Juhtum Rostrogordos. Jaak Kasesoo
Читать онлайн книгу.
Asi on muidugi minu tapmise eest välja pandud kahes miljonis euros.
Kuidas see tapjahakatis mind siiski leidis? Müsteerium. Mul oli parim uus identiteet, mida spetsialistid suudavad teha. Mu uued dokumendid ei olnud isegi võltsitud, vaid täitsa ehtsad, olgugi et valede andmetega. Ma olin elanud koos Bashirahiga siin juba kolm aastat ja arvanud, et mind on unustatud, et ma olen lõplikult pääsenud. Paistab, et nii ei ole. See on tõsine probleem.
On väiksem jamps, aga tülin ikkagi, et on vaja leida meede selle rübliku raibe kõrvaldamiseks maamuna pealt igaveseks. Kui matad maha, siis tuleb varsti samale kohale ekskavaator paigaldama uut toru või kaablit. Kui uputad merre, siis on ta juba järgmisel nädalal kaluri põhjatraali sees. No eks näis.
Ameerikas oleks asi lihtne. Sangarkoerad viidaks telestuudiosse, nendele antaks medalid. Minu käest küsitaks vaid, et miks sa sissetungijat ise maha ei lasknud. Uus-Meremaa aga ei ole Ameerika. Asjaolu selgitamine tooks palju pahandust nii mulle kui ka koertele.
Näib, et on aeg teha sääred. Kui mu kodukoht on selge terroristidele ja pearahaküttidele, tuleb tapjaid kindlasti juurde. Mõnest saab jagu, aga mis juhtub siis, kui tööle rakendab end professionaalne mõrvar?
2
Mu nimi on Jaak Kasesoo ja ma olen eestlane, kui see kedagi huvitab. Võiks küsida muidugi, et miks on mul vaja end varjata ja veel maakera teisel poolel. See on pikk lugu, aga püüan teha võimalikult lühidalt.
Koolis käisin ma Tallinnas ja olin ausalt öeldes vilets õpilane. Ma olin suurt kasvu ja tugev. Arenesin lõpuks 189 sentimeetrit pikaks ja mõtlesin tihti, et kuhu see üks sentimeeter jäi. Meeter üheksakümmend oleks olnud parem. Mind eriti ei huvitanud muu kui korvpall ja see oligi ainuke ala, kus ma olin edukas. Kuidagi püüdsin rahmeldada läbi selliste tüütute ainete nagu matemaatika või emakeel, aga jah – suvetööd jätkus igaks aastaks.
Seega oli normaalne, et minust ülikoolipoissi ei saanud. Selle asemel hakkas mulle käima pinda Nõukogude armee. Mind paluti Maneeži tänavale ning seal oli Mererajooni sõjakomissariaat seda meelt, et minutaoline suur ja tugev noormees on sünnipärane nekrut. Tol ajal vingerdas suurem jagu poistest ühel või teisel viisil nendest kohustustest eemale, aga mul polnud raha ega tuttavaid arste ja lollpea olin niikuinii. Varsti leidsin end Pihkvast 76. õhudessantdiviisist.
Koolitus oli rängapoolne, aga sportlasena sain hakkama paremini, kui nõrgemad poisid, kellest üks poos end üles. Muidugi katsusid ”vanad” kimbutada noorsõdureid, aga mina ei andnud järele. Kui oli koht, kus keegi ei näinud, sain avaldada oma arvamust. Paremal sirgel esimesed hambad dembeli suust välja, vasakul haagil nina laiali mööda põski, kerest tanksaabastega viis roiet katki. Mõni ei saa aru muust kui toorest vägivallast. See vennike läks minust kaarega mööda, kui oli saanud velskripunktist välja. Kahju muidugi kakelda omavahel, aga mis sa teed? Ülemuste lubatud imperialiste ei tulnud ega tulnud.
Mingil määral vedas. Kõik rääkisid, et varsti on minek Afganistani mudžahiidide märklauaks. Enne kui see jõudis juhtuda, hakkas NSVLi armee sealt taganema.
Kui ma Pihkvast ära tulin, oli aeg mõelda, mida ette võtta. Mu oskused olid kesised. Noorest peast olin õppinud mängima seda kuradi korvpalli. Pihkvas oli tehtud selgeks, et kui korralikult sapöörilabidat teritada, saab sellega võtta vastase pea õlgadelt ühe hoobiga. Kõik viitas, et minust võiks saada hea politseinik.
Nendel aegadel möllas Nõukogude Liidus Gorbatšovi perestroika. Kuidas seda tõlkida, uuestiehitamine või uuesti läbiehitamine? Ei oska öelda, aga ega seal just suurt midagi uuesti ehitatud, mõte oli kuidagi päästa Vene deržaava, mis jäi aga hiljaks.
