Juhtum Rostrogordos. Jaak Kasesoo
Читать онлайн книгу.
hakati koolitama Europoli struktuuri ja tegevuse vallas. Algul paistis kõik hea välja, sest Vene kuritegevus tungis Euroopasse ja vene keele oskajaid oli Europolis vaja nende plaanide väljaselgitamiseks. Ega ma mingi Tšehhovi lugeja olnud, aga blatnoide keel ja armee keel on sugulaskeeled. Ülekuulamiste jaoks võõrkeeli ei olnud vaja, sest Europolil ei ole õigust kedagi kinni võtta või arreteerida. Need tegevused on iga riigi enda politsei käes.
Siis hakkas jukerdama. Soome politsei oli organiseerinud koostöös Eesti politseiga suurejoonelise narkoreidi varjunimega Juliett. See läks luhta ning hakati kahtlema, et Eesti Keskkriminaalpolitsei narkokuritegude talituse ülemkomissar Vallo Jäärats on lekitanud teate operatsioonist kurjategijatele.
Asi rändas mitu aastat läbi terve kohtusüsteemi kuni riigikohtuni välja. Tuvastati, et mees on võtnud altkäemaksu, ostnud ja müünud kokaiini, kuritarvitanud politseiandmebaase ja nii edasi. Soomlaste kirutud infoleke oli seega selge, aga riigikohtu kätte antud dokumendid olid puudulikud, võimalik, et sihilikult. Niisiis sai see ülemkomissariks maskeerunud petis juriidilise nõksu abil vaid väikese tingimisi karistuse.
Kohtuotsus ei meeldinud sommidele sugugi ning nad tegid selle minule ka teatavaks. Arvatavasti olid nad sellest häbiväärsusest rääkinud ka teistele Europoli töötajatele Grolschtoobi juures. Suhtlemises minuga oli tunda selget jahenemist. Kahjuks polnud see veel kõik.
Umbes samal ajal tuli välja, et endine kaitseministeeriumi kõrge ametnik Hermann Simm oli müünud venelastele kõik, mida müüa annab, enamasti materjali, mida NATO oli eestlastele usaldanud. Liitlasmaade politseinikud vaatasid minu peale viltu. Muidugi mõtlesid nad, et armust oli võetud kaasa väikeriik, kellel polnud veel isegi korralikku armeed ning selline oligi siis tulemus. Mind pandi vähemtähtsaid Europoli statistilisi andmeid korda ajama. Tänu Jumalale, et firmas oli frankeerimismasin. Ilma selleta oleks minust saanud postmarkide limpsija.
See ei tohtinud nii jätkuda. Otsustasin hakata eradetektiiviks ning täitsin asjakohase ankeedi Hollandi turvalisus- ja õigusministeeriumi jaoks. Enne seda oli vaja jätta töö Europolis, sest Hollandi seaduste järgi ei tohi politseiametnik detektiivibüroos olla isegi vaikiv osanik.
Üürisin väikese toa nurjatu hinna eest kontoriks. Tulin ots otsaga kokku tänu sellele, et mul oli referentsiks esitada Europoli töötõend. Olin siis justkui endine superpolitseinik. Hollandi keele oskus oleks olnud abiks, aga teisest küljest räägib Haagis peaaegu igaüks inglise keelt.
Kui oleksin olnud jurist, oleksin võinud stressi tagajärjel surra jõuka mehena. Kuskil Euroopas pole sellist õigusorganite hulka nagu Haagis. Seal paiknevad näiteks Rahvusvaheline Kohus, Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Alaline Vahekohus majandustülide jaoks, endise Jugoslaavia ja Rwanda sõjaroimade tribunalid, uurimisorganid tähtsate kuritegude jaoks, näiteks Liibanoni peaministri Rafik Hariri mõrvamist uuriv komisjon, ja muidugi Hollandi enda Riigikohus. Juriste nende õigusorganite ümber on nagu kirjuid koeri, aga neid on ka palju umbes 150 tähtsas rahvusvahelises organisatsioonis, mis Haagis paiknevad.
Suur osa minu tööotstest oligi juristide käest saadud. Ühe või teise õigusprotsessi jaoks tuli hankida tõendid mingi detaili kinnitamiseks. Nii vaene ma ka ei olnud, et oleksin alandunud abielutülide uurijaks. Vahel tuli vastu ka midagi kentsakat, näiteks oli kliendiks üks rikkur, suure aktsiaseltsi direktor ja peaosanik. Talle oli avanenud hea võimalus varastada suur summa oma firmast ning jätta sellest rahast ilma aktsiaseltsi väikeosanikud ja maksuamet. Tuttav skeem kodu-Eestist. Abiliseks sai ta ustava raamatupidaja, kes oli töötanud ettevõttes rohkem kui kümme aastat. Raha liigutati netipanganduse abil ümber maakera ning suunati pesumasinasse, kust see pidi tulema tagasi Hollandisse pangaarvele. Tuligi, aga ilmselt raamatupidaja arvele, sest tema kadus jalamaid. Õnnetu direktor tahtis teada, kuhu haihtus nii raha kui ka raamatupidaja. Politsei poole ta pöörduda ei võinud.
Elamist Haagis ei saanud laita. Elukaaslast mul küll ei olnud, aga sellist ma ka ei otsinud, kui olin Mariaga näpud kõrvetanud. Kasutasin üksiknumbreid. Isegi rukkileiba leidub, kui õpib hääldama ”roggebrood” või ”pain de seigle”. See on küll tehtud mingi siirupiga ja imalam kui Eesti leib.
Saun tähendab siinmail enamasti, et kerist pole ja ilus pesijanna tuleb kaasa, välja arvatud geisaunas, kus tuleb meessoost pesija. Lõpuks leidsin asutuse, mis oli mõeldud enam-vähem saunas käimiseks.
3
Istusin kontoris ja lõikasin küüsi. Laiskuse tõttu oli tolmuimeja olnud kaua kapis ning mu büroos tundus olevat miski kopitanud vina. Hetkel polnud ühtki klienti ning olin istunud tühja peal juba pool nädalat, mis tegi mind murelikuks. Kas tõesti tuleb otsida tööots, mis tähendaks korrapärast palgapäeva? Kas või turvamehena? Samas helises mu mobiil.
”Robert Saunders Brüsselist, tere päevast! Tahaks teiega nõu pidada ühe eratöö teemal, aga mul pole aega Haagi sõita. Äkki võiksime kohtuda Roosendaalis, see on sobivalt poole maa peal. Kas ülehomme käib?”
”Oodake üks hetk, ma vaatan arvutist oma ajaplaani. Mis kell teile sobiks?”
”Mõtlesin, et sööks koos lõunat. Nii et kell üks.”
”Üks moment… Jah, võib küll.”
Ta küsis, kas ma tean Roosendaali. Täpselt ei teadnudki, kusagil Brabanti kandis vist.
”Sinna on kerge sõita. Kiirteed A4 mööda Rotterdamist ja kui lähete üle suure Maasi jõe silla, pöörate paremale ja varsti oletegi Roosendaalis. Keset linna on restoran nimega ZuS. Kohtume siis seal ülehomme.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.