Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
et tema prototüüp kapten Jean-Roch Coignet oli aastail 1799-1815 kaasa teinud kõik Napoleoni sõjakäigud ning, ime küll, ellu jäänud.
„Iga plaan kestab vaid esimese lahingukontaktini. Siis on kõige tähtsam haarata initsiatiiv. Kordan veel kord üle oma asendamisjärjekorra. Kõigepealt sina, Hubert. Siis Jean-Roch. Seejärel Goran. Teil kõigil on põhjust loota Takeshile. Niikaua, kui te kuulate tema nõu, ei jää meie kompanii hätta. See on kõik,” lõpetasin jutu. Surusin kõigil võitlejatel kätt ning igaüks läks oma rühma juurde. Andsin ülemveebel Kawabatale märku, et ta veel ei lahkuks.
„Takeshi, mul on sulle üks palve,” pöördusin vana ülemveebli poole. „Kui minuga peaks midagi juhtuma, palun hoolitse siis poiste eest, et nad lollusi ei teeks. Nad on kompanii juhtimiseks veel liiga noored.”
Ülemveebel kummardas sõnatult ja lahkus.
„Kohalikele tuleb karm suvi. Vihma asemel sajab taevast alla föderaalarmee sõdureid,” kuulsin ühte oma lahingutoetusrühma sõdurit teistele ütlemas. Panin tähele, et mõned tema kamraadid naersid selle peale, aga suurem osa lähedal seisjatest jäi tõsiseks. Mu alluvad olid psii-impulssidega harjunud ning nad suutsid seetõttu tekkivat eufooriat valitseda.
Võitleja eksis. Gort Ashryni taevast pidi hakkama alla sadama hoopis libasõdureid. Meie brigaadil oli vaenlase eksitamiseks plaanis korraldada kokku kuus petteinvasiooni, sestap oli brigaadiülem käskinud valmistada kolmkümmend kuus tuhat libasõdurit. Tegelikult valmistati makette veelgi rohkem, sest ka pataljoniülemad olid käskinud neid oma vajadusteks juurde teha. Ainuüksi minu kompaniil oli kakssada varjusõdurit. Iga libasõdur vajas ka relva, laskemoona, gravimootorit ja päikesepurje ning iga libajagu minilihtrit.
Kõige selle valmistamiseks läks nii palju energiat, et kuu aega olid ARGOSE reaktorid töötanud piirvõimsusel, kuigi laev ise seisis paigal. Lähteaineks kulus ära terve suur asteroid, mille ARGOS oli enda lähedusse tõmmanud ja kinni napsanud. Panime kuu ajaga miljardeid sole hakkama, nii et silm ka ei pilkunud. Teised invasiooniks valmistuvad üksused tegid kindlasti sama. Odav ei paistnud see sõda küll tulevat.
Lahinguarvuti vahendas mulle korraks ARGOSE sensorpilti, mis näitas, kuidas libaüksused laine laine järel laevalt stardivad. Parajasti paiskus kaheteistkümnendalt vahetekilt minema paarkümmend lihtrit. Umbes minuti pärast lahkus kolmandalt tekilt uus üksus. Tegelikult need polnud päris libaüksused, sest igas lihtris istus makettide hulgas ka üks inimene, lihast ja luust föderaalarmee võitleja.
Mõtlesin, et küll võib olla kohutavalt üksildane tunne niiviisi ainsa elava hingena libasõdurite seas istuda.
Minilihtrid meenutavad väliselt natuke kosmosehävitajat, nägin sadu voolujoonelisi, kaugelt vaadates noolt meenutavaid objekte läbi kosmose sööstmas. Invasiooni algus pakkus võimsat, isegi lummavat vaatepilt. Vaenlane jäi sellest õnneks ilma, sest neil polnud Q-süsteemi.
ARGOS oli lähenenud Gort Ashrynile poole valgussekundi ehk umbes saja viiekümne tuhande kilomeetri kaugusele. Minilihtritega saime priisõidu kuue tuhande kilomeetri kaugusele planeedi pinnast. Siis tuli välja hüpata ning iga võitleja pidi oma päikesepurjega ise hakkama saama, kuni planeedi atmosfäär vastu tuleb. Viimased kilomeetrid läbi atmosfääri pidime liuglema gravimootori tasakaalustaval jõul. Liikumiskiirus kogu aeg üha aeglustus, nii et kogu teekond pidi kestma natuke üle kuue tunni.
Lõpetasin sensorpildi jälgimise, sest vahepeal oli kogu kuuenda vaheteki välissein, mis seni oli olnud punane, vahetanud värvi ning muutunud kollaseks. Suur holokujutis kuulutas: „B-kompanii, I kolonn, valmis olla!”, ning selle all olev ajatabloo hakkas kolmest minutist sekundeid maha arvestama.
Esimene kolonn oli veebel Wang Pengi jagu koos kahesaja libasõduriga. Peng liikuski koos oma nelja võitlejaga ettepoole. Ülemveebel Kawabata rivistas mõne hetkega ülejäänud kompanii.
