Siinpool paradiisi. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
püsis mingi ebaloomulik vahajas tardumus.
„Me ei oska neid lihtsalt veel ravida,” sõnas ta äkki järsul, vastuvaidlemist välistaval toonil, nagu oleks milleski teda väga vaevavas lõpuks otsusele jõudnud. „Pole veel õppinud,” jätkas ta, „Višnevski ei kõlba, ükski salv ei kõlba, haav on nendes nagu vutlaris, nagu termostaadis. Mikroob seda ainult tahabki. Ei tea me põletustest midagi, jah. Ootame teadlastelt, et nad pakuksid midagi. Ise kardame. Laisaks oleme läinud. Aga vanasti tegi arst ise oma salvid. Otsis, ei kartnud. Ei olnud kellegi hooleks jätta. Ja tuli välja kah. Teadlastel on ju sada muud asja, neil pole meie jaoks aega.”
Ta silmitses kurjalt muiates sidumistoa õde ning jätkas:
„Sõda, öeldakse, on halb, muidugi on halb, väga halb, aga mitte igas suhtes. Sõda, lugupeetud, võtab meilt aja, võtab laiskuse, paneb proovile, praagib viletsa välja. Mõnel hakkab äkki kiire, leiutab midagi ise kah. Kõik teadlased ja arstid saadaks sõtta, väevõimuga saadaks. Vaadake ise, lugupeetud, proovige hakkama saada …”
Vorobjov vaikis hetke. Ta hingeldas nüüd veelgi tugevamalt. Jutt paistis teda nõrgestavat üha enam. Ja ometi näis tema higipiiskades pärlendav nägu peaaegu lõbus. Ainult silmades helkles mingi kuri-trotslik läige.
„Ja sina, sina mine kah sinna sõtta,” sõnas ta Toomale. „Pärast tule, võtan kahe käega, aga praegu mine …”
Professor oli surnud oma kabinetis, otse peale loengut. Teda otsiti haiglast, sest tema kabineti telefon ei vastanud. Instituudi õuel ootas sõjaväe maastikuauto, et viia teda armeehospidali. Lõpuks taibati siiski vaadata ka kabinetti, kus ta istuski, siniseks tõmbunud käsi toetumas kirjutuslaua servale, pisike, halli juustepärjaga kiilaspea vajunud kõrvale tugitooli seljatoele. Teda maeti üsna tagasihoidlike auavalduste saatel, sest surma kohtas nüüd liiga sageli. Ka hoidis instituudi juhtkonda tagasi teadmine professori mitte kõige puhtamast ankeedist. Nimelt oli professor kolmekümne kaheksandal aastal Moskvas (ta juhatas seal ühes instituudis üldkirurgia kateedrit) suure auditooriumi ees püüdnud kaitsta ülemaailmselt tuntud akadeemikut, bioloogi, nimetades süüdistust nõiajahiks. Publik oleks meeleldi professorit uskunudki, kui poleks liiga selgelt tajunud, mida oodati. Nii oligi asi otsustatud. Peale seda kutsuti Vorobjov rektoraati, kus rektor üsna uduses kõnes soovitas tal kateedrit vahetada. Vorobjov kuulas oma endise koolivenna (nad olid rektoriga lõpetanud sama instituudi) põlglikult vaikides ära.
„Praeguses olukorras on see kindlasti ka teile endale kõige parem,” lisas rektor lõpuks ning vaatas asjaliku inimese kärsitu ootusega pabereid oma tohutul kirjutuslaual. „Teate, Leningradis on praegu suurepärane koht. Vitali Semjonõtš käis mul külas, mäletate, meie raudne paremäär. See kuulus mäng „Tšernomoriga”, ta andis mulle üle väljaku söödu otse jalale …”
Vorobjov kuulas veel kümme minutit hoogusattunud jalgpallifanaatiku mälestusi, vaatas ükskõikselt koolivenna rahulolevasse näkku ning lahkus. Aga pakkumise võttis ta vastu. Nii sattuski ta Leningradi.
Toomas Hinnov seisis matustel hõredas inimsalgas, tagareas väheste tudengite hulgas, ning jälgis kõhkleva uudishimuga musta looriga leske, kes sarnanes väga Zosja Nikiforovnaga. Ajuti tundis ta häbi, sest visalt pähe kerkivad mõtted polnud seotud Vorobjoviga. Kindlasti polnud see ilus, ning ta püüdis kinnitada kogu tähelepanu luisele lapsemõõtu vanamehele, kes oma kiduruses tundus uppuvat kirstu ning kes nii vähe sarnanes tolle liikuva energilise professoriga. Tooma kavatsus oli olnud ainuõige, Vorobjovgi oli selle heaks kiitnud. Seal saab tast tõeline kirurg. Ta naeratas sellele mõeldes, kuid tundes endal imestunud pilke, tõsines kohe. Segadust hinges enam polnud. Ta oli oma otsuse teinud.
Õhtul läks ta õpetajat vaatama. Antonina Mihhailovna oli viidud haiglasse otse leivasabast. Haiglaks võis seda kohta nimetada muidugi ainult tinglikult. Selliseid asutusi tekkis esimesel sõjatalvel linna ridamisi. Sinna viidi näljast nõrkenuid, et neid glükoosi ja puljongiga püüda surmalt tagasi kiskuda. Aga abi polnud suur. Näljakrambis linnal polnud palju pakkuda ning hommikuti seisid haiglate ees oma lasti ootavad autod.
