Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
veel mõned juhtnöörid.
Üksteise järel tulid rühmaülematelt lühikesed teated, et nad talitavad vastavalt saadud korraldustele.
Vaenlane lähenes. Iga minut tõi vaenlase tankid umbes kümne kilomeetri võrra meile ligemale. Oli aeg varjendisse minna. Selles lahingus ei olnud minu koht eesliinil.
Hüppasin purustatud tanki soomuselt maha. Isegi kiivri helifiltrid ei suutnud täielikult summutada kõrvulukustavate plahvatuste müra, mida tekitasid vähem kui kümne kilomeetri kaugusel lõhkevad antiainegranaadid. Taamal oli õhku tõusnud seenekujuline pilv. Lahingutoetusrühm oli asunud laskesektorit puhastama. Nägin sensorpildis, kuidas tulejuhtimisgrupid lääne suunas liiguvad.
Ma eksisin ennist, kui arvasin, et meie rünnak oli olnud otsustav. Otsustav hetk seisis alles ees.
Läksin alumisse varjendisse. Igast pisiasjast võis näha, et vaenlane oli kaitsesüsteemi rajamisega kõvasti vaeva näinud. Mitte kusagil polnud vaja kummardada või ennast küüru tõmmata, kui tunnelid polnud just antiainegranaatidest purustatud. Peaühendustunnelis mahtus kaks tanki teineteisest vabalt mööduma. Varjendites olid lauad, toolid ja mugavad narid ning kummalised suured lapikud ruudukujulised esemed seintel. Ilmselt olid need mõeldud visuaalsete kujutiste näitamiseks.
Alumine varjend oli täis meditsiinikonteinereid, meie ja vaenlase haavatud läbisegi. Me polnud jõudnud veel ei oma ega vaenlase langenuid kokku koguda, et neile viimast austust avaldada. Tõtt öelda polnudki seal palju midagi leida. Antiaine- ja plasmarelvad olid pihustanud enamiku langenuist sõna otseses mõttes molekulideks. Nad olid lihtsalt haihtunud.
„Härra kapten, tulejuhtimissüsteem on valmis. Vaenlane jõuab meie tule ulatusse umbes minuti jooksul.” Teataja oli Sajdin.
Tänasin teda ning käskisin lahinguarvutil tulejuhtimissüsteemi kontrolli alla võtta. Istusin punkri põrandale ja keskendusin. Tegin oma teadvuse täiesti tühjaks. Peas ei tohtinud olla mitte ühtegi kõrvalist või häirivat mõtet. Ootasin, millal vaenlase tankid ilmuvad sensorpildis nähtavale, et lahinguarvuti võiks nende kujutise mu teadvusse projitseerida.
Aga mu teadvus jäigi tühjaks. Aeg kulus, alguses sekundid, siis minutid, kuid vaenlast ei paistnud kusagil.
Kui umbes kolm minutit oli möödas, taipasin, et vaenlase luure on peatunud enne meie tulejuhtimissüsteemi mõjupiirkonda jõudmist ning ootab esimest ešeloni järele. Nad kavatsesid ennast lahingukorda seada seal, kuhu meie käed ei ulatunud. Vaenlasest polnud see just rumal tegu.
Mõne hetke pärast sain oma mõttele kinnituse. „Laevastiku luure teatas, et tankidiviis „Sarrendë” hargneb lahingukorda. Nende esimene ešelon on moodustanud rünnakurühmituse. Teine ešelon on võtnud suuna kirdesse ja kolmas kagusse ning mõlemad hargnevad käigult,” informeeris lahinguarvuti mind olukorrast.
See ei tähendanud head. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et iga minutiga, mis vaenlasel kulus, võidame meie aega.
„Esimene, teine, neljas, viies. Kõik mehed viivitamatult sügavamatesse varjenditesse. Ärge nina enne välja pistke, kui vaenlane on jõudnud käsirelvade tule ulatusse,” käskisin lihtsate sõnadega.
Vähe puudus,et oleksin hiljaks jäänud.Umbes neljakümne sekundi pärast tabas meie positsioone vaenlase tulelöök. Kineetiliste relvade projektiile sadas nagu vihma. Vaenlane laskemoona ei säästnud. Kui ikka sajad tankid tuld annavad, pole kolmekümnest teravatt-tunnist energiast erilist abi. Peagi lõi tulesurve kaitseväljadest läbi.
Minutid kulusid, kuid vaenlase kaartule intensiivsus ei raugenud. Enamik meie niigi poolpurustatud laskepesadest tehti maatasa ning paar ülemist varjendit varises kokku. Õnneks polnud seal võitlejaid.
Vaenlane mängis meie närvidel. Ootasime rünnakut, aga seda ei tulnud ega tulnud. Pean tunnistama, et kui vaenlase tankid lõpuks edasi sööstsid ning lahinguarvuti nad mu vaimusilma ette manas, tekkis hetkeks tunne, nagu oleks kivi südamelt langenud.
