---

Скачать книгу

---

teabega. Väike kogus (150 mg) sünteetilist THC-laadset kannabinoidi maksab 370 dollarit ehk enam kui 69 000 dollarit untsist!6

      Kirjutan oma nime väljastuslehele ja maksan kolm dollarit oma- osalustasu. Ülejäänud 367 dollarit tasub valitsus ehk see tuleb maksurahast. Nüüd olen valmis lahkuma, aga enne teavitab mu „sünteetilise kannabinoidi“ diiler mind võimalikest kõrvalmõjudest. Ta soovitab hoida silmad lahti selliste sümptomite suhtes nagu peapööritus, uimasus, segasusseisund, narkootiline eufooria, ülemäärane heaolutunne, pearinglus, peavalu, silmade punetus, suukuivus, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kohmakus ja ebakindlus.

      Oh heldeke – kõiki neid potentsiaalseid kõrvaltoimeid on mu kemikaalitundliku organismi jaoks liiga palju. Isiklikust kogemusest tean, et taimsed kannabinoidid selliseid kõrvalmõjusid esile ei kutsu. Apteeker mainis siiski üht kõrvalmõju, mida olen täheldanud ka kanepikooke süües: suukuivus, mis ravimi üldiseid hüvesid arvesse võttes pole eriti tõsine probleem.

      Koju jõudes avan koti ja heidan pilgu Marinolile. Tabletid on tumedat kastanpruuni värvi ja täiesti kerakujulised. Need näevad välja täpselt nagu dražeed. Üks mis kindel, sünteetilised kannabinoidid ei meenuta välimuselt vähimalgi määral taimseid kannabinoide. Märgatavat meditsiinilist erinevust tablettide neelamise ja loodusliku kanepi erisuste ja omaduste vahel ei tohiks alahinnata – ja mina seda kindlasti ei tee. Olles nädala jooksul enne magamaminekut võtnud sisse ühe tableti, ei märka ma, et Marinol mu seisundit kuidagi parandaks. See teeb mind näljaseks – kuid isutus ei ole põhjus, miks ma kannabinoidravi vajan. Aga see on mu esimene seaduslik kannabinoid ja see on see, mis loeb, eks? Mitte soovitud mõju, ainult see, kas see on seaduslik, eks?

      Vale.

      Ma räägin teile, mida ma tean. Olen viis aastat omaalgatuslikult manustanud taimseid kannabinoide, et leida leevendust hulgiskleroosile, mida olen põdenud juba 23 aastat. Selle aja jooksul olen läbi proovinud palju erinevaid retseptiravimeid. Nende positiivne toime oli minimaalne. Probleemiks olid (ja on) ajapikku talumatuks muutunud kõrvaltoimed. Tundsin end nagu ravimite manustamise tsükli ori, need kurnasid mu organismi ja tõukasid mu masendusse, lootusetusesse ja lääbakile.

      Viimaks otsustasin, et mulle aitab oma organismi ja hulgiskleroosi farmatseutilisest kruttimisest, ning proovisin taimseid kannabinoide šokolaadikookidesse küpsetada. Selline alternatiivravi tegi minust kurjategija. Hakkasin kolm korda päevas manustama väikseid kanepi- koogi tükikesi. Esimese kuuga kadus unetus, taandusid põieprobleemid, vaibusid närvisurinad kätes ja jalgades. Kokkupuutel lärmi, liikluse ja igapäevaelu saginaga ei tabanud mu ülakeha enam värinahood. Hulgiskleroos tõmbus tagasi. Ma ei mõelnud enam enesetapule ja vaatasin elu lootusrikkamalt – kuid mõistsin, et minust on saanud paadunud kurjategija.

      Kannabinoididel on inimkehale ilmselgelt meditsiiniline toime. Kuid tõhusate ja seaduslike kannabinoidide vahel on suur vahe. Minu hulgiskleroosi puhul pole kunagi probleemiks olnud isutus – vaevus, mille vastu Marinoli tavaliselt välja kirjutatakse. Marinol lihtsalt ei mõjunud mulle. Teistes riikides leidub teisi farmatseutilisi kannabinoide, näiteks Nabilone (Cesamet) ja Sativex (Nabiximols), ent need on endiselt kallid ja mitte nii tõhusad kui taimsed kannabinoidid. Kanepitaime ja imetajate EKSi tegi loodus, mitte inimene, ning tänu nimelt taimsete kannabinoidide pruukimisele suutsin end võõrutada sünteetiliste ravimite kokteilidest ja hakata elama tervislikumat elu. Just nii, nagu loodus ette nägi.

      Publius

      (2009)

      Otsinguterminid

      Endokannabinoidsüsteem (endocannabinoid system); endogeensed, taimsed ja sünteetilised kannabinoidid (endogenous, herbal, and synthetic cannabinoids); Marinol; Nabilone (Cesamet); Sativex; hulgiskleroos ja kannabinoidid (Multiple Sclerosis and cannabinoids).

      Uurimused ja valitud allikad

      1998 – praeguse ajani: rahvusvaheline kannabinoidravi assotsiatsioon IACM (International Association for Cannabinoid Medicines).

      2003–2006: O’Shaughnessey’s – California ravikanepiuuringute töörühma ajakiri.

      2004: V. Di Marzo, Cannabinoids, Kluwer Academic / Plenum Publishers, New York, New York.

      2002: M. Earleywine, Understanding marijuana: a new look at the scientific evidence, Oxford University Press, New York, New York.

      2001

      (1998): C. Ratsch, Marijuana medicine: a world tour of the healing and visionary powers of cannabis, Healing Arts Press, Rochester, Vermont.

      1998: B. Potter ja D. Joy, The healing magic of cannabis, Ronin Publishing, Berkeley, California.

      1977

      (1971): L. Grinspoon, Marihuana Reconsidered, Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts.

      2

      Kas rasedad peaksid kanepit suitsetama/pruukima?

Emakasisesed kannabinoidid ja inimelu algus

      „Kas sa tahad, et rasedad naised suitsetaksid kanepit?“

      See küsimus jäi toas (ja minu peas) hetkeks kõlama. Ja vastus on ebakindel „jah“ – kuid kahtlemiseks annab põhjust sõna „suitsetamine“.

      Ma esitan parema küsimuse: „Kas sa tahad, et rasedad naised pruugiksid kannabinoide?“ Vastus võib teid üllatada, kuid teema on eksimiseks liiga tõsine – ükskõik, millised ka poleks kellegi väär- arusaamad. Värsked teadusuuringud kinnitavad nimelt uut teooriat: kannabinoididel on terve ja eduka raseduse juures väga oluline roll.

      Esiteks pole olemas sellist asja nagu ravimitevaba rasedus. Lapse tegemine on keemilis-bioloogiline nähtus, millega kõik täiskasvanud on mingil määral tuttavad. Me teame, et rakud jagunevad, elundid kasvavad, kehaosad saavutavad küpsuse, järgneb sünnitus – aga viljakuse mõistatus püsib.

      Kuid üks viljakuse aspektidest on siiski saladuseloori minetamas. Vanderbilti ülikooli pediaatriateaduskonna 2006. aastal avaldatud aruanne nimetas endokannabinoide üha olulisemaks teemaks naiste viljakuse vallas. Mis tingis sellised kiidusõnad? Põhjuseks oli nende avastus, „kannabinoidandurite“ mehhanism, mis mõjutab eluliselt tähtsaid arenguetappe raseduse algusjärgus.

      Rasedus tekitab organismis stressi. Stressi moduleerimiseks hakkab EKS tootma endokannabinoide, meie organismi n-ö kiirabi. Selle terminiga pean ma silmas nähtust, mida Vanderbilti uurijad nimetasid „endokannabinoidide signaalivahetuseks loote kinnitumiseelse arengu ja aktivatsiooni ajal“. Üks esimesi asju, mida viljastatud embrüo peab tegema, on kinnituda emaka seinale. Ilma nabanööri moodustavale emakaseinale kinnitumata rasedust ei teki. Siinkohal tulevadki mängu kannabinoidid: et embrüo saaks emaka siseseinale kinnituda, on tarvis kindlat kogust üht konkreetset kannabinoidi, mida nimetatakse anandamiidiks. See kannabinoid kasutab blastotsüsti (viljastatud munaraku) küljes paiknevaid CB1-retseptoreid – sama tüüpi retseptoreid, mida kasutab taimne kannabinoid THC. Vanderbilti teadlaste uurimus näitab, et kui anandamiidi pole piisavalt (või kui seda on liiga palju), ei kinnitu embrüo emakaseinale. Allpool on esitatud Vanderbilti töörühma koostatud joonis7:

      Vanderbilti teadlaste uurimus näitab, kuidas viljastatud munarakk sõltub EKSi toimimisest ja konkreetselt endokannabinoidist anandamiidist ning CB1-retseptorist. Kenamas ja vähem teaduslikus kõnepruugis võiks öelda, et elas/oli kord imik nimega Publius. Ja enne kui minust sai imik, isegi enne, kui olin loode või üldse miski, oli olemas üks seemnerakk, mis minu valmistamises osales – kõige väiksem rakk inimorganismis, mis suutis ujuda kiirusega vaid kolm millimeetrit minutis. Ja sel rakul oli pikk-pikk tee minna. Viljastumisteekond algab ühes elundis ja liigub sealt järgmisse – munanditest tuppe, sealt edasi läbi emakakaela emakasse ja munajuhasse, kus kõige väiksem inimrakk ühineb kõige suuremaga – minu ema munarakuga. Ning seemnerakk ja munarakk kohtuvad ja ülejäänu on juba…

      Ei, sellega lugu ei lõpe. Kuni viljastatud munarakk end millegi, praegusel juhul emakaseina külge ei kinnita, pole rasedust,

---

Скачать книгу