin vaikselt, kuid mul polnud valmis ühtegi valet, millega seda kinnitada. Küll oleks Chade mulle sellise kohmakuse eest vastu sõrmenukke nähvanud!
„Me ei hooli sellest, kas sa oled või mitte,” lohutas Josh. „Igal juhul pole me kuulnud ühegi vihase kirjutaja kisa, kes oma kadunud õpipoissi otsiks. Neil päevil suurem osa neist vaid rõõmustaks, kui õpipoisist vabaneks – raskel ajal üks suu vähem toita.”
„Ja vaevalt saaks õpipoiss kannatlikult meistrilt murtud nina ja armid näkku,” märkis Piper kaastundlikult. „Nii et keegi ei süüdistaks sind ärajooksmise pärast.”
Viimaks köögipoiss tuli ning mu kõhnale kukrule halastades ei tellinud keegi neist kruusist õllest enamat. Kõigepealt Josh ja siis ka naised tulid minu lauda. Laulikute hea kohtlemine pani vist ka köögipoisi minust paremini arvama, sest neile kruuse tuues täitis ta ka minu oma ega küsinud selle eest raha. Siiski pidin rändlaulikute jookide eest järgmise hõbemündi vaseks lahti vahetama. Püüdsin sellesse suhtuda filosoofiliselt ja meeles pidada, et lahkudes tuleks ka poisile üks vaskraha jätta.
„Et siis,” alustasin, kui poiss oli lahkunud, „millised on alamjooksu uudised?”
„Just nagu sa ise ei tuleks sealt?” küsis Honey hapult.
„Ei, armuline emand, tegelikult tulen ma sisemaalt, kus ma külastasin mõnda tuttavat karjust,” improviseerisin. Honey hoiak hakkas mulle närvidele käima.
„Armuline emand,” ütles ta vaikselt Piperile ja pööritas silmi. Piper itsitas. Josh ei teinud neist välja. „Alamjooksul on sama lugu, mis ülemjooksul, ainult veel hullem,” ütles ta. „Rasked ajad, eriti neile, kes põldu peavad. Toiduvili läks maksudeks, nii et seemneviljaga toideti lapsi. Mis alles jäi, läks põllule, aga pole võimalik vähem külvates rohkem lõigata. Sama käib kodulindude ja kariloomade kohta. Ja miski ei näita, et sel sügisel maksud madalamad oleksid. Ja seda teab isegi hanetüdruk, kes oskab oma aastad kokku lugeda, et kui vähemast rohkem ära võtta, jääb lauale järele vaid nälg. Soolase vee ääres on veel halvem. Kalale minnes pole teada, mis võib olla selleks ajaks koduga juhtunud, kui tagasi jõutakse. Vilja maha külvates on ette teada, et mõlemaks, maksudeks ja endale söögiks sellest ei jätku, ning kui punalaevnikud peaksid tulema, jääb veel poole vähem. On üks päris terane laul farmerist, kes ütleb maksukogujale, et punalaevnikud on tema töö juba ära teinud.”
„Ainult et targemad rändlaulikud seda ei laula,” meenutas Honey talle nipsakalt.
„Nii et punalaevnikud rüüstavad siis Bucki kallast ka,” ütlesin vaikselt.
Josh turtsatas kibedalt naerda. „Buck, Beams, Rippon või Shoaks… ma ei usu, et punalaevnikud sellest eriti hooliksid, kus üks hertsogkond algab ja teine lõpeb. Kus on merekallas, seal nad ka rüüstavad.”
„Ja meie laevad?” küsisin vaikselt.
„Neil, mis röövlid meilt ära on võtnud, läheb väga hästi. Neist, mis meid kaitsma peaksid, on just sama palju kasu kui sääskedest loomakarja vastu.”
„Kas keegi siis Bucki enam ei kaitsegi?” küsisin ja kuulsin oma hääles ahastust.
„Hirvelossi emand kaitseb. Kindlalt ja valjuhäälselt. Mõned ütlevad, et ta ainult vingub ja näägutab, aga teised teavad, et ta ei nõua kellelki enamat, kui ta ise on teinud.” Josh rääkis seda nii, nagu teaks omast käest.
Ma olin hämmastuses, kuid ei tahtnud end ka väga teadmatuna näidata. „Nagu näiteks?”
