Siinpool paradiisi. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
on korraga avastuste, pettumuste, leidude salapärast maagiat. Tal tekib harjumus jalutada puhkehetkel ümbruses ringi. Aeg-ajalt korjab ta mõne taime, hiljem kuivatab, uurib seda. Ta ei näi nagu kuulvatki õhtuti muldonnide vahelt kostvat bajaanimuusikat, ei märka medsanbati lähedusse tekkivaid paare. Lühikese ajaga omandab ta veidriku kuulsuse. Uus huviala röövib talt viimse kui operatsioonist vaba minuti. Kuid ta on kindel, et ei tee seda kõike ilmaasjata.
Nad on nüüd lõplikult üle jõe. Narva on vabastatud. Vastupanu on verest tühjaks jooksmas ning pikka aega takerdunud rinne rullub üle Sinimägede edasi … Siis see juhtuski. Hiljem, kui kindralid sõitsid kohale asja uurima, tekkis üsna palju „mikse”. Leiti küll kärmelt ka seletusi, aga ometi jäi paljugi selgusetuks. See pidi olema mingi sakslaste luure- või diversioonigrupp, mis pöördus tagasi ülesande täitmiselt ning püüdis punaarmee mundrit kasutades pääseda taas üle rindejoone. Ent miks tulid nad välja just diviisi medsanbati peale? Oli see täpne arvestus või juhuslike kokkusattumuste keerukas umbsõlm? Sakslaste käest ei saanud seda enam küsida, viimased neist lasti maha kohalerutanud staabiroodu poolt. Sakslaste laipu loeti kokku kakskümmend kaheksa. Staabiroodu meestest oli langenud viisteist ning haavatuid sama palju. Veel langesid tulevahetuses medsanbati lähikonnas olnud seitse sõdurit ja neli nooremohvitseri. Täielikult hävisid sõelapõhjaks tulistatud ning granaatidest tükkideks rebituna sidumistoa ja kergelt haavatute osakonna kaks suurt telki. Meditsiinipersonalist langesid sidumistoas töötanud õde ning velsker Nigol. Arvi Kollomit olid tabanud kaks granaadikildu kõhtu. Peale selle oli automaadivalang läbistanud põiki parema kopsu. Nagu operatsioonil selgus, olid kuulid lastud Nõukogude automaadist. Aga staabiroodu mehi ei saanud kuidagi süüdistada. Günekoloog viibis pihtasaamise hetkel vastutulistavate sakslaste vahel, juba kõhust haavatuna teiste surnute-haavatute hulgas, ning tihedas tulevahetuses lasti üsna palju umbropsu.
Kui ta teiste hulgast üles leiti ning kanderaamile asetati, arvati esialgu, et ta on juba surnud. Aga see oli pigem šokk. Ta hakkas hingama ning koos sellega köhima verd ja tuli lühikeseks ajaks isegi teadvusele. Toomas Hinnov sidus tal rinda ja ei märganudki kohe kõhuhaava, sest nii kortsunud-rebenenud arstikittel kui ka vormipluus selle all olid üleni paakunud oma ja võõrastki verest. Appirutanud Anna Viševskaja toetas vaevaga koguka günekoloogi lõtvunud, alla vajuma kippuvat keha selja tagant ning Toomas Hinnov vedas kiirustades sidemerulle risti-põiki ümber rinna. Arvi Kollomi higistav, halliks tõmbunud nägu oli otse tema vastas ning ta tundis teise kuuma lõõtsuvat hingust oma kaelal. Siis hakkas Arvi Kollom taas köhima verd ning Toomas Hinnov otsis pilguga Gussevit telgijäänuste ümber askeldavate inimeste hulgast. Siin polnud enam midagi loota, aga just sellepärast pidigi otsustama Gussev. Keegi tuli, jäi Tooma kõrvale seisma ning kummardus siis kapteni kohale. Pead pöörates nägi noormees Martat.
„Mu jumal, kuidas nad küll teda sedasi …?”
Marta kükitas Toomas Hinnovi kõrvale ning uuris tähelepanelikult Arvi Kollomi nägu.
„Ma kohe nagu aimasin, kui teda seal meie hulgas polnud,” ütles Marta tasakesi.
Nad olid olnud muldonnis, meetrit sada viiskümmend telkidest eemal, ja näinud kõike pealt. Kui too imelik, metsast ootamatult väljavalgunud punaarmeelaste salk otse telkide poole suundus, oli Gussev seisnud muldonni lävel ning vaatama jäänud.
„Kuhu need hullud nüüd …?” mäletas Toomas Hinnov selgelt medsanbati ülemat omaette pomisemas. Kõik oli sel hetkel veel vaikne ja nemadki olid vaadanud pigem imestuse ja huviga. Ning järsku oli Gussev kahvatanud ning kobanud, huuled kokku surutud, käega kabuuri järele. Aga veel enne, kui Gussev sai püstoli kätte, kostsid lasud. Ning sellest hetkest oli kõik üks tohuvabohu. Nad tahtsid välja appi joosta, aga Gussev tõkestas oma kehaga neil tee.
