Hüpnotisöör. Lars Kepler
Читать онлайн книгу.
talle skeptilise pilgu.
“Miks ma ei usu, et see oli sinu loobumise põhjus?”
“Ma ei taha sellest rääkida,” ütleb Erik.
Tee kõrval vilksab puutüvesid. Mida edasi, seda tihedamaks ja pimedamaks muutub mets. Rataste all krigiseb kruus. Nad keeravad kitsale metsateele, mööduvad mõnest suvemajakesest ja peatuvad. Taamal kuuskede vahel tumedal lagendikul silmab Joona pruuni puithoonet.
“Ma eeldan, et sa istud siinsamas,” ütleb ta Erikule autost väljudes.
Sammudes sissesõidutee poole, kus teised politseinikud juba ees ootavad, mõtleb Joona taas hüpnotiseeritud poisist Josefist. Kuidas sõnad lihtsalt voolasid tema lõtvunud huulte vahelt. Poisist, kes kirjeldas oma elajalikku roima kõrvaltvaataja üksikasjalikkuse ja kiretusega. Mälestus pidi olema täiesti selge: väikese õe palavikukrambid, esile tulvav raev, nugade valimine, piiride ületamisest tekkiv eufooria. Hüpnoosi lõpufaasis muutusid Josefi kirjeldused segaseks, raskem oli mõista, kui palju poiss tegelikult aru sai – kas vanem õde Evelyn oli ka tegelikult teda mõrvadele sundinud.
Joona kogub ülejäänud neli politseinikku enese ümber. Operatsiooni ohtlikkust liigselt üle tähtsustamata kirjeldab ta olukorra tõsidust ning annab juhiseid tulirelvade kasutamiseks, toonitades, et kõik ettetulevad lasud tuleb tingimusteta sihtida jalgade suunas. Ta väldib politseitaktikalisi erialatermineid, selgitades hoopis, et suurima tõenäosusega satutakse majas täiesti ohutule inimesele.
“Tahan kõiki üles kutsuda ettevaatlikule käitumisele, et mitte tüdrukut hirmutada,” ütleb Joona. “Võib-olla ta on vigastatud, võib-olla kardab, kuid samas ei tohi te hetkekski unustada, et tegemist võib olla ohtliku isikuga.”
Ta saadab kolmest politseinikust koosneva patrulli ümber maja, palub neil mitte trampida köögiviljaaias, püsida majast väljaspool, et nad saaksid õues ohutus kauguses läheneda.
Mehed hakkavad mööda metsateed astuma; üks neist seisatab ja paneb põsktubaka huule alla. Maja šokolaadipruun fassaad koosneb vaheliti asetatud lapikutest paneelidest. Raamid on valged, välisuks musta värvi. Aknaid katavad roosad kardinad. Korstnast ei paista suitsu tõusvat. Eeskoja trepil seisab luud ja kollane plastämber kuivade kuusekäbidega.
Joona näeb, kuidas politseipatrull harveneb parajate vahedega ümber maja, relvad laskevalmis. Kusagil praksatab oks. Kaugelt eemalt kaigub rähni kõlavat kopsimist. Joona saadab pilguga politseinike liikumist, lähenedes samal ajal aeglaselt majale ning püüdes läbi roosa kardinakanga midagi näha. Ta annab märku politseiassistent Kristina Anderssonile, noorele teravate näojoontega naisele, et too rajal seisma jääks. Tolle põsed punetavad, kui ta vastuseks noogutab, pilku majalt tõstmata. Rahuliku tõsidusega vinnastab ta teenistusrelva ja astub mõne sammu külje suunas.
Maja on tühi, mõtleb Joona eeskoja trepile lähenedes. Astmelauad naksuvad tema astumise all nõrgalt. Ta heidab pilgu kardinatele, et näha äkilisi õhuliikumisi, kui uksele koputab. Midagi ei juhtu. Ta ootab hetke ja tardub siis paigale, arvates midagi kuulvat, silmitsedes maja kõrval asuvat metsa, püüdes tungida pilguga padriku ja tüvede taha. Ta vinnastab püstoli, raske Smith & Wessoni, mida ta eelistab standardvarustusse kuuluvale Sig Sauerile, võtab kaitseriivi eest ja kontrollib padruneid padrunisalves. Äkitselt kostab metsatukast sahinat ja puude vahel vilksatab hirv, kes jookseb kiirete nurgeliste liigutustega salusse. Kristina Andersson naeratab rusutult Joonale tagasi, kui too tema suunas vaatab. Mees osutab aknale, läheneb ettevaatlikult ja piilub kardina kõrvalt majja.