„Kõike, mida suudab. Ta ei kanna enam üldse ehteid. Kõik on müüdud ja raha eest maksti patrull-laevade meeskondadele palka. Ta müüs oma päritud maad ja palkas selle eest tornidesse sõdureid. Räägitakse, et ta müüs prints Chivalrylt saadud kaelakee ja vanaema rubiinid kuningas Regalile endale, et osta vilja Bucki küladele, mida uuesti üles ehitati.”
„Patience,” sosistasin. Ma olin neid rubiine kord ammu näinud, siis, kui me alles teineteist tundma õppisime. Ta oli pidanud neid kandmise jaoks liiga väärtuslikeks, kuid oli neid mulle näidanud ja öelnud, et ühel päeval võib minu pruut neid ehk kanda. Väga ammu. Pöörasin pea kõrvale ja pingutasin, et nägu rahulikuna hoida.
„Kus sa, … Cob, viimase aasta maganud oled, et sa sellest midagi ei tea?” uuris Honey pilkavalt.
„Ma olin ära,” vastasin vaikselt. Pöördusin tagasi laua poole ja suutsin talle otsa vaadata. Lootsin, et mu nägu midagi ei reetnud.
Ta kallutas pead ja naeratas. „Kuskohas?” küsis ta reipalt.
Ta ei meeldinud mulle kohe üldse. „Ma elasin omaette metsas,” ütlesin viimaks.
„Miks?” Ta naeratas mulle peale käies. Olin kindel, et ta teab, kui ebamugavad need küsimused mulle on.
„Ilmselt seepärast, et tahtsin,” ütlesin. See kõlas nii Burrichi moodi, et ma oleksin peaaegu teda otsides üle õla vaadanud.
Ta muigutas üldse mitte vabandavalt suud, kuid Josh asetas oma kruusi kolksatusega lauale. Ta ei öelnud midagi ja ta pimedate silmade ilme muutus vaid hetkeks, kuid Honeyle mõjus see kohe. Ta toetas käed lauaservale nagu riielda saanud laps ja korraks ma arvasin, et ta on nüüd vaigistatud – kuni hetkeni, mil ta ripsmete alt minu poole piilus. Me pilgud kohtusid ja ta muie oli trotslik. Vaatasin kõrvale, mõistmata, miks ta minu kallal norida tahtis. Piilusin Piperi poole ja nägin, et ta nägu punetab allasurutud naerust. Langetasin pilgu kätele ja vihkasin õhetust, mis mu näole valgus.
Püüdsin vestlust taas käivitada ja küsisin: „Kas Hirvelossi poolt on veel midagi kuulda?”
Josh haugatas lühidalt naerda. „Ega seal uut sorti õnnetusi ei ole. Jutud on ikka samad, muutuvad ainult külade ja linnade nimed. Oh, üks väike uudis on siiski päris vägev. Räägitakse, et kuningas Regal on otsustanud Rõugearmilise oma käega üles puua.”
Olin parajasti õlut rüüpamas. Läkastasin ja küsisin: „Mis?”
„See on loll nali,” teatas Honey. „Kuningas Regal on lasknud kuulutada, et annab autasuks kuldraha sellele, kes annab talle üle ühe teatava kuritõvest armilise näoga mehe, või hõberaha selle mehe asukoha teatamise eest.”
„Armilise näoga mees? See ongi kogu kirjeldus?” küsisin ettevaatlikult.
„Öeldakse, et ta on kõhn, hallipäine ja maskeerib end vahel naiseks.” Josh itsitas rõõmsalt, teadmata, kuidas mu sisikond ta sõnadest jäiseks tõmbus. „Ja süüdistatakse teda riigireetmises. Räägitakse, et kuningas süüdistab just teda selles, et noorkuninganna Kettricken kadus koos oma sündimata lapsega. Mõned ütlevad, et ta on lihtsalt üks põrunud vanamees, kes väidab, et oli Shrewdi nõunik ning kirjutas kõigile rannaäärsetele hertsogitele, käskides neil vapraks jääda, sest Verity tuleb tagasi ja tema laps pärib Farseeri trooni. Aga niisama tark on ka kuulujutt, et kuningas Regal loodab Rõugearmilise poomisega lõpu teha Kuut