Viis meest, nende hulgas ka neljanda rühma ülem leitnant Bülent Özal IX, ei ärganud pärast kosmoserännakut. Kahte haiget võitlejat polnud ma suutnud aidata. Ilma veebel Pengi jaota jäi kompanii rivvi alles sada kaheksakümmend kuus meest.
Peng ja tema alluvad olid kiivri pähe pannud. Mustad valge päikesekettaga riideribad olid juba sulandunud kiivrisse ning muutunud osaks selle moondekattest. Tänu sensorsüsteemidele võisime neid näha meie, mitte keegi teine.
Me ei vahetanud Banzai-tervitusi, ei öelnud midagi, ei teinud midagi. Kompanii seisis liikumatult rivis. Kui välissein roheliseks muutus ja seejärel kadus ning võitlejad edasi liikusid, et minilihtrites libasõdurite seas kohad sisse võtta, andsin vaid lahkujaile kompaniiülemana viimast korda au, sest üksnes minu tahe ja minu käsk saatsid need mehed viimast ülesannet täitma.
Mõne hetke pärast ilmus vahesein uuesti oma kohale ning muutus punaseks. Jäime rivvi, sest teadsime, et meil pole vaja kaua oodata. Panime kiivri pähe ning kontrollisime üle hapnikugeneraatorid. Peagi muutus sein taas kollaseks. Holokujutiselt võis lugeda: „B-kompanii, II kolonn, valmis olla!”, ning sekundilugeja läks uuesti käima.
Meile ei olnud meeldetuletusi vaja. Me olime valmis. Samal hetkel, kui sekundid lõpuni tiksusid ja roheline tuli süttis, liikus kompanii ilma ühegi käsu või korralduseta hääletult edasi.
17. PEATÜKK
Kõik on hästi, kuni lahingukontakt kestab
Jalad puudutasid pehmelt ja hääletult maapinda. Tänul ahinguarvuti juhitud gravimootorile õnnestus mul järsul nõlval viperusteta pidama jääda. Olin maabunud koos neljanda rühma viimaste võitlejatega.
Kõrgendikul oli kõik vaikne. Oli hommikupoolne suveöö ning metsasel künkanõlval liigutas tuul tasakesi puulatvu. Mingid ööloomad tegid kummalist kriiskavat häält. Hea ja kerge oli hingata ja õhk tundus mitte lihtsalt õhuna, vaid oli täis tundmatuid lõhnu.
„Siin kolmas. Oleme maabunud kõrgendiku 443,8 kagunõlval. Kaotused: kolm meest, kõik hukkunud. Sattusime stratosfääris vaenlase õhutõrjetule alla. Laserikiir oli nii võimas, et võitlejad põlesid jäägitult ära. Oleme valmis lahinguplaani ellu viima,” kandis leitnant
Schöttli lahinguarvuti kaudu ette.
„Ilmselt sattusite tõkketule tsooni. Liikuge varjatult otse läbimurdekohta. Kui teid avastatakse, rünnake viivitamatult,” andsin korralduse.
„Sain aru. Liigun varjatult otse läbimurdekohta. Kui meid avastatakse, siis ründan viivitamatult, muul juhul teie käsu peale,” kinnitas rühmaülem.
Neljandal rühmal ja lahingutoetusrühmal oli õnnestunud maabuda ilma kaotusteta. Nad olid juba läbimurdekohas. Õigupoolest polnudki meil vaja kuhugi minna, sest vaenlase kindlustatud positsioonid olid siinsamas.
Nii meeletut vedamist oli raske uskuda. Vaenlane ei olnud meid avastanud. Sensorsüsteemid näitasid, et neil on kõigest kaheksateist võitlejat paarikaupa julgestuses. Nelikümmend seitse sõdurit magas parajasti alumistes varjendites ning ülejäänud istusid jagude kaupa kolmes ülemises punkris. Enamik oli pööranud näo punkriseinale kinnitatud suurte lapikute ruudukujuliste esemete poole. Nad jälgisid sealt tasapinnalisi visuaalseid kujutisi. Mõned istusid laua ääres ja sõid.
Vaenlase kompaniis oli kokku üheksakümmend kolm võitlejat. Kõik näisid olevat vanemad, umbes nelja-viiekümneaastased mehed ja naised. Oli näha, et nii vanaks olid nad elanud kõike muud tehes kui sõdur olles ja sõdides.
Mis veelgi tähtsam – vaenlase tanke polnud mitte kusagil, laskepesad ja ühendustunnelid olid tühjad. Vaenlane oli vahepeal ilmselt otsustanud, et neil on lahingumasinaid mujal rohkem vaja.
Püüdsin mõista, miks vaenlane pole meid senini avastanud ega tuld avanud. Vahest puudus neil biosensoorne akustika? See oli ainus vaenlase käsutuses olev luure-sensorsüsteem, millega meid ülepea avastada oleks võidud. Võib-olla ei jätkunud neil uut varustust kõigile üksustele? Või ei osanud nad seda kasutada?
„Vaenlase üksusel on biosensoorne akustika täiesti olemas, kolm seadet igas jaos, ning nad on saanud ka modernsete luure-sensorsüsteemide kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Nende sensorpilt näitab isegi, et oleme maabunud otse kaitsepositsioonide kõrvale.