Hüpnotisöör. Lars Kepler
Читать онлайн книгу.
tuli tuppa ja ulatas talle arstiteaduskonna sisseastumisblanketi. Emal oli õigus, täpselt nagu alati. Niipea kui Erik jala üle Karolinska instituudi arstiteaduskonna läve tõstis, tundis ta end nagu kodus. Psühhiaatriks spetsialiseerudes mõistis ta, et arstikutse sobib talle paremini, kui ta tegelikult tunnistada tihkas. Pärast internatuuri, neid kaheksatteist kuud üldist teenistust, mida sotsiaalamet enne arsti kutsetunnistuse andmist nõuab, oli ta läinud tööle ühingusse Piirideta Arstid. Ta sattus tööle Somaaliasse, Muqdishost lõunas asuvasse Kismaayosse. Järgnes väga intensiivne aeg välilaatsaretis, mille varustus koosnes Rootsimaal mahakantud põetusvahenditest, kuuekümnendatest pärit röntgeniaparaadist, “parim enne” ületanud arstimitest, roostes ja plekilistest haigeraamidest, mis pärinesid suletud või ümberehitatud haiglaosakondadest. Somaalias nägi ta esmakordselt sügava traumaga inimesi. Lapsi, kes olid kaotanud mängulusti, kes olid apaatsed, noori, kes ilma igasuguse tunderõhuta hääles rääkisid tunnistusi andes, kuidas neid oli sunnitud korda saatma kohutavaid roimi, naisi, kellele oli tehtud nii palju haiget, et nad ei suutnud enam rääkida, vaid naeratasid vabandavalt ega tõstnud kunagi pilku. Ta tundis, et tahab aidata oma tööga inimesi, kes on selle ahistuse vangis, mida neile on põhjustatud, kes tundsid jätkuvat piina vaatamata sellele, et nende ründajad juba ammugi kadunud olid.
Erik pöördus koju tagasi ja õppis Stockholmis psühhoterapeudiks. Ent alles psühhotraumatoloogia ja katastroofipsühhiaatria erialale spetsialiseerudes puutus ta kokku erinevate hüpnoositeooriatega. Hüpnoosi juures köitis teda kiirus ja efektiivsus – see võimaldas psühholoogil koheselt trauma päritolu juurde jõuda. Erik mõistis, et see kiirus on erakordselt tähtis sõja- ja loodusõnnetuste ohvritega töötamisel.
Ta sai hüpnoosialase baashariduse Euroopa kliinilise hüpnoosi ühingu koolitustelt, astus varsti kliinilise ja eksperimentaalse hüpnoosi ühingu, Euroopa meditsiinilise hüpnoosi nõukogu ja Rootsi kliinilise hüpnoosi ühingu liikmeks ning oli mitu aastat kirjavahetuses Ameerika lastearsti Karin Olnessiga, kelle teedrajav krooniliselt haigete ja raskeid valusid kannatavate laste hüpnotiseerimise meetod talle senimaani kõige sügavamat muljet avaldab.
Viis aastat töötas Erik Punase Ristiga Ugandas trauma all kannatavate inimestega. Tol perioodil ei olnud tal ülepea aega hüpnoosi katsetada ega arendada, kuna olukorrad olid liiga akuutsed ja pakilised ning puudutasid peaaegu alati inimese esmaseid vajadusi. Erik kasutas tollal hüpnoosi kokku vaid kümnel korral ja sedagi vaid lihtsamates olukordades: valuvaigistite asemel ülitundlikkuse korral ning foobiliste kaitsereaktsioonide puhul. Ent kord Uganda viimasel aastal juhtus ta kohtama tüdrukut, kes oli lukustatud tuppa, kuna ta ei lakanud karjumast. Medõdedena töötavad katoliku õed selgitasid, et tüdruk oli tulnud roomates mööda hurtsikulinna Mbalesse viivat teed. Nad arvasid, et ta kuulub bagisu rahva hulka, kuna rääkis lugisu keelt. Tüdruk ei maganud ühelgi ööl, vaid hüüdis lakkamatult, et on kohutav deemon, kel lööb silmist tuld. Erik palus nunnadel uks lahti teha. Niipea kui ta tüdrukut nägi, sai ta aru, et laps kannatab akuutse vedelikupuuduse all. Kui Erik teda jooma keelitas, karjus tüdruk nii, nagu kõrvetaks vee nägemine teda tulena. Erik otsustas tema maharahustamiseks hüpnoosi proovida. Õde Marioniks kutsutud nunn tõlkis tema sõnad buksu keelde, millest tüdruk aru pidi saama, ja kui viimane lõpuks kuulama hakkas, oli teda kerge hüpnoosi viia. Kõigest tunni ajaga tegi tüdruk kogu oma psüühilisele traumale tiiru peale. Jinjast tulnud tsisternauto oli hurtsikulinnast põhja pool Mbale-Soroti teel juhitavuse kaotanud. Raske veok oli ümber paiskunud ja tõmmanud tee kõrvale sügava kraavi. Suure tsisterni seina tekkinud augu kaudu voolas maha puhast bensiini. Tüdruk oli tormanud koju ja leidnud eest oma onu, kellele rääkinud bensiinist, mis õnnetuspaigal lihtsalt maasse imbus. Onu oli kahe tühja plastkanistriga kohale tormanud. Kümmekond inimest oli juba seal, kui tüdruk onule tsisternauto juures järele jõudis. Inimesed täitsid ämbreid kraavi valgunud bensiiniga. Levis hirmus lehk, päike paistis ja õhk oli kuum. Tüdruku onu lehvitas tema poole. Tüdruk võttis vastu esimese kanistri ja hakkas seda kodu poole tirima. See oli kohutavalt raske. Tüdruk peatus, et kanistrit pea peale tõsta, ja silmas sinises pearätis naist tsisternauto juures seismas, põlvist saadik bensiinis, ning pisikesi klaaspudeleid täitmas. Kaugemal teel, rohkem linna pool, nägi tüdruk kollases maskeerimissärgis meest. Ta tuli jalgsi, sigaret suus, ja kui ta suitsu sisse tõmbas, lõi hõõguv ots särama.