Võtsin rahulikult kompaniijagu lahingumasinaid sihikule, kuid hetkel, mil fikseerisin sihtmärgid, muutus pilt mu silme ees äkki ähmaseks ning hakkas värelema. Midagi sellist polnud minuga kunagi varem juhtunud. Esiti mõtlesin, et mul on närvid läbi ning ma lihtsalt ei suuda keskenduda. Proovisin uuesti, aga sama lugu kordus. Midagi pidi olema väga valesti.
„Laevastiku luure saatis sõnumi, et vaenlasel on õnnestunud meie tulejuhtimissüsteem maha suruda. Nende segajad viivad sensorpildi fookusest välja,” jõudis karm tõde mu teadvusse.
„Kas laevastik ei saa vaenlase segajaid maha suruda või hävitada?” küsisin.
„Ei. Need on strateegilise kaugõhutõrje kaitse all. Enne on vaja see hävitada,” vastas lahinguarvuti.
See oli nagu kaotusseisus malemäng. Etturit ei saa lüüa, kuna seda kaitseb oda. Oda ei tohi ka puutuda, kuna see on omakorda ratsu kaitse all. Aega pole, et mõni hea kombinatsioon välja mõelda. Ning kohe teeb vastane otsustava käigu lipuga, mille vastu ei saa mitte midagi ette võtta, sest sinu malelaud on tühi.
Kuid need polnud etturid või vigurid, kes siin langesid. Need olid minu võitlejad.„Kompanii väljaspool põhipositsioone paiknevad tulejuhtimisgrupid on hävitatud. Andmed ellujäänute kohta puuduvad. Vaenlase tankid jõuavad kolme minuti pärast käsirelvade laskeulatusse,” kandis lahinguarvuti ette.
Ei olnud mõtet meeleheitesse sattuda. Ammugi polnud mõtet, käed rüpes oodata. Kui esmapilgul paistab, et ei saa enam mitte midagi teha, siis midagi ikka saab. „Kui ei saa vaenlase suuremaid üksusi hävitada, eks proovime siis väiksemaid. Kui muidu ei saa, siis kas või ühe tanki kaupa,” otsustasin endamisi.
Keskendusin uuesti ning võtsin kolm tanki sihikule. Lasin oma mõtetel olla justnagu hajevil ning fikseerisin siis järsult sihtmärgid. Umbes poole sekundi pärast tabasid vaenlase tanke plasmalaengud. Nende kaitseväljad ja moondekate ütlesid samal hetkel üles ning pihtasaanud masinad hakkasid kividena kukkuma umbes kahe ja poole kilomeetri kõrguselt maapinna suunas.
Nagu selgus, polnud laevastiku luure saadetud informatsioon päris täpne. Vaenlasel ei õnnestunud meie tulejuhtimissüsteemi täielikult maha suruda. Nad olid võimelised seda vaid häirima.
„Esimene, teine, neljas. Meie tulejuhtimissüsteem ei ole täielikult maha surutud. Vaenlane vaid häirib seda. Tanke on võimalik hävitada paari- või kolmekaupa. Kui see ei õnnestu, siis hävitage neid ühekaupa,” tegin oma alluvatele teatavaks ning lahinguarvuti edastas tulejuhtidele salvestise minu äsjase sooritusega.
Seejärel jätsin kõik muu kõrvale ning keskendusin vaid tulejuhtimisele. Tihti ei õnnestunud sihtmärke fikseerida, kuid tasapisi ja kannatlikult nokitsedes õnnestus mul umbes kahe ja poole minuti jooksul siiski kolmkümmend kuus tanki sihikule võtta ning BISMARCK sai neile kenasti pihta.
Järsku juhtis lahinguarvuti mu tähelepanu millelegi erakordsele. See oli jäme, otsekui helendavast ainest koosnev sammas, mis sirutus taamal kõrgele taeva poole. Pealtnäha ei tundunud see üldse kiirena. Selline võiks välja näha lahingulaeva pearelva tuli, kui alus on vaenlase laeva sihikule võtnud.
Jälgisin mõne hetke otsekui lummatult seda kohutavat vaatepilti, mille luure-sensorsüsteem mu vaimusilma ette manas. Niiviisi võiks väike hiirepoeg jälgida madu, kes valmistub teda alla neelama.
„Vaenlase strateegilise kaugõhutõrje diviis „Sarrendë” astus tulevõitlusse meie lahingulaevaga BISMARCK. BISMARCK ei saa oma pearelva kasutada, sest lahingureeglite järgi on see keelatud. Vaenlasel on õnnestunud BISMARCK sihtmärgina lukustada,” kuulsin hääletut sosinat oma peas.
Sekundid kulusid piinava aeglusega. „Laserikiir läbistas BISMARCKI kaitsevälja. Esimese ja teise sektsiooni kaitsekilbid sulavad. Esimene sektsioon dehermetiseerus. Kvasarreaktor langes rivist välja. BISMARCK ei suuda ennast enam remontida,” teatas lahinguarvuti lakooniliste lühilausetega.
„Kurat, kas nad tõesti lasevadki lahingulaeva alla?” See mõte tundus täiesti uskumatu.
Mõne hetke pärast hiigelkiir kadus. Korraks tundus mulle, et olin näinud kõigest hallutsinatsiooni.
„Mis juhtus?”