See siin oli endine kool. Toomas oli märganud seda juba esimesel korral. Seintel rippusid veel kriiditolmused tahvlid, aga pinkide asemel seisid kõigi nelja korruse klassides raudvoodid. Voodeid oli ka pikkades koridorides. Kõige enam hämmastas aga mingi sumbunud, tardunud vaikus, mis rippus hiirhallide tekkidega voodite kohal. See oli nii erinev haiglate rahutust suminast, millega ta oli juba harjunud. Lõhngi oli siin teine – vere, antiseptikumide, mäda imalvänguse asemel mingi kopitanud naftaliinine rõskus. Ta tõusis trepist üles ning läks mööda koridori, püüdes asjatult summutada oma saabaste kohatut müra kiviparketil. Avas siis üsna koridori lõpus ukse, millel rippus veel silt 8a. Määranud hämaras umbkaudu suunda, astus ta edasi. Rusuvalt, ebamääraselt hall oli siin kõik – nii voodite pikad sirged read kui ka tardunud vaikus nende kohal. Siiski polnud vaikus täielik. Kuskilt nurgast kostis loidu kõnet või oli see pigem seintelt kajav sosin. Siis köhis keegi. Tooma selja taga sisenes valges kitlis neiu ning möödus tast viltsusside sahinal. Toomas tajus endal tema pilku, aga tüdruk ei öelnud midagi, vaid astus osavalt külge ette ajades kuhugi voodite vahele. Toomas tundis ta ära, kuigi ei mäletanud tema nägu. Tol esimesel korral, kui ta oli lõpuks väsinud ekslemast mööda neid koridore ja ruume, oli seesama neiu juhatanud ta abivalmilt Antonina Mihhailovna juurde. Oli astunud tema ees samamoodi, jalgu veidi lohistades, nendessamades viltsussides. Ta oli imelik, see medõde või kes ta siin oli, justkui ei kuulanudki teist, vaatas ainiti pinevalt enda ette ja vaikis. Alles siis, kui Toomas teist korda oli küsinud, tundis noormees endal lühikest tõrjuvat pilku.
„Kes te talle olete?” oli tüdruk talt küsinud.
„Kes? … Tema õpilane,” oli Toomas vastanud ja miskipärast tundnud seda öeldes häbi.
„Mis te temast tahate?” oli neiu tasa pärinud.
„Ta oli minu õpetaja,” oli Toomas totralt korranud, tajudes selgelt oma sõnades peituvat absurdsust. Aga neiu polnud küsinud enam midagi ning oli viinud ta viltsusse lohistades kärmelt kohale.
Täna nägi õpetaja halvem välja. Veelgi kahvatum, veelgi hallim tundus närbunud nahk esiletungivatel sarnadel. Viimased nädalad olid Antonina Mihhailovnas justkui midagi murdnud. See polnud enam naise, vaid soo kaotanud rauga kipras nägu padjal. Ainult tekil lebavad käed olid endised. Kitsastel randmetel ning saledatel sõrmedel püsis nahk sile ja pehme. Need käed olid peaaegu nooruslikud. Kõrvalvoodil hiirhalli teki all lamas kellegi kössitõmbunud kogu. Toomas nihutas end lähemale ning istus naabervoodi servale, näoga õpetaja vastu. Samas Antonina Mihhailovna võpatas ning avas silmad.
„Toomas … sa said tulla?”
„Jah.”
„See on hea … sul on seal palju tööd, ma tean.”
Õpetaja nägu elavnes ja ühes sellega näis olevat justkui noorenenud. Tema sügavale vajunud silmad hoidsid noormeest ahnelt oma valduses.
„Muidugi on sul tööd, hea siiski, et arst … et ei kuulanud meid.”
Antonina Mihhailovna naeratas korraga, ilmselt midagi meenutades. Kitsas luine käsi liigutas end tekil, kerkis jõuetult pea juurde.
„Olen vist hirmus … päris käest enda lasknud. Siin unustad kõik.”
„Te saate terveks, siin toidetakse paremini …”
Keel tõrkus, ei kuulanud sõna. Mingi hämmeldus kammitses. Ta polnud õieti kunagi mõelnud selle üle, mida see naine, keda ta praegugi teietas, kuid kes juba nii kaua ja nii loomulikuna oli suutnud püsida tema elus, talle üldse tähendas. Ta oli peaaegu valmis tõusma ja põgenema siit, et vabaneda sees pakitsevast ängistusest.
„Muidugi toidetakse, näe, kui palju meid siin on.”
Vari libises üle õpetaja näo. Suunurgad liikusid tasa. Pea pöördus hetkeks kõrvale. Uuesti olid näojooned lõdvad, raugalikud. Miski justkui voolas näost välja. Aga samas, ebakindlusest veel kramplikuna, vaatas naine taas noormehele otsa.
„Kuidas kodus on? Mis Zosja … mu jumal, tema ju … unustan, kõik unustan juba …”
„Kodus