Täheselge, lumivalge. Joel Haahtela
Читать онлайн книгу.
suur rahvahulk. Lipud lehvivad, kindlasti on kevad. Ma seisan laevatekil ja lehvitan reelingu ääres. Kauppatori kohal keerlevad kajakad ja tore on jälle Nikolai kiriku kuplit näha.
Orkestrilt kõlavad esimesed taktid ja kõik ülistavad kangelast. Ma juhatan orkestrit laevatekilt. Nii tühised ja lapsikud on mu mõtted, kui olen väga üksi. Kas äsja kõmatas kõu? Kui nüüd ometi tuleks torm ja peseks linna puhtaks, uhuks katuseid ja tänavaid, vabastaks meid kõiki.
Onu korraldas eile piduliku õhtusöögi. Ta saatis mulle teate ja palus tund aega varem kohale tulla, sabakuues. Alustuseks astusin sisse kvartali habemeajamistöökotta ja sain ühtlasi kuulda Rue Germain-Piloni värskeimat klatši.
Üleeile oli Bouchard’i vanamees purjuspäi oma troskaga hüdrandi otsa sõitnud. Ratas oli purunenud ja troska oli kummuli räntsatanud, see oli juhtunud Place de Clichy kandis. Ja kuna troska kumm oli alla lastud, oli troskas istunud proua ühele kõnniteel seisnud härrale sülle lennanud. Habemeajaja meelest oli see täiuslikult püütud pall ja jälle üks tõend selle kohta, et inimesel tasub ringi kõndida avali südame ja sülega. Kunagi ei tea, millal kukub taevast järgmine imeilus neiu. Ja ega ilmaasjata polnud madame B. paistnud viimastel päevadel nii tõre, et oli mind vaevu tervitanud.
Kella seitsme paiku seisin onu ukse taga, sabakuub seljas, nagu käsk oli kõlanud. Koduabiline juhatas mind läbi esiku ja saali raamatukogutuppa, kus onu mind ootas. Ta paistis olevat raamatusse süvenenud, kuigi mulle tundus, et ta oli alles hetk tagasi raamatu laualt haaranud, ennekõike vormitäiteks. Otsaesise kortsudest järeldasin, et ta oli minu jaoks mingisuguse kõne ette valmistanud, ja nõnda oligi.
Onu laskis raamatu põlvedele ja oli silmapilgu vait, väheke sedamoodi nagu Saalomon enne kohtuotsuse kuulutamist. Ma peaaegu tundsin kuninglikku keepi tema õlgadel, kanga raskust. Esiteks, alustas onu, on ta minu pärast väga mures, sest ma olin oma vanematele ainult ühe kirja saatnud. Olin ainult teada andnud, et jõudsin tervelt kohale, ja kõik. Tema informatsiooni põhjal olid mu vanemad aga saatnud mitu kirja, ent mitte ühelegi neist ei ole ma vastanud. Kas ma ei mõtle mitte sugugi oma vaese ema peale, kellel on ometi kuldne süda?
Onu teatas, et tunneb minu eest suurt, natuke isalikku vastutust, ja et ta usaldab mind, olen ma ju loomuldasa korralik poiss. Me kõik teeme elus vigu. Niipalju kui ta kuulnud on, olen ma oma tööga telegraafikontoris eeskujulikult hakkama saanud, isegi üle ootuste, sellega on ta rahul. Aga inimene on nagu puu ja igal puul on juured, ütles onu. Tüve ei tohi pooleks saagida, sest puu on kinni maa küljes, mitte taevas, kas ma saan sellest aru?
Noogutasin, kuigi ma ei osanud oma käitumist korralikult seletada. Lubasin siiski kiiremas korras isale ja emale kirjutada ja oma elust rääkida. Paistis, et onu jäi sellega rahule ja vabanes veidi pingest. Vaevalt, et see vestlus tallegi meelt mööda oli, sest ma mäletan, et onu oli omal ajal ka ise pisut tormilistes oludes Prantsusmaale tulnud, ja ma kahtlustasin, et minu käitumine torkas talle südamesse, ja vahest käis tal peast läbi ka mõni hell ja sentimentaalne mõte, noore mehe pilt iseendast.
Onu heitis pilgu kellale ja siirdus sujuvalt järgmise teema juurde, seletas, et õhtusöögile on kutsutud hulk auväärseid külalisi, kellest mul oleks hea üht-teist ette teada. Mul tasuks olukorda ära kasutada ja suhteid luua, sedaviisi oli ka tema edasi jõudnud. Küllap on see ka minu soov?
Õhtu aukülaline on monsieur Grandidier, kuulus uurimisreisija. Kohal on ka Havasi toimetuse ülem monsieur David, kes on minu tuleviku seisukohalt très important. Samuti tuleb mõningaid prouasid ja härrasid, keegi doktor. Kavas on muusikaline etteaste ja õhtusöögiks pakutakse Madeira kastmes parti.
Kui külalised hakkasid salongi saabuma, esitles onu mind kui oma vennapoega, üliõpilast ja lootustandvat noort meest: un jeune homme plein de promesses. Monsieur Grandidier jõudis vastavalt oma väärikusele kohale viimasena, laskis enda järele kaua oodata. Ja mida kaugemale kell tiksus, seda murelikumaks läks onu ilme, ja kui külalistele lõpuks Grandidier’ nimi teatati, ohkasin ka mina kergendatult; olin hakanud onu pärast juba tõsiselt kartma.
Peaosatäitjat oodanud publikut autasustati loomulikult arvukate Grandidier’ seiklustega. Külalised kogunesid tihedasse ringi ja uurimisreisija jutustas, kuidas ta oli kõigepealt otsustanud buda mungaks riietatuna uurida Tiibetit. Sellest ei tulnud ilmselt midagi välja, sest mees oli juba Tseilonil haigestunud ja sõitnud Madagaskarile paranema. Miks just sinna? Ja kuna Grandidier oli juba Madagaskarile sõitnud, siis otsustas ta saare põhjalikult läbi uurida, oli see ju tollal pelgalt valge laik kaardil.
Etteaste, kus Grandidier kirjeldas oma pääsemist nõidussