Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
vahedega ning jaoülem keskel. Jagude vahe on kilomeeter kuni kaks ning lennutasandite vahe viissada meetrit kuni kilomeeter.
Meil olid nüüd uuemad ja paremad gravimootorid kui lahingukooli vanad kuuenda maailmasõja aegsed romud. Kuid gravimootor on kõigest gravimootor ning kiiremini kui kolmsada kilomeetrit tunnis ei olnud sellega võimalik lennata.
Rännak möödus vahejuhtumiteta. Umbes poolel teel nägime kompaniisuurust vaenlase jalaväeüksust meist allpool, maapinna lähedal edasi liikumas. Üksus liikus aeglaselt suurte rohmakate kandiliste õhuautodega. Vaenlane ei reageerinud ning meiegi vältisime nendega lahingukontakti. Nad kas ei märganud meid või ei pidanud vajalikuks meiega lahingusse astuda.
„Anton, mida sa kavatsed ette võtta?” kuulsin oma peas hääletut küsimust. See oli meie pataljoniülem kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X.
„Kavatsen viivitamatult rünnata kõigi vabade üksustega kõrgendikku 443,8 ja selle hõivata. Olen just jõudmas rünnaku lähtealale,” kandsin ette.
„Väga hea! Aega on vähe jäänud. Brigaadi peajõud alustavad kolmekümne seitsme minuti pärast maabumist. Selleks ajaks peab maabumisala puhas olema.”
„Sain aru!”
„Mul on halbu uudiseid. Luureinfo, et vaenlase tankidiviis „Sarrendë” on hävitatud orbitaalpommitamise käigus, osutus vääraks. Selgus, et see oli kõigest vaenlase varjuteater. Üle seitsmesaja tanki on terveks jäänud. Üksus tuli Sarrendozi lähistel maapinnale ning liigub praegu kolmes ešelonis ning kolmel eri kõrgusel ida suunas,” sain pataljoniülemalt teada.
Kui meie tegime varjuteatrit, siis miks ei võinud vaenlane sama teha? Brigaadiülemal oli olnud algusest peale õigus, et orbitaalpommitamisele ei tasu eriti loota. Ida suunas tähendas meie suunas. Kohaliku provintsikeskuse Sarrendozini oli siit veidi üle neljasaja viiekümne kilomeetri. Tankid liikusid edasi umbes kuuesaja kilomeetrise tunnikiirusega.
„Kas laevastik ei saa neid turmtulega hävitada?” küsisin.
„Laevastik on raskustes. Vaenlase varjuteater nähtavasti jätkub, sest laevastiku luure andmetel liigub siiapoole umbes kolm tuhat tanki. Luure ei suuda ehtsaid ja libatanke eristada. Laevastik saatis sinna sada kaheksakümmend kosmosehävitajat asja selgitama. Kolmekümne sekundiga tulistati neist viiskümmend üheksa alla, ülejäänud suutsid hädavaevu eemalduda. Vaenlasel on seal ilmselt terve strateegilise kaugõhutõrje diviis. BISMARCK ei julge nendega tulevõitlusse astuda. Sinna peaks viskama mõned taktikalised antiainepommid, kuid uute lahingureeglite järgi on see keelatud.”
„Siis jääb ainult loota, et meie libainvasioonid omakorda petavad vaenlase ära ning nad ründavad tühja,” avaldasin oma mõtte.
Brigaad oli ette valmistanud neli libainvasiooni. Neist kolm paiknesid meist läänes, Sarrendë ja Sarrendozi vahel.
„Lootma peab, kuid sellega ei saa arvestada. See on kõik, mis mul praegu öelda oli. Tegutse!” lõpetas pataljoniülem jutu.
Vaenlase tankidiviis kujutas endast sõjalises mõttes üsna kummalist organisatsiooni, sama kummalist nagu paljud muudki asjad sellel planeedil. Kõigepealt polnud sellel numbrit, nagu oli igas normaalses armees, vaid igal diviisil oli oma nimi. See tekitas segadust, sest samal ajal olid olemas ka jalaväediviis „Sarrendë”, õhutõrjediviis „Sarrendë” ning koguni pioneerivägede diviis „Sarrendë”.
Tegelikult oli mõiste „diviis” selle moodustise kohta üsna tinglik kokkuleppeline nimetus, sest üksusesse kuulus tervelt tuhat tanki. Sama hästi võinuks öelda ka armeekorpus või isegi tankiarmee.
Veelgi veidram oli aga selle üksuse ülesehitus. Kümme tanki moodustasid kompanii ja kümme kompaniid omakorda rügemendi. Diviisis oli kümme rügementi ning ülejäänud juhtimistasandid puudusid hoopiski.
Vaenlase jalaväediviis oli põhimõtteliselt samasuguse ülesehitusega. Diviis koosnes kümnest tuhandest sõdurist, kes olid jaotatud kümneks pataljoniks. Tuhat jalaväepataljoni koosseisu kuuluvat võitlejat jagunesid omakorda kümneks kompaniiks ning sajaks jaoks. Kümne sõduriga jagu oli neil ainuke allüksus, mis trehvas meiega identne olema. Rühma ja brigaadi juhtimistasandeid polnud olemas.
Ning nende õhutõrjediviis oli tõeline monstrum jällegi täpselt tuhande õhutõrjekompleksiga. Lahingulaeva kapten tegi ilmselt õige otsuse, kui säärase üksusega tulevõitlust vältis.
Näis, nagu oleks nende sõjaline organisatsioon pärit vanaajast ning kogu keskaja ja uusaja sõjalise mõtte arenguetapp vahele jäänud. Kuid sellegipoolest ei tasunud vaenlast alahinnata. Tundus, et nad olid sõjaks põhjalikult valmistunud. Kurb tõsiasi, kuid inimesed üldiselt oskavad sõdida, kui nad vähegi tahavad.
Luureandmete kohaselt ei olnud neil lahinguarvuteid. Vaenlane oli infotehnoloogias üllatavalt maha jäänud. Kasutada olid vaid suured ja kohmakad verbaalselt suhtlevad arvutid, mida sõdurid oma rakmetes kaasas kandsid. Need olid koguni nii suured nagu peopesa. Suuremate üksuste juhtimiskeskuste arvutid olid veelgi massiivsemad, kuigi üsna võimekad. Kuid sümbiootilise seose puudumine inimajuga muutis nende kasutamise aeglaseks ja ebatõhusaks. Arvutite potentsiaal jäi lihtsalt rakendamata.
Kampaania plaani luurelisast võis leida, et nad on meilt biosensoorse akustika tehnoloogia maha kopeerinud ning jõudnud toota kümneid miljoneid enam-vähem nüüdisaegseid luure-sensorsüsteeme. Kuid see oli vaid üks paljudest tehnoloogilistest saavutustest, mida vaenlasel oli õnnestunud meilt varastada. Nende tankid olid näiteks kuuenda maailmasõja aegsete „pantrite” koopiad. Nad olid meie mudelit lihtsustanud, oma tankidega poleks nad kusagil gaasihiiglastel või asteroididel sõdida saanud. Vaenlane oli kõik ebavajaliku kõrvale jätnud. Need lahingumasinad olid mõeldud võitlemiseks Gort Ashrynil ja Calad Faelil, mitte kusagil mujal. Seda odavamalt ja rohkem suutsid tanke nad toota.
Vaenlase jalavägi võitles jalgsi, soomukeid kasutasid nad ainult transpordivahendina. Jalaväge veeti ka suurte õhuautodega, kuhu mahtus terve rühm. Jalavägi liikus edasi põhiliselt mööda maa-aluseid ühendustunneleid ning vältis maapinnal manööverdamist. Nad olid muttide kombel kogu planeedi sääraseid tunneleid täis uuristanud. See polnud mingi uus taktika, samamoodi olid meie eelkäijad kuuenda maailmasõja ajal planeete kaitsnud.
Neil puudusid ka antiainerelvad. Nad ei osanud antiainet tasakaalustada ega plahvatuslikult aineks muuta. Luureandmete kohaselt valdas vaenlane küll plasmarelvade valmistamise tehnoloogiat, kuid tootis neid väga väikestes kogustes. Gort Ashrynil ei pidanud plasmarelvi olema, nendega oli varustatud vaid kuninglik kaardivägi Calad Faelil. See oli ainuke vaenlase väeosa, mille sõdureid oli hakatud ette valmistama varasest lapsepõlvest peale nagu meidki, ning kus teeniti kogu elu. Tegu oli pisikese väekoondisega, kuhu kuulus kõigest kümme diviisi.
Plasmarelvade asemel olid nad hoopiski laserrelvi edasi arendanud. Nende strateegilise kaugõhutõrje kontseptsioon rajanes sellel, et nad olid võimelised koondama sadade ja tuhandete laserkahurite tuld üheksainsaks võimsaks kiireks ning seda kiirgust omakorda võimendama. Säärane relv kujutas endast meie lahingulaevadele üsna suurt ohtu. Väiksematele alustele võis vaenlase kaugõhutõrje tule alla sattumine lõppeda saatuslike tagajärgedega. Kosmosehävitajad kõrbesid sellises kiirgusvoos nagu liblikad tules.
Vaenlasel olid ka väga head pioneeriüksused ja tehnika. Tänu maaja veealuste kaitserajatiste ning ühendustunnelite ehitamisele oli see neil võimaldanud viia kogu energia- ja muu tööstusliku tootmise maa alla ning ehitada elamiskõlblikud varjendid tsiviilelanikele.
Vaenlasel oli veel kaks eelist: esiteks oli Gort Ashryn nende koduplaneet, teiseks oli neil tohutu arvuline ülekaal. Luureandmete järgi oli Gort Ashrynil mobiliseeritud 418 miljonit inimest, sisuliselt kõik võitlusvõimelised elanikud, nii mehed kui ka naised. Kahtlemata oli üle kahe kuu kestnud orbitaalpommitamine vaenlasele kaotusi tekitanud. Kuid orbitaalpommitamise eesmärk ei olnud vaenlase elavjõu hävitamine. Orbitaalpommitamisel oli kampaania plaani järgi neli eesmärki: hävitada vaenlase juhtimissüsteemid, massihävitusrelvad ja õhukaitse ning murda võitlustahe.
„Siin kolmas. Oleme jõudnud rünnaku lähtealale.”
Leitnant Schöttli teatas, et