Hämaruses näeb ta krobelise klaasplaadiga rotanglauda ja helepruuni pesusametist kattega diivanit. Punase korvtooli seljatoel ripub kuivamas kaks paari puuvillaseid aluspükse. Kööginurgas on nähtaval mitu pakki kiirmakarone, purgipesto, konservid ja kott õuntega. Kraanikausi ja köögilaua all põrandal helgib mahakukkunud nuge-kahvleid. Joona naaseb eeskoja trepile, annab Kristina Anderssonile märku sisenemiseks, avab seejärel ukse ja astub tulejoonelt kõrvale, saab Kristina Anderssonilt valmisolekumärguande, heidab pilgu siseruumidesse ja astub siis üle läve.
Erik istub autos ja võib toimuvat eemalt vaid aimata. Ta näeb Joona Linnat pruuni majja kaduvat, teine politseinik tema kannul. Viivu pärast on Joona tagasi eeskoja trepil. Kolm politseinikku tulevad ümber majanurga ja seisatavad tema juures. Nad seisavad ja räägivad, vaatavad kaarti, osutavad tee ja teiste suvilate suunas. Joona paistab tahtvat neile näidata midagi maja sisemuses. Kõik järgnevad talle ja viimane suleb enda järel ukse, et mitte soojust välja lasta.
Korraga silmab Erik kedagi puude vahel seismas, seal kus maapind alla soo poole kalduma hakkab. See on õbluke naine, käes püss – haavlipüss. Läiklev kaheraudne toru kraabib maad, kui naine maja suunas liikuma hakkab. Erik näeb, kuidas see mustikamätastel ja samblal pehmelt põrub.
Politseinikud pole naist märganud, ja viimasel pole mingit võimalust omakorda neid näha. Erik valib Joona mobiilinumbri. Telefon hakkab helisema autos, see lebab Eriku kõrval juhiistmel.
Kiirustamata kõnnib naine puude vahel, püss käes rippumas. Erik taipab, et olukord võib ohtlikuks muutuda, kui politseinikud ja naine üksteist vastastikku üllatama juhtuvad. Ta väljub autost, jookseb sissepääsuteeni ja aeglustab seejärel sammu.
“Tere,” hõikab ta.
Naine seisatab ja pöörab pilgu tema poole.
“Täitsa külm ilm täna,” lausub Erik tasa.
“Mis?”
“Varjus on jahe,” ütleb Erik kõvemini.
“Jaa,” vastab naine.
“Oled sa siinkandis uus?” pärib Erik naise poole liikudes.
“Ei, olen oma tädi suvilas.”
“Kas Sonja on sinu tädi?”
“Jaa,” naeratab naine.
Erik jõuab tema juurde.
“Kellele sa jahti pead?”
“Jänestele,” vastab naine.
“Kas ma tohin püssi vaadata?”
Naine laeb püssi tühjaks ja annab Erikule. Tema ninaots on punane. Juustes ripub kuivanud kuuseokkaid.
“Evelyn,” lausub Erik rahulikult, “siin on mõned politseinikud, kes soovivad sinuga rääkida.”
Tütarlaps paistab murelik, ta astub sammukese tagasi.
“Kui sul aega on,” lisab Erik naeratades.
Neiu noogutab vaevumärgatavalt ning Erik hõikab maja suunas. Joona tuleb ärritunud ilmel õue, valmis teda autosse tagasi kamandama. Naist nähes kangestub ta sekundi murdosaks paigale.
“See siin on Evelyn,” lausub Erik Joonale püssi ulatades.
“Tere,” ütleb Joona.
Tüdruku nägu kahvatub, paistab, nagu hakkaks ta minestama.
“Mul on tarvis sinuga rääkida,” selgitab Joona tõsisel ilmel.
“Ei,” sosistab tüdruk.
“Tule majja.”
“Ma ei taha.”
Evelyn pöördub Eriku poole:
“Kas ma pean?” küsib ta värisevi huuli.
“Ei,” vastab mees. “Otsusta ise.”
“Tule kaasa, ole hea,” ütleb Joona.
Tüdruk raputab pead, kuid järgneb siiski Joonale.
“Ma ootan väljas,” sõnab Erik.
Ta sammub natuke mööda sissekäiguteed edasi. Kruus on kaetud okaste ja pruunide käbidega. Läbi majaseinte kuuleb ta Evelyni karjatavat. Üksainus karjatus, mis kõlab meeleheitlikult ja üksildaselt, arusaamatu kaotuse väljendusena. Erik tunneb seda karjatust juba Uganda aegadest.
Evelyn istub pesusametkattega diivanil, mõlemad käed reite vahele surutud, näost tuhkvalge. Ta on oma perega juhtunust teada saanud. Kärbseseeneraamiga foto lebab põrandal: ema ja isa istumas milleski võrkkiige-taolises,