Kodaniku kanepilugemik. Kõik, mida igaüks peaks teadma kannabinoididest. Publius
Читать онлайн книгу.
Neurochemistry, 2009:1(5).
2008: M. Navarrete ja A. Araque, Endocannabinoids mediate neuron-astrocyte communication, Neuron, märts 2008:57(6):883–90.
2006: N. Oberheim jt, Astrocytic complexity distinguishes the human brain, Trends in Neuroscience, oktoober 2006:29(10):547–53.
2006: T. Ishibashi jt, Astrocytes promote myelination in response to electrical impulses, Neuron, märts 2006:49(6):823–32.
2002: L. Walter jt, Astrocytes in culture produce anandamide and other acylethanolamides, Biological Chemistry, juuni 2002:277:20869–76.
1998: F. Molina-Holdago jt, The endogenous cannabinoid anandamide potentiates interleukin-6 production by astrocytes infected with Theiler’s murine encephalomyelitis virus by a receptor-mediated pathway, FEBS Letters, august 1998:433(12):139–42.
1975: A. Munson jt, Antineoplastic [anticancer] activity of cannabinoids, Journal of the National Cancer Institute, september 1975:55(3):597–602.
6
Ravikanepiklubi nimega CHAMP
Aastal 2002 San Franciscos toimunud USA kanepiseaduste reformimise ühenduse NORML (National Organization for the Reform of Marijuana Laws) konverentsil sain tuttavaks „kahjude vähendamise spetsialistiga“, kes muutis mu elu. Tema töökohaks oli ravikanepiklubi CHAMP – California elanike ühendus tervisehädade leevendamiseks (Californians Helping Alleviate Medical Problems). Tutvusin Michael Barbittaga, kes on kui kõndiv ja kõnelev kanepientsüklopeedia. Ta kutsus mind CHAMPi külastama ja kuna sellise võimaluse saab vaid kord elus, võtsin lahke pakkumise kiiresti vastu.
Pärast lühikest sõitu San Francisco ühistranspordisüsteemis BART jõudsime hoone ette, mille seinale olid šablooniga kirjutatud sõnad „CHAMP: hoolitsus, lootus ja halastus“.
Rauaga ülelöödud esiuksest sisenedes esitas Mike hämmastava, pidurdamatu tiraadi CHAMPi liikmeks saamise nõuetest. Liikmel peab olema kehtiv California ID-kaart või California juhiluba, lisaks kehtiv ravikanepikaart, mille taotlemiseks on vaja arsti ametlikku soovitust. Ärge unustage, et see toimus Californias, kus kanep on seadusega lubatud tänu 1996. aastal vastu võetud seadusemuudatusele nr 215, kanepikasutuse raviotstarbelise laiendamise eelnõule (Compassionate Use Act), mistõttu tundsin mina, Illinoisi elanik, end nagu teises maailmas.
Trepist üles minnes vatras Mike edasi – CHAMP on liikmete rahastatav ja liikmete juhitav mittetulunduslik rahvaravikeskus, pühendunud ravikanepikasutajate kehalisele ja vaimsele tervisele. CHAMPi liikmete arvates nõuab meditsiiniline näidustus turvalist ligipääsu kanepile, mis oleks samas hallituse-, kopituse- ja pestitsiidivaba.
Kui jõudsime kõige kõrgemale mademele, näitas Mike näpuga teadetetahvlile ja ma ei jõudnud veel suudki lahti teha, kui ta juba vastas kõige sagedamini esitatavale küsimusele, nagu oleks seda tuhat korda teinud: „CHAMPi ravimid on üksnes raviotstarbeliseks kasutamiseks ja MITTE edasimüümiseks.“ Mind tutvustati paarile töötajale ja me läksime vastuvõtulaua juurde. Üritasin tagaplaanile hoida ja mitte liialt ringi vahtida. Võib-olla on asi minus, kuid mind valdasid kõige rahumeelsemad tunded, mida olin iial kogenud. See polnud tavaline arstikabinet. Siin istusid ja nautisid seltskonda tosinkond eri nahavärvuse, vanuse ja päritoluga inimest. Üks naine valmistas oma ravimit ette aurustiga pruukimiseks; seadeldis nägi välja nagu mikrolaineahju popkornikott, ainult et kannabinoididega täidetud.
Siis meenus mulle, et tegu on meditsiinilise klubiga. Mul tekkis küsimus, millest nad omavahel räägivad. Vähktõvest? Keemiaravist? Mõne sõbra surmast või tervislikust seisundist? Need mõtted peas keerlemas, valdas mind kurbus – kuid juba ilmus taas välja Mike. „Soovid sa midagi juua?“ küsis ta. Heitsin pilgu toidulisandijoogi Ensure purgile ta käes ja keeldusin viisakalt. Mike viskas purgi diivanil istuvale mehele ja hakkas jälle mind harima. Ta kirjeldas klubis pakutavaid eri tüüpi ravimeid ja märkis, et paljud patsiendid pole kunagi varem kanepit pruukinud, mistõttu üks osa CHAMPi tööst on tutvustada patsientidele nende võimalusi. Aastakümneid kanepi kohta levitatud väärteavet arvesse võttes on väga tähtis õpetada inimestele, mis on kannabinoidid ja millised on nende raviomadused.
