Rong

      LAURA ON terve oma elu RONGIS sõitnud. Ehk isegi kauem. Rong pole midagi head. Pigem juba kuri. Puhub nagu hiiglasuur lohe ninasõõrmeist oma tigedust välja. Lohe paiskab jäledaid vihahooge kogu ilma peale nagu susisevat udupilve.

      – Mis see oli?

      Isa arvab, et vedur laseb auru välja ning ega Lauralegi paha ei teeks. Mida? Lasta sutsu auru välja? Et Laura? Jaa, siis segaks vähem. Kuidas Isa võib teda veduriga võrrelda, kuidas?

      Laura ajab huuled prunti.

      Lohe huilgab, vilistab ja öögib, ning vehib oma sabaga. Laura sõidab Ema ja Isaga suisa rongi sabas. Ning lohe loobib neid nagu vanu tolasid. Võib-olla on vedur sõge. Võib-olla pole veduril arunatukest ollagi. Kust otsast inimene teakski, kuhu sihuke pöörane rauakolakas teda kaasa kisub? Inimene arvab, et Lätimaale, aga kes seda teab? Kuidas saakski kindel olla?

      Rong ei saa midagi omatahtsi teha, rahustab Ema. Rong peab rööpaid pidi aina otse sõitma, ei paremale ega vasakule. Rööpad juhivad seda raudruuna nagu ohjad. Laura võib olla rahulik, sest rööpad viivad rongi otse Lätimaale. Üks Riia ja vidiriditiia! Isa naerab. Laura ei taha selgitada kõiki võõraid sõnu, mida äsja maha räägitud. Teinekord ta teekski seda, aga praegu ei võta Laura mingit juttu üles.

      Laura ei suuda enam kauem kannatada, ei suuda enam vastu pidada! Ei suuda ega taha, ja kõik! Ei suuda enam kauem kannatada seda lõppematut loksumist ning pöörmete klabisemist, mis Laura iiveldama ja oksele ajab. Ei taha tunda kivisöe kirbet ja metalli imalat lehka. Ei taha kannatada teiste inimeste higi ja haisvaid koibi, kui need saapad jalast võtavad, et kupeelavatsile pikali visata. Paljudel on sokkide asemel jalarätid. Ei taha napsi ja paberossivingu tamburis, ei taha teed metallümbrises klaasist, see ajab pärast joomist vagunikäimlasse pissile. Laura on alati viimseni kannatanud. Kemmerg? Läheme kemmergusse? Laura usaldas Ema. Aga see, mida ta nägi… Laurat ajab oksele, sellest ei tohi üldse mõeldagi. Kõige jäledam rongis oli kemmerg. Väike laps võib kemmergupotti kaduda ja läbi valendava augu välja kukkuda! See on kõige jubedam, mis Laurale pähe tuleb. Kemmerguauk liigub ja põgeneb, sinna ei saa pihta, läbi augu on näha kiirelt vilksuvaid liipreid ning ähvardavat, kättemaksuhimulist maad rööbaste vahel. Rööbastevaheline maa on kui vagu, kuhu inimesed oma rämpsu külvavad. Väike laps suudab seal pelgalt silmad kinni panna ja kisada. Laura ei taha, et haiseb, et loksub, et kõht valutab. See on otsustatud! Laura teeb vagunist minekut ega sõida enam ealeski sellise lehkava lohega! Paneb oma kompsud kokku. Ema loeb raamatut, pea longus. Las aga loeb, tõstab pea üles, aga Laura on juba läinud.

      – Laura! Kuhu nüüd? – Isal on vist lõbus.

      Oota, oota, kui Laura on vagunist kadunud. Vaatame, vaatame, kas Isal on siis ikka veel lõbu laialt.

      – Laura ei sõida rongiga! Laura sõidab laevaga! Laura läheb ära!

      – Kobi narile tagasi, mis rumalusi sa räägid! Küll alles saad, kui ei roni! Kisu, aga kisu seda ust. Tuleb Vagunisaatja ja viskab sind ise välja! – Ema oli pea raamatult tõstnud ning pahandas.

      – Laura sõidab laevaga!

      – Kust sa selle laeva võtad? Lätimaale ei lähegi ülepea laevu.

      – Miks ei lähe?

      – Sellepärast, et laeval pole jalgu.

      – Miks ei ole?

      – Mõtle ise.

      Laura ei taha mõtelda!

      Laura ei taha mõtelda! Laura ei soovi otsida mitte mingisuguseid rongisõidu-õigustusi. Pealegi sellise Vagunisaatjaga, kes on suuteline lapse kihutavast rongist välja viskama!

      Tema laevareis oli alanud. Suure, valge laevaga! Suure laevaga ja vägevate hõisetega! Tuhvlid pole ühtigi lööpas! Miks Isa peab nõnda ütlema? See on suur, valge laev. Laeval võib värske õhu kätte minna, vaadata sinist taevast, lasta päikesel valutavaid põlvi ja küünarnukke soojendada, ning suurt jõge sisse hingata. Jõge võib usaldada. Jõgi on elus. Jõgi on tark. Mitte nagu rööpad, kel pole ei südant, ei taipu. Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb?

      Kalakesed aitavad Laural end hoopiski elusamalt tunda. Laural pole sugugi merehaigust, kohe üldse mitte. Mõnedel on. Kuidas saab jõe peal merehaigust olla? Isal ja Emal pole samuti. Nad seisavad kallistades laeva ääres, mida kutsutakse parraseks, ning laulavad vaikselt: Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind. Laeva, mitte paati! Laura on laeva poolt, aga need vaatavad aina üksteise silmesse. Last ei pandagi tähele!

      Laura saab suurel jõel ujuval laeval aru, mis on vabadus. Millest on jutt, millest kogu aeg räägitakse. Nõnda umbes hakkab aimama. Vähemasti sinnakanti. Vesi ja taevas. Tuul ja päike. Rõõm kalakestest südames. Laev, mis taltsalt ujub sinna, kuhu sa, inimlaps, kõige kuumemalt ihkad. Kui sa, inimene, võid tuulega kokku leppida, et see tagant tõukaks. Aja Kuramaale mind!

      Kuramaa ja Lätimaa on üks ja sama.

      Vene baabuška ja munad

      – EMME, KAS VEEL KAUA? – Laura pärib ja nõuab, usutab ja pinnib, ei tea juba mitmendat, mitmendat, mitmendat korda. Laura teab, et tühja, aga ikkagi.

      Veel kaua, pole midagi parata. Kannata.

      Kannata, ära sega, ära piiksu, ära puksu, ära nigise, ära virise, ära veiderda! – seda kõike on juba mitmeid kordi kuuldud. Laura võib kõike seda joruna peast vuristada. Ööharjal ärkas.

      – Isa, kas veel kaua? – Et ehk juhtumisi, et ehk siiski, imesid tuleb ju ette, et ehk ometigi on nii, et Isa teab paremini.

      – Veel kaua. Ole rahulik!

      Jälle joru. Ole vagane, rahulik, aus ja korralik, tark, suur, mõistlik. Mida veel välja mõeldakse, milline Laura veel peab olema? Ah, jaa. Laura peab olema veel rõõmus, sest nad sõidavad ju koju. Laura ongi rõõmus. Aga kaua veel? Kui kaua see on – kaua? Kui kaua on kaua? Kas äkki kogu elu?

      – Miks veel kaua? Emme?

      – Sest et Lätimaa on kaugel.

      – Miks Läti on kaugel? Issi?

      – Sest et pole lähedal.

      – Miks pole lähedal?

      – Seepärast, et miks ütles siks! Vsjo! Mul on dofigaa! Lähen teen suitsu.

      Ega seegi pole midagi uut.

      Nad on kupees juba üsna tükk aega ainult kolmekesi.

      Aeg-ajalt on ka keegi neljas. Tullakse sisse, sõidetakse üks päev või üks öö ning ollaksegi läinud. Või kaks ööd, aga ikkagi – minema. Kõik sõidavad ja kaovad! Ainult Laura ühes Ema ja Isaga sõidavad ja sõidavad, ja sõidavad. Aga äkki on nad Lätimaast juba ammu mööda sõitnud?

      Laura ei saa unustada kõhetut vene baabuškat.

      Teda nähes hakkab Laural halb. Inimene on terve, terve, aga, vaat, ühtäkki – tõbine. Sihuke tõbi. Silmitseb baabuškat, ongi tõbi kaelas. Temperatuur, põlveotsad ja küünarnukid valutavad, punaste pojengide kombel pundunud. Laura on kindel, et see on vene baabuška pärast. Tal on komps.

      Kust see baabuška siia sattus? Läbi seinte või? Ehk on hoopiski ussimoor? Võibolla komps on madudest pungil? Kahtlane, et ta hoiab kompsu endast eemal. No ei ole ta hea, ei, on kohe tunda.

      Baabuškast õhkub halba. Justkui külma. Nagu vanaduse lehk. Vanaduse lehka tuleb pesemata jäetud pissistest pükstest, vanaduse lehka tuleb niiskeisse riietesse pugenud hallitusest, ning vanaduse lehka tuleb siis, kui toit roisku läinud. Ja kui ta on äkki koll? Istub vaikselt ja liikumatult, suisa tardunult, tardunult kohe. Ja kui on äkki koolnu? Kooljas, kooljas, ta pole elus! Äkki toodi sisse ja jäetigi? Nägu üleni hallikarvase suurräti all, kust vilksab pelgalt terav, pikkade ja harvade udemetega kuivetunud lõuaots.

      Laura tahab, kuid ei suuda unustada.

      Kas ta oli tumm? Või kurt? Mutikese kaelas rippus tahvlike sihtkohaga, kuhu ta pidi jõudma.