Viienäpu. Māra Zālīte
Читать онлайн книгу.
sulle igavese elu Jeesus Kristuses. Aamen.
Ja, kuigi ma pole ei piiskop, ei preester ega isegi diakon, käsib minu katoliku naise õigus ja kohustus seda sulle kinkida.
Kõigepühima Kolmainujumala nimel teen su laubale ristimärgi. Ja, kuigi ma pole ei piiskop, ei preester ega isegi diakon, käsib minu katoliku naise õigus ja kohustus su laubale ristimärgi teha.
Nõnda rääkisid kõik järgemööda – Maria, Laima ja Laura.
– Nimi! Mis lapsele nimeks? Nimi tuleb panna, – sosistas Karjalast pärit Jukka. Kalevala maalt, tavatses ta alati uhkelt lisada.
– Võibolla pole vaja? Saad ju aru, – tähendas vaikselt ukrainlane Oleksandr.
Tema vanemad olid olnud loomaarstid Rovnos, Lvivi lähilinnakeses. Neil polnud eelarvamusi loomaliha pärast toidus, elusast või surnust, suurest või väikesest. See kõik on pelgalt proteiin, õpetasid nad Oleksandrit, ning ta oli ellu jäänud, süües omaenese täisid.
Ülejääk, ma olen ülejääk, naeris ta.
Barakis olidki kõik ülejäägid.
– Kuidas pole vaja? Ikka on vaja! – kostis sissetulnult valjusti Tsõganka-Moldavanka.
Ta polnud küll ei mustlanna ega moldaavlannagi. See oli lihtsalt hüüdnimi. Madaliina oli rumeenlanna. Ta oskas kaartide pealt ennustada.
Seda tuleb kiiresti teha, – utsitas Kima.
Kima ise polnud oma nimest vaimustuses, sest see tähendas lahtiseletatult Kommunistitšeskii Internatsional Molodjoži, aga seesuguseid ja sarnaseidki sõnasummasid Barakis eriti ei seeditud. Aga see oli Kima ainus mälestus oma vanematest. Nad olid vene insenerid ja projekteerisid Leningradis allveelaevu. Koerakoonlased olid nad veel enne sõda maha lasknud, kuigi nad olid чистые venkud ning veendunud kommunistid. Kima kasv oli juba seitsmeselt kängu jäänud, ning Baraki elanikel oli üsna raske teda täiskasvanu pähe võtta.
– Ilma vanemateta ei saa seda otsustada, – puhkis Asja, kiigates kaastundliku pilguga Ema ja Isa suunas.
Ema oli põdur, sirutas käed tütrekese poole, keda leedu naised käes hoidsid ning Paavsti usku ristisid, me oleme ju luterid, sosistas ta hääletult, me oleme ju luterid. Ka käsi sirutas ta omasoodu, ka kilas ja nuttis pelgalt omasoodu, sest tegelikult magas vaikselt ja liikumatult.
Kas ta kilas ja nuttis omasoodu õnnest, et sündis armastuses eostatud lapsuke?
Kas ta kilas ja nuttis omasoodu härmist, et ta rinnus pole piima, pole lapsukesele toitu, sest rinnad on ahtrad ning tema, eluandja, on ühtaegu oma lapsele surmaks?
Süütunne käristas Ema südant ning tekitas vaeva, nii raske nagu terve jõepikkune jäälahmakas.
Ema kaotas teadvuse.
Proua Austruma oli Barakis kõige vanem, ning see polnud sugugi esimene sünnitus, mida kunagisel Lame postiosakonna ülemal oli tulnud Siberis vastu võtta.
Aga see oli justnagu omaenda laps.
Miks justnagu? See oli oma laps! Tema ja Lilia olid ühes vagunis Siberisse veetud, ühest vallast, ühest maast, Lätimaast, elava lihana lahti rebitud.
Nende mehed olid koolipingist saati sõbrad ning üheteistkümne aasta eest ühel ja samal päeval maha lastud. Riias, tšekaa-maja keldris, iidses, kaunis Riias! Nad olid pooleks jaganud kõike, isegi pähklituuma. Proua Austrumal ei tule ealeski lapselapsi, ta oli oma paljuvõsulise pere ülejääk.
Lilia esimene lapselaps sai pestud ja sissemähitud, kõik sai tehtud nagu kord ja kohus. Lilia ise veel ei aimagi, et tita on juba kohal. Ta elab nagu proua Austrumagi naaberbarakis, pärast Anda ja Jānise paariminekut. Seepärast polegi Lilia kootud sokke ja mütsikesi. Mõne päeva saab ilma läbi, proua Austruma teadis, et Lilia oli särgikesed valmis õmmelnud, kõik mähkmeservad ära heegeldanud, aga kes seda oskas arvata, et tuleb enne õiget aega.
Lilia oli linna lähetatud.
Õnneks polnud enam need pöörased aastad, kui ei teatud, kus vastsündinut mähkida või mähkimata jätta. Mehed pidid omad jalarätid, viimsedki nartsud, ära andma. Kui laps suri, võisid mehed omad nartsud tagasi saada. Mehed võisidki enamasti oma jalanartsud tagasi saada.
Seesinane laps võiks ikka elada, oleks vaid tissirefleksiga kõik tipp-topp. Murelik proua Austruma pani lapse tissi võtma. Refleksid olidki korras, aga ema rinnad olid piimast tühjad.
Sellistel kordadel tuli mõtelda emale. Ennekõike emale. Olgu lapsega mis on. Ema tuleb päästa. Ema, kes isegi veel laps mis laps, pole kahtkümmetki täis. Küll saab veel lastelisa.
Proua Austruma pesi Ema häbet, lõhnas piirituse ja kampriõli järele, korjas emakoogi linasse. Paistis, et oli kenasti välja kukkunud, hiljem viskab minema, ei nüüd tohi uksi lehvitada, rõõmustas, et verejooks oli pea katkenud. Laps on tilluke, rebestusi pole. Ainult nõrkus.
Ähmis Isa silitas Ema palet ning vahtis meeletuil silmil ümberringi. Mis siin toimub? Mida Baraki-rahvas teeb? Mis komejanti siin aetakse? Nüüd, kus ta peab ehk mõlemast ilma jääma – tütrest ja naisukesest, tema ainsatest kallitest elavatest hingedest? Mis lunastus, mis õnnistus? Mis igavene elu?
Isa ei uskunud ei katoliku ega luterite Jumalat, ei saatanat, ei Allahi, ei kaarte, ei Muhamedi. Ei kedagi. Ei midagi.
Isa viskas aeg-ajalt malmahju tulejärge. Et vett keeta. Veel üks teekann, veel üks. Veel tulejärge, veel, veel. Ainult nii võis ta oma esmasündinut aidata. Oma armsat naist! Et väljast külma, viiekümnekraadist pakast mitte sisse lasta.
– Pange lapsele nimi! Peab ühe ristiema moodi panema. Võibolla – Maria? Tatarlane Ibrahim pani ette.
Ta pärines igivanast ja kuulsast Krimmi kaupmehesuguvõsast, ning tema Jumal oli Allah, ja prohvetiks – Muhamed. Baraki palki oli ta välja lõiganud noole. See näitas sinna, kuhu jäi Meka.
– Või äkki – Laima? See on nii leedu kui ka läti nimi, – kostis Jukka.
– Laima kõlab liiga õrnalt. Nimes peab olema karmust ja jõudu, – kuulutas Asja.
Asja oli Londoni juut, absoluutse kuulmisega ooperilauljatar ning inglise spioon. Viimast oli ta kogu piinamise käigus keeldunud omaks võtma.
Seepärast olid ta näpud purud, tšekaa koerakoonlased olid kõik Asja näpud ükshaaval purustanud. Viis parema käe näppu ja viis vasaku käe näppu. Nüüd paitasid need õrnalt lapse pead.
– Laura?
– Laura, – ütles Maria.
– Laura, – sõnas Laima.
– Laura, – sosistas Laura. – Jeesus Maria, – jätkas ta, ise risti lüües ning ebausklikult kohkvel olles värisedes.
Sel hetkel hakkas väike Laura nutma. Maria, hoides last vastu rinda, läks roosi kombel tulipunaseks, sest tita oli suukese ilmselgelt Maria tissi vastu keeranud, aga Maria oli veel neitsi.
– Ta tahab süüa. – Maria oli heitunud ning tal oli häbi.
– Äkki Anda saab veel piima peale. Tal on proteiini tarvis. Mul on karulihatükk maasse kaevatud. Tuleb ainult üles sulatada. – Oleksandr suundus ukse poole ning trehvas grusiinitar Maiaga.
Proua Austruma oli Maia kõrvalbarakist toonud, meenutades, Jumalale tänu, Jumalale tänu, meenutades, et üheksa kuu eest oli ju pisi-Levani ilmale aidanud! Kui barakipõrand vaid nõnda külm poleks, oleks poisipõngerjas juba roomamas.
– Vara veel lapse pärast uluda! Andke ta siia! – ütles Maia ning sikutas oma mummulisest parhi-kleidist nähtavale suure ja piimase tissi. Maia toppis tissinibu Laurale suhu. Nutt jäi vakka. Maia lopsakaist ning tumedaist juustest tilkus härmasula. Ta oli paljapäi kohale jooksnud.
Barakki saabus hääletus.
Kui laps võtab tissi, jääb elama. Kui ei…
Ema oli teadvusele tulnud. Nagu läbi virvendava uduloori silmitses ta Maia suurt ja piimast