Erik mäletab selgesti, kuidas tüdruk rääkides välja nägi. Tema hääl kõlas paksult ja tuhmilt, pisarad voolasid mööda põski, kui ta jutustas, kuidas ta oli silmadega võtnud hõõguva sigaretiotsa ja selle siis oma pilguga sinise pearätiga naise juurde tõstnud. Tema pilgus oli olnud tuli, ütles ta. Sest kui ta naise poole tagasi vaatas, võttis naine tuld. Kõigepealt süttis sinine pearätt, seejärel mattus naine üleni leekidesse. Korraga märatses tsisternauto ümber tuletorm. Tüdruk pistis jooksu ja kuulis selja tagant ainult karjeid.
Pärast hüpnoosiseanssi kõnelesid Erik ja õde Marion tüdrukuga tükk aega hüpnoosi ajal räägitust. Nad selgitasid talle üha uuesti, et needsamad bensiiniaurud, mis nii tugevasti lõhnasid, võtsidki tuld. Mehe sigaretiots süütas läbi õhu terve tsisternauto, ja sel polnud tüdrukuga vähimatki pistmist.
Kõigest mõni kuu pärast vahejuhtumit tütarlapsega pöördus Erik Stockholmi tagasi, kus taotles meditsiini teadusnõukogust toetust, et ennast Karolinska instituudis traumade ravi ja hüpnoosi alal süvitsi täiendada. Kohe pärast seda kohtas ta Simonet. Ta mäletab, kuidas ta nägi teda ülikooli suurel aktusel – tütarlaps oli särav, pulbitsev ja punapõskne. Esmalt jäid Erikule silma tema punakasblondid lokkis juuksed, seejärel tema nägu. Tütarlapsel oli hästivõlvitud kahvatu laup ja tema kaunis valge nahk oli kaetud helepruunide tedretäppidega. Ta nägi välja nagu inglike lasteraamatu järjehoidjalt, õbluke ja haprake. Erik mäletab ikka veel, mis neiul tol õhtul seljas oli: ta kandis rohelist taljesse õmmeldud siidpluusi, musti pikki pükse ja tumedaid kõrgeid kinniseid kingi. Neiu huuled olid värvitud kahvaturoosaks ja silmad helkisid heleroheliselt.
Juba aasta hiljem nad abiellusid ning püüdsid üsna varsti ka last saada. See osutus raskeks, neil oli üksteise järel neli iseeneslikku katkemist. Erikule meenub iseäranis üks. Simone oli 16. nädalat käima peal, kui sündis tüdruku loode. Täpselt kaks aastat pärast seda katkemist sündis Benjamin.
Erik kiikab silmi kissitades läbi tuuleklaasi ja kuuleb teel Värmdöle Joona vaikset raadioside kaudu peetavat vestlust kolleegidega.
“Ma mõtlesin üht asja,” ütleb Erik.
“Nii?”
“Ma ütlesin, et Josef Ek ei suuda haiglast põgeneda, aga ma tahan öelda, et kui ta võis endale ise kõik need noahaavad põhjustada, siis ei saa võib-olla milleski väga kindel olla.”
“Ma mõtlesin sama asja,” vastab Joona.
“Okei!”
“Panin juba ühe oma kuti tema ukse taha valvesse.”
“See on ilmselt täiesti ülearune,” kostab Erik.
“Seda küll.”
Kolm autot järjest seisatab teeveeres elektriliini posti all. Neli politseinikku jutlevad heleda valguse käes, panevad kuulivestid selga ja uurivad kaarti. Päike helkleb vana kasvuhoone klaasidel.
Joona istub taas juhiistmele, tõmmates endaga kabiini külma õhu pahvaku. Ta ootab ühe käega mõtlikult roolile trummeldades, kuni teisedki on oma autodes istet võtnud.
Korraga kostab politseiraadiost kiire signaal ja seejärel kõva ragin, mis järsult vakatab. Joona vahetab kanalit, kontrollib, et rühma kõik liikmed on kuuldel, ning vahetab igaühega mõne sõna, enne kui keerab võtit süütelukus.
Autod mööduvad pruunist põllumaast, kasesalust ja suurest roostes silohoidlast.
“Kui kohale jõuame, ootad sina autos,” lausub Joona vaikselt.
“Jah,” nõustub Erik lühidalt.
Teelt tõuseb paar varest ja lendab tiivaplaginal eemale.
“Mis hüpnoosi negatiivsed küljed on?” küsib Joona.
“Mis sa selle all mõtled?”
“Sa olid maailma parimate hulgas, aga lõpetasid praksise.”
“Inimesel