Uurisin, millised reeglid kehtivad ravimi ostmisel. „Väljastame ühe untsi (u 28 g) ühe inimese kohta päevas. Mõned tulevad, ostavad ja lahkuvad, teised jäävad, kuna siin on turvaline keskkond. Oleme aru saanud, et omavahel läbi käies õpetavad patsiendid üksteist. Nad räägivad sellest, kuidas ravimeid manustada ja millised kanepisordid milliste vaevuste puhul paremini toimivad. Ning seltskonnas viibida ja kogemusi vahetada on tore – see soodustab paranemist.“
„Kui kaua nad siin viibida tohivad?“
„Sõltub asjaoludest – tavaliselt umbes tund aega päevas.“
„Mis siis, kui keegi on päris üksi, rahast lage ja voodihaige ning tal pole kedagi, kes teda aitaks?“
Mike tõstis pilgu ja vaatas mulle otse silma. „Jah, me aitame neid. Ma hüppan ratta selga ja toimetan neile ravimi kätte, kui vaja. See on meie töö.“ Neid sõnu kuuldes meenusid mulle majale maalitud sõnad – hoolitsus, lootus ja halastus.
See on teistsugune ja meeldiv tervishoiusüsteem, mis arendab meie kui inimeste oskust pakkuda tröösti, hoolitsust, inimlikku sidet ja kaastunnet. Kindlustusblankettide ja steriilsete kabinettide asemel, kus töötajad kordavad masinlikult protseduure ja panevad su end tundma alama inimesena, võimaldab CHAMP lihtsalt olla ja vahetada mõtteid teiste patsientidega, kes enda ravimise nimel pingutavad. See pole kardioloogi, neuroloogi, uroloogi, psühholoogi või silmaarsti kabinet. Traditsioonilistes tervishoiuasutustes tunneme end teistest patsientidest eraldatuna. Siin aga tulid inimesed kokku, et ühiselt paranemisest osa saada. Olgu tervisehäda milline iganes, kimbutagu meid vähktõbi või külmetushaigus, EKSil – samamoodi nagu näiteks seedeelundkonnal – on oma roll meie üldises tervislikus seisundis.
Vaatasin veel viimast korda ringi, tänasin personali külalislahkuse eest ja juba me läksimegi trepist alla. Mõne hetke pärast olime tagasi tänaval ja lummus kadus, seisime silmitsi teise tegelikkusega. Pagan võtku, nüüd siis hakkasid meelde tulema kõik küsimused, mida olin tahtnud kindlasti esitada. Kui kaua ma seal viibisin? Heitsin pilgu kellale ja märkasin, et umbes tunni – reeglid on reeglid.
Lendasin koju Illinoisi osariiki, kus mul oli CHAMPi külastamist keeruline kirjeldada iseendalegi, rääkimata sõpradest. Ma ei suutnud leida piisavalt sõnu, andmaks edasi seal valitsenud hoolivat ja kaastundlikku atmosfääri. Jah, inimesed istusid ja tarvitasid seal kanepit, aga mitte selles polnud asi.
Ma arvan, et tegelikult pole väga vahet, mida ma seal viibides tundsin, kuna meie föderaalvalitsus sundis vaid kuu aega pärast minu külaskäiku CHAMPi uksi sulgema. Nüüd, rohkem kui seitse aastat hiljem, on oluline vaid see, mida ma kogesin – ja see muutis mu elu.
Publius
(2009)
Otsinguterminid
California 1996. aasta seadusemuudatus nr 215 (California Proposition 215 (1996)); Oregon ja Colorado; kannabinoidide vähivastane toime (cannabinoids and anticancer); justiitsminister Eric Holder ja kanep (AG Holder and cannabis); Michael Barbitta; Ed Rosenthal; Derek Rea (1954–2008).
Uurimused ja valitud allikad
2010: L. Richmond, What if Cannabis cured Cancer? (dokumentaalfilm).
2010: D. Whyte jt, Cannabinoids inhibit cellular respiration of human oral cancer cells, Pharmacology, 2010:85(6):328–35.
2009: M. Salazar jt, Cannabinoid action induces autophagymediated cell death through stimulation of ER stress in human glioma cells, Clinical Investigation, 2009:119(5):1359–72.
2008: P. Massi jt, Expression and function of the endocannabinoid system in glial cells, Current Pharmaceutical Design, 2008:14(23):2289–98.
2006: A. Ligresti jt, Antitumor activity of plant cannabinoids with emphasis on the effect of cannabidiol on human breast carcinoma, Pharmacology and Experimental Therapeutics,