„Kuhu nüüd?” käratas ta tigedalt. „Tagasi, kõik pikali maha!” Lävel seistes, ühe käega tulistades mingi neile nähtamatu sihtmärgi pihta, tõukas ta neid, ikka jonnakalt välja kippuda tahtjaid, teise käega jõhkralt tagasi.
„Otsi relvi,” käskis ta Toomas Hinnovit, „ja kui mõni nende seast suudab jalgadel püsida, saada kohe siia …”
„Need” olid haavatud, ja mitte kerged. Kergete juures tärisesid praegu automaadid, tulistasid püssid ning lõhkesid granaadid. Ta läks läbi operatsioonitoa, läbi presendiga eraldatud sidumistoa ning seisis järsku nende keskel. Rinnad, käed, kõhud sidemetes, olid nad end istukile ajanud ning uurisid teda ärevalt. Keegi ei kõnelnud, nad kuulatasid väljast kostvat lahingukära ning vaatasid teda.
„Läbimurre või?” päris elatanud, sidemes peaga sõdur ettevaatlikult. Toomas Hinnov raputas pead. Ta tajus järsku oma täielikku abitust nende meeste ees. Tal polnud neile midagi öelda. Need mehed siin, kuigi midagi nägemata, teadsid rohkem kui tema.
„Mitte midagi tõsist,” püüdis ta valetada, kuid peatus samas, mõistes oma sõnade absurdsust. „Kas kellelgi on relva?” küsis ta siis, püüdes panna oma häälde võimalikult rohkem rahu. „Ja kui keegi suudab käia, siis oleks vaja …”
„Saame aru, leitnant,” katkestas keegi teda seina äärest. Kaks suutsid tõusta. Keegi lõbusate kasakavuntsidega vanemseersant ning leebe ilmega verinoor lendur, kes võis oma sidemes jalaga longates käia. Nad kogusid kokku kuus püstolit, viis granaati ning ühe karabiini, mille vuntsidega vanemseersant kohe endale haaras ning lukku loksutades kontrollima asus.
„Lähme, meditsiin,” sõnas ta sidemes kaelaga pead ettevaatlikult pöörates ning kergelt nägu grimassitades. „Palju teid seal on?”
„Vist kolm …”
Toomas Hinnov oli hetke uuesti segaduses. Ta ei mäletanud täpselt, oli neid seal Gussevi selja taga kaks või kolm.
„Gussevil on püstol,” lisas ta väljapääsu suunas kiirustades.
„Oota … Neid ei saa nii jätta.”
Lenduri eraldusmärkidega noormees vaatas lamavaid haavatuid, siis püstoleid enda käes. Ta andis kolm püstolit meestele tagasi ning uuris arupidavalt muldonni seinu.
„Aknaid pole, see on hea. Kolm meest võtku uks tule alla. Lähme, doktor.”
Lendur ulatas ühe püstoli Toomas Hinnovile ning astus longates ees.
Gussev toetus seljaga vastu uksepalki ning laadis oma relva. Väljas plahvatasid granaadid ning tulistasid edasi automaadid. Sekka kostis kergekuulipildujavalanguid. Õed ja Marta olid heitnud Gussevi käsul kõhuli seina äärde muldpõrandale. Vanemseersant ja lendur läksid Gussevi juurde. Lendur ütles midagi, mille peale Gussev noogutas. Toomas Hinnov kontrollis magasini. Püstolipära oli kriimustatud ja ebamugav. Gussev kamandas ta ukse kõrvale enda vastu. Lendur ja karabiiniga vanemseersant roomasid muldonni väljapääsu ette. Samal ajal ägenes lahing uuesti. Nad ei teadnud siis, et äsja saabus ka staabirood ja tõkestas juba lahkuda kavatsevatel sakslastel tee ning sundis neid maha heitma juba vallutatud telkide taha.
„Toomas, vaata, kõht on ka …”
Marta nihutab kõhtu katva vormipluusi üles ning Toomas Hinnov näeb kaht pöidlasuurust, verd immitsevat haava. Üks on naba kõrgusel vasakul ning teine all, üsna põie kohal.
„Gussevit on tarvis,” muretseb Marta.
Muidugi on Gussevit siia hädasti tarvis. Toomas vaatab verest kiirelt märguvaid sidemeid. Need haavad siin on hirmsad. Günekoloogi nägu on tõmbunud kahvatuks. Sinakate huulte vahel viliseb õhk ja sügaval rinnas ragiseb miski. Kops, kops ongi vist praegu kõige tähtsam, või siiski kõht? Toomas mõtleb mure ja kahtlusega operatsioonile, mis paistab juba hilinevat. Aga Marta ei näi kõhklevat. Ta seisab juba püsti ning ruttab siis tulistjalu selle järele, kes peab suutma ka võimatut.
„Mis me temaga teeme, doktor?”
Sanitarid seisavad ootevalmilt kanderaami otstes. Toomas peab otsustama. Peab andma mingi korralduse. Tal on palav. Mööda selga nirisev higi kleebib särgi soomusena keha külge. On siin siiski veel võimalik midagi teha? Uuesti vaatab ta juba kanderaamile tõstetud Arvi Kollomit. Alles tund aega tagasi oleks see mees võinud ise aidata teda …
„Viige ta operatsioonituppa, esimesse operatsioonituppa.”
See