Täheselge, lumivalge. Joel Haahtela
Читать онлайн книгу.
tundnud. Astus seal reipal moel kellegi teise seltsis, kuigi ma seltsilist ei tundnud. Näojoonte ja maainimese moodi rõivaste järgi otsustades samuti skandinaavlane.
Ma tean enam-vähem, kus soomlased oma istungeid peavad, ja Lefranci veinipood on üks neist kohtadest. Ise käin ma teistes kohvikutes, neid jagub igale nurgale. Siin linnas võivad tuttavad elada naaberkvartalites, ilma et kunagi kokku juhtuksid. Kunstikoolidest on praegu hinnatud Académie Julian, sinna võetakse nimelt naisi. Cormoni ateljee lähistel on teine koht, ka sellest olen ma lugenud. Hoian mõlemast eemale.
Ainult et kust see pelglikkus ja põgenemine, mul pole midagi salata. Ma lihtsalt ei jaksa kõike seletama hakata, saad kindlasti aru. Kirjadele ei ole ma vastanud ega neid saatnud. Pean ennast koos juurtega lahti rebima, lumelt jäljed pühkima, kübemed ja paberid põletama! Kui pööninguluugi riivi paneksin, ei leiaks mind keegi. Istuksin siin nagu lapsepõlveonnis.
See on häbi, kõigest hoolimata, asjatu on seda eitada ja ennast petta. Või süütunne, pigem see kohutav süütunne, mis keerdub mu ümber nagu vääntaim, lõhub koed ja nöörib kinni südame, mis veel vaid vaevu tuksub.
Mõnikord mõtlen, et olen teinud väga halvasti ja kustutanud kõik tähed, need ei sära enam mulle. Ühel õhtul kaalusin aknast väljahüppamist, aga ära nüüd ehmu, ma ei teinud seda. Pealegi pakuksid Seine’i sillad lahkemaid võimalusi. Mu meeleolu on lihtsalt pärast seda Goupili külastust kõvasti kõikunud. Ja elus on ju kõigest hoolimata palju asju, mida armastada, kuigi Jumalasse ei suuda ma enam uskuda. Kas sina suudad?
Anna andeks see eelmine, kuu aja tagune melanhoolne sissekanne, nüüd on mul juba häbi. Või mis siin häbi tunda, inimene tunneb hea ja halva ära, enda vastu peab õiglane olema. Ja halba pole võimalik üle maalida, värv ei püsi peal, hakkab kooruma. Kui olen üksi ja pisut ekslemas, idaneb igasuguseid mõtteid. Anna sina andeks, siis annan ma ka ise endale andeks, või vähemalt püüan anda.
Ma peaksin rohkem inimestega kohtuma ja olema rohkem nagu teised. Tuleb lihtsalt leppida, et on päevi, kui pimedus valdab mõtteid ja omaenda tühisus paljastub. Aga on ka helgeid päevi, mis kerkivad esile nagu päikeses säravad mäetipud. Neis päevades on imelist kergust ja siis tundub kõik maailmas olevat lähemal, lausa pihus.
Viimasel ajal olen põgenenud linna rahmelduste eest igal võimalusel, sest nii teevad ka kõik kohalikud neil suvealguse nädalavahetustel. Maailmanäitus tõmbab linna turiste ja tunglemine on hirmus. Rongiga, omnibussiga, ükskõik mis riistaga minema, ja viimane teejupp jala. Kõik vajalik on seljas: kokkupandav molbert, seljakott ja lõuend, värvid ja muu kraam, ajalehte keeratud leib.
Ma lähen Boulogne’i metsa või Seine’i äärde Argenteuil’sse ja otsin rahuliku nurgakese, panen molberti rohu sisse püsti ja hakkan maalima en plein air. Värvid on minu jaoks koguni muutunud, ateljee hämarus on maha varisenud. Teen ühe hooga lõpuni, ei takerdu millessegi, ei lase pintslil peatuda. Maalin märjalt märja peale ja raiskan värvi nagu Marie-Antoinette oma puusadele siidi.
Vahetevahel käin ma Sceaux’s, mis on armastatud väljasõidukoht. Seal on naljakas puude otsa ehitatud tornidega restoran, mille nimi on Robinson. Ma maalin ja seejärel vaid istun ja puhkan, jälgin patseerijaid, kleitide ja põskhabemete elegantsi. Ja sama mäng igal pool, Demarche’i-suguseid jagub igasse ilmanurka: olla kõige häälekam, lõbusam ja jultunum, see ongi kõikide maailma Demarche’ide hoolikalt varjatud saladus.
Aga mu mõte eksis nüüd Demarche’i tegudele, kuigi tahtsin kirjutada maalimise rõõmust. Tuleb tugineda vaistule, lükata mõistus kõrvale, et vahele jääks ruumi. Vanad ateljeetööd on liiga umbsed, kõik on liiga valmis, lõpuni viimistletud, värvidest on elu ära varastatud. Need on maalitud nii, nagu silm kujutleb nägevat, aga mitte nii, nagu see tegelikult näeb. Õhk ja aeg on välja pigistatud, mitte nii! Peab olema ruumi hingata ja ette kujutada, peab laskma ajul pilti kududa, igaühel oma. Ehkki alati ei ole see meele järele!
Kas selles on midagi müstilist, seda ma ei tea, aga minupärast olgu: ikka parem kui maailm, kus kõik on valmis tarretatud ja tunded vormi valatud. Varem ma armastasin valmis asju, aga kas pürgimus, üritamine ise pole siiski tähtsam? Kas värv võib vormist irduda? Kas puu peab alati olema puu? Säärased hullud mõtted olid mul.
Siin pööningul on pea paks. On tunne, nagu põletaks päike ikka veel otsmikku, kuigi on juba videvik, raske on rahuneda. Lugemine aitab, ja tihti unustangi ennast hilise ööni lugema. Jõekaldal on end sisse seadnud raamatukaupmehed oma müügiputkadega, ja ma olen seal püsiklient. Viimati ostsin romaani pealkirjaga „Les Misérables”, mille on kirjutanud prantslane Victor Hugo. Romaan on olnud siin väga armastatud.
Üks juba tuttav raamatukaupmees soovitas seda mulle ja see oli hea soovitus, ma olen raamatut lausa neelanud. Kõige vastikum on mulle romaani ebameeldiv politseinik Javert. Mees on pidevalt peategelasel kannul, peaaegu nagu oleks temaga kokku kasvanud, kas see Javert on üldse päris? Ja ma ei saa midagi parata, et Javert meenutab mulle sinu isa. Mõnikord on mul tunne, et olen su isa suisa näinud, et ta seisab tänavanurgal ja varitseb mind. Nagu näed, olen muutunud väga pelglikuks.
Kõnealune väga vabameelne raamatukaupmees koukis kastist hulga päevapilte, mis kujutasid naisi väga paljastavates ja kahtlust äratavates poosides. Kui ta oli neid mulle näidanud, libistas ta ühe pildi mu raamatu vahele. Ähmiga ei osanud ma vastu vaielda, see ülestunnistus nõuab minult jõudu. Ja kui ma läbi linna kodu poole kõndisin, tundus päevapilt raske kui tinapomm. Tõstsin seda ühest taskust teise ja olin kindel, et kõik näevad seda ja naeravad mulle järele. Viimaks lipsasin ühte kõrvaltänavasse ja torkasin papist pildi telliste vahele prakku. Kuigi kohe hakkasin ka seda tegu kahetsema, vaene kiviprakku vangistatud naine.
Ma kirjutan selleks, et sa olemas oleksid, kas või natuke. Iga sõna on mõte sinule, tilk vett maapinnale. Mõnikord tundub, nagu kõnniksin läbi kõrbe, öösel, tähtede all. Näeksin telgipraost elavat pilti, hääletult liikuvaid kujusid, inimesi, kes on kaua ära olnud. Või nagu lehitseksin raamatut ja püüaksin leida kohta, mis mul meeles on; habrast lauset, mis on juba teiseks muutunud.
On lämmatavalt palavad päevad, linna kägistab kuumalaine. Päeval lainetas kontor higist ja lärmist, täielik soodom ja komorra. Kodus hoian akent lahti, aga need katusekorterid on kõige hullemad, napsivad päikest juba esimestest hommikutundidest peale.
Vahel kõnnin hilja õhtul pärast tööd tänavail, eemal suurtest bulvareist, ronin Montmartre’i künkale. Nõlvadel on rohkem tuult, ruumi hingata. Sealt näeb alla linna ja siis on see ilus. Otsekui hoiaksin lindu pihus ja tunneksin, kuidas see tasakesi tuksleb, tunnen peos selle peenikesi luid. Kui tundub, et ma ikka und ei saa, kõnnin edasi ja jõuan hommiku poole ööd hallide juurde, kuhu maainimesed saabuvad oma moonavankritega. Rattad krigisevad, hobuste kabjad klobisevad ja naine tukub mehe kõrval. Tänaval on paar lömastatud sibulat, kartuleid ja kaalikas.
Öösiti, kui päikeselised impressionistid magavad, on võimul hoopis teine linn. Salajasem linn, mille naised sind kangialustes kaasa meelitavad, käheda häälega kutsuvad. Aga mul on nendest kahju, sest nad on pelgalt inimese koored, võõbanud ennast pilapildiks.
Öösel on kõik ebamäärane ja sünge, päevased reeglid ei kehti. Sildade all magavad sandid ja sügavate võlvide alt kostab kummalist kära, hullumeelset röökimist. Seine’i vesi on vaikne ja must, ankrus seisvad praamid tuletavad meelde surnukirstu. Üks praamidest ongi ujuv surnukirst, olen ma kuulnud räägitavat. See otsib öösiti uppunuid, sillalt alla hüpanud meeleheitel olijaid, tihtipeale väga tulemusrikkalt.
Ühel ööl nägin meest, kellel oli pool nägu puudu. Silma kohal haigutas sügav must auk. Mis elu see on? Ainult öö ja igavene pimedus. Surm oleks säärasele elu murelapsele üksnes pääsemine, aga seal ta konutas kõigest hoolimata, üritas olemas olla. Kui veider on elujanu, kuidas see meid piinab ja meist küüntega kinni haarab; ja kuidas see teisalt võib kustuda ja isegi kõige kaunim võib lihtsalt kaduda.
Olen maalinud jõekalda maastikku ja proovinud suvehetke püüda. Pitoreskne iluvaade, mis pärast säärast öist jalutuskäiku näib väga tühine. Nii tühine, et südames on hakanud üks kivi kriipima; pean leidma midagi