Nüüdsel ajal loetakse iseseisvuse taastamise tähtpäevaks 20. augustit 1991. Muidugi on see tähtpäev, aga esitööd oli tehtud juba palju. Näiteks Paikuse politseikool, kuhu ma sisse sain, oli asutatud suvel 1990, nii siis üle aasta enne taasiseseisvuse kuulutamist. Pealegi oli see politseikool, mitte mõni miilitsaakadeemia. Seda haldas küll tolleaegne Eesti NSV siseministeerium, aga seesamune ministeerium oli juba lahti öelnud Nõukogude Liidu siseministeeriumist, nii palju kui see midagi tähendas. KGB toimetas edasi keset Tallinna linna Pagari tänaval, olgugi et laisavõitu. Riiklikud nuhid olid olukorrast riigis kõige paremini informeeritud. Juba tollal oli neile saanud selgeks, et Nõukogude Liidust enam eluslooma ei saa. Parem hakata ringi vaatama – kui tulevad segased ajad, võib äkki midagi endale kahmata.
Politseikooli hea külg oli see, et ENSV tollasel juhtkonnal oli kiire vahetada Nõukogude miilits Eesti politseiks. Ainult pooleaastane koolitus ja olidki riigi palgal. Mul õnnestus saada tööle Kriminaalpolitsei Büroosse, mis paar aastat hiljem muudeti Keskkriminaalpolitseiks. Töö oli huvitav, aga töökaaslastega oli vahel raske. Isamaaline innustus oli suur, loosungiks oli ”plats puhtaks” ning oli verinoori kolleege, kes meeleldi oleksid pühkinud ka mind minema. Pärast teenimist kurikuulsas Pihkva dessantüksuses olin nimelt kooliajal kuulunud komsomoli. Vanemate meeste ehk endiste miilitsatega oli selles mõttes kergem. Ka need oleks noorem põlvkond hea meelega välja puksinud, aga siis poleks jäänud enam kedagi, kes taipab raasugi kriminaaljälitusest.
Juba tollal oli mingil määral koostööd Interpoliga ja mulle koitis, et kui tahad tõusta redelil aste või kaks kõrgemale, siis ainult eesti ja vene keelest ei piisa. Läksin inglise keele kursustele. Üks koolitajatest oli Maria, äsja ülikooli lõpetanud inglise filoloog, pikakoivaline blondiin. Tissid ei olnud tal suurem asi, aga tagumik oli kui otse Pariisist. Mingi aja pärast oli ta kolinud mu korterisse. Abielluma me ei hakanud, see polnud enam moes.
Elu veeres edasi. Töö kõrvalt püüdsin osaleda igasuguses täiendusõppes, millest ehk parim oli Rahvusvahelise Korrakaitseakadeemia kursus kriminaalpolitsei tööst. Aegamööda sai minust organiseeritud kuritegevuse tõkestamise osakonna ühe grupi vaneminspektor. Kõrgemale ronimiseks ei olnud mul šanssi, sest puudus kõrgharidus.
Ka Eesti läks edasi. Hakkas avanema võimalusi leida huvitavat rahvusvahelist tööd Interpolis ja Europolis, eriti pärast seda, kui Eestist sai Euroopa Liidu täisliige. Ma saingi ametikoha Haagis Hollandis, kus Europol töötas imelikus vanas telliskasarmus, mille armetut välimust oli katsutud peita viinamarjaväätidega.
Ma ei oleks võib-olla tahtnud üldse välismaale kolida, kui poleks juhtunud lahutust Mariaga. Ühel õhtul, kui ma hilja koju tulin, Mariat ei olnudki. Ta ilmus pärast poolt ööd lehkades viina ja maha pesemata keppimise järele. Ta ehk ise seda haisu ei taibanud, sest erinevalt minust oli ta agar suitsetaja. Ma ei jõudnud hakata teda küsitlema enne, kui ta juba ütles:
”Tundub, et meie kooselust ei saa enam asja. Vist on parem erru minna.”
Mu ettevalmistatud plaan läks nihu. Ma olin mõelnud kõigepealt teda süüdistada ja sõimata, siis andestada ning pärast ühist pisaratevalamist temaga seksida.
”Mis meie elul viga on?” küsisin ma.
”On viga küll. Kas mäletad aega, kui sa ülistasid mu tagumikku, et see on tõeline mersuperse. No kuhu see Mersu jäi?”
Jäi kuhu jäi. Politseiniku palga varal Mercedest ei soeta. Väike Nissan on, seegi vana ja roostes. Pealegi oli Maria palk inglise keele õpetajana veel väiksem kui minu oma.
”Ma olen tutvunud ühe ärimehega. Ta lubas muretseda mulle Mersu jalamaid. Täitsa normaalne tüüp, ainult et rikas.”
Asi läks halvemuse poole. Ma püüdsin teda veel peatada:
”Aga meie suurepärased ööd, sinu võimsad orgasmid…”
”Jäta nüüd, mees, tule maa peale. Naistel pole mingeid orgasme. See on ainult mäng, et mees võiks tunda end suure isasena ja rahul olla.”
Alati kui Maria võttis viina, läks ta natuke vulgaarseks.
”Ma tean neid ärimehi. Hööveldab sind paar aastat ja siis annab liisingumersu võtmed kellelegi nooremale.”
”Mis siis. Seegi parem kui igavene kitsikus.”
Järgmisel päeval pakkis ta enda asjad ja läks.
Haagis on pool miljonit elanikku ehk Lääne-Euroopa mõõtudes on see väikelinn. Hollandis on see