Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
allüksus parajasti vaenlase käest ülevõetud punkreid ja ühenduskäike miinidest, lõksudest ja igasugustest muudest üllatustest puhastas, käivitas ühe võitleja lohakus lõks-varingu. See maksis elu nii talle kui ka tema lahingupaarilisele.
Ühe majutuspunkri muutsid võitlejad sõjavangide kogumispunktiks. Sõjaväepolitseid ei olnud niipea oodata, esmajärjekorras pidid portaali läbima soomusjalaväe- ja tankiüksused ning mõned logistikaüksused. Esimesed sõjaväepolitseiüksused, kellele vange üle anda oleksime võinud, pidid kohale jõudma alles üheksandal invasioonipäeval. Seniks pidime vangide eest ise hoolt kandma ning looma neile nii talutavad kinnipidamistingimused kui vähegi võimalik.
Peagi tuli uudiseid ka esimeselt ja teiselt rühmalt.
Jean-Roch sattus oma võitlejatega tugeva õhutõrjetule alla ning kaotas enne planeedi pinnale jõudmist kaheksa meest. Sellest hoolimata ründas teine rühm südikalt kõrgendikku 286,0 ning hõivas selle umbes kahekümne minutiga. Kaotuste nimekiri pikenes veel kolme langenu ja kolme haavatu võrra.
Esimese rühma ülesanne, mis pidi olema kergemate killast, osutus hoopiski kõige raskemaks. Rühm maabus viimasena ning selleks ajaks oli häiresignaal jõudnud kõrgendikul 318,6 paiknevate vaenlase üksusteni. Vaenlase jalaväekompanii võitlejad olid jõudnud laskepesad hõivata ning tankikompanii ülem oli taibanud oma üksuse õigel ajal kesksest infosüsteemist eraldada, nii et tapjaviirus ei jõudnud nende luure-sensorsüsteeme blokeerida ega allüksuse intranetti kinni jooksutada. Ka tegid kaks vaenlase üksust üllatavalt head koostööd.
Seetõttu kestis lahing kõrgendiku 318,6 pärast nelikümmend kuus minutit, mis on säärase kokkupõrke kohta väga kaua. See oli üsna tasavägine heitlus. BISMARCKi plasmakahurite tulega suutsid võitlejad lõpuks tankid hävitada ning vaenlase kaitsest läbi murda. Nooremleitnant Lin Tianhao teadis, et reserve pole kusagilt võtta ning ta peab rünnaku, maksku mis maksab, lõpuni viima. Seda ta ka tegi.
Kõrgendiku hõivamise hinnaks kujunes kümme langenut ja üksteist haavatut – karmid tuleristsed alles hiljuti sõjakooli lõpetanud nooremleitnandile. Meil vedas, et vaenlane ei saatnud sinna lisajõude. See oleks võinud pöörata lahingu meie kahjuks.
Olin sunnitud hõredaks jäänud allüksusele tugevduseks saatma ühe jao lahingutoetusrühmast ja ühe jao neljandast rühmast, kelleta oleks tema võitlusvõime langenud alla kriitilise piiri. Invasiooni raskem osa – hõivatud positsioonide hoidmine – seisis ju alles ees.
Üks tund ja kolmkümmend neli minutit pärast seda, kui esimene B-kompanii võitleja Gort Ashrynil maabus, olid kõik meie esmased ülesanded täidetud. Olime hõivanud kõrgendikud 286,0, 318,6 ja 443,8. Need neetud numbrid jäävad mulle elu lõpuni meelde.
Olime hävitanud kolm vaenlase jalaväekompaniid ja ühe tankikompanii. Lahingukontakti invasioonijalaväega ei saanud katkestada või sellest omatahtsi väljuda. Ei saanud ära joosta, sõita või lennata, põgeneda või peituda, nagu olid teinud kunagi ammu kaotusseisus olenud või lüüasaanud üksused.
Kes meile vastu astus, sel oli kolm võimalust – hukkuda, haavatuna vangi sattuda või lihtsalt vangi langeda. Muid valikuid polnud. Meil endil oli võimalusi veelgi vähem – kas võita või kaotada. Invasioonijalaväeüksusele tähendas kaotus aga täielikku hävingut, nagu oli juhtunud 527. jalaväebrigaadiga Paradise Valley’l.
„Siin neljas. Kaks vaenlase jalaväekompaniid ja kaks tankikompaniid liiguvad mööda peaühendustunnelit meie suunas,” kandis Sajdin ette.
Kõik tundus minevat plaanipäraselt. Vaenlane oli sööda alla neelanud ning kavatses peadpidi meie seatud lõksu tormata.
„Mehitage varitsuspositsioonid. Aktiveerige miinid. Valmistuge tunneli õhkimiseks,” andsin käsu.
„Sain aru.Mul oleks vaja ühte jagu selle asemele, kelle ma Tianhaole ära andsin. Eelpositsioonile oleks vaja kahte allüksust. Igaks juhuks.”
Sajdinile vajalikku jagu polnud kusagilt võtta. Kolmas rühm oli väljas miinitõket rajamas ning lahingutoetusrühm tegi kahjutuks viimaseid lõkse, kohendas positsioone, valvas vange ning tegeles tulejuhtimissüsteemi häälestamisega. Reserve ei olnud.
„Ei ole kusagilt võtta. Sajdin, sa pead kolme jaoga toime tulema.
Tulen kohe sinu juurde.”
„Sain aru. Täidan ülesande kolme jaoga.”
Olin jäänud üksi. Takeshi oli läinud koos kolmanda rühmaga välja juhendama miinitõkke rajamist.
Läksin alla, õigemini lasin gravimootoril end künka sisemusse kanda. Peaühendustunnel oli tõesti selline, nagu lahinguarvutid olid hololahingusimulatsioonide ajal meile neist ettekujutuse loonud. Seal ei mahtunud mitte kaks tanki vabalt teineteisest mööduma, vaid tegelikult hoopiski neli, sest veel kaks lahingumasinat võisid liuelda üle alumiste, kui nood tunnelipõhja ligi hoidusid. Tunnelisuust, mis oli künkatipust lugedes umbes neljasaja meetri sügavusel, hargnesid käigud tankide laskepesadesse. Laskepesi oli ette valmistatud kahe kompanii ehk kahekümne tanki jaoks ning need asetsesid künkanõlva sees eri kõrgustel.
Tunneliseintel oli näha perfektselt sirgeid lõikejälgi, kui võimsad laserlõikurid olid oma töö teinud. Mõistagi polnud maa-alune ühendustee ise sirgjoonelisena rajatud, vaid selle sik-sakid moodustasid osa vaenlase kaitsesüsteemist. Tunnel suundus ühtlase tasase kaldega maapõue sügavusse.
Neljas rühm oli tunnelisuus positsioonidele asunud ning ootas vaenlast. Võitlejad olid hõivanud tunneli kõrvale kaljusse lõigatud eendi, kus olid olnud mingid seadmed, mis ilmselt olid mõeldud selle mastaapse rajatise korrashoidmiseks ja hooldamiseks. Sajdin oli käskinud ruumi puhastada.
Ta oli paigutanud ühe jao eendisse eelpositsioonile ning kaks jagu kilomeetri võrra tagapoole tunnelisuusse. Rühmaülem oli endale koha võtnud eesmise jao juures. Suundusin tema juurde ning asusin Sajdini kõrvale. Mul ei olnud mingit kavatsust tema eest rühma juhtima hakata. Aga see oli minu käsk, mida võitlejad täitsid, ning minu mõnevõrra riskantne plaan, mida neljas rühm parajasti ellu hakkas viima. Oleks olnud kohatu viibida otsustaval hetkel kusagil mujal.
Meie plaan oli tegelikult lihtne: hävitada antiainemiinidega esimesed tankid, tunnel tankivrakkidega ummistada ning lõpuks kogu rajatis õhkida ja troppi kokku surutud vaenlasele tunnelilagi umbes kilomeetrise lõigu ulatuses kaela kukutada.
Sensorpilt näitas, et vaenlase üksused pole enam kaugel. Need polnud ešelonideks jagunenud, vaid tankid liikusid ühtlases järjestikuses kolonnis. Oli näha, et tankistid on jalaväelased peale võtnud ning nood saavad tankisoomuse külge kinnitunult priiküüti. Tankid roomasid edasi vaevalt saja viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega, kitsas ruum ei lubanud kiiremat sõitu.
Peagi ilmus esimene tank käänaku tagant nähtavale. Sensorpilt näitas, et lahingumasinad hoiavad väga väikest pikivahet ja liiguvad peaaegu üksteise sabas.
„Tuld mitte avada. Las tulevad lähemale. Liiga vähe jääb varingu alla,” andis Sajdin oma alluvatele korraldusi. Lahinguarvuti vahendas need mulle, kuna oletas, et soovin jälgida, kuidas Sajdin oma rühma juhib.
Aja kulg aeglustus. Mööda tunnelit liikuva soomuskolonni pea jõudis meist kaheksasaja, seejärel juba viiesaja meetri kaugusele. Sekundid tiksusid tunnipikkustena. Neljanda rühma intranetis valitses vaikus.
Kui juhttank oli jõudnud kolmesaja meetri kaugusele, kaalusin korraks, kas mitte sekkuda. Sajdin oli lasknud vaenlase ohtlikult lähedale. Kuid see oli tema rühm ja tema lahing ning vanemveebel Ahmadinejad oli veidi keevalisest temperamendist hoolimata külma närviga mees.
„Tuld!” käskis Sajdin, kui esimene tank oli meist umbes kahesaja meetri kaugusel. Tema lahinguarvuti aktiveeris samal hetkel miinid, pisikesed antiainekapslid vupsasid peidikutest välja, leidsid sihtmärgid, haakusid tankisoomuse külge ja lõhkesid.
Tankitõrjemiinidel on veel see hea omadus, et need toimivad suundlaengu põhimõttel. Laeng läbistab kaitseväljad ja soomuse ning sumbub tanki sisemuses. Nii ei teki säärast kohutavat lööklainet nagu antiainegranaatide puhul.
Kui lööklaine mu hetke pärast ikkagi täie hooga vastu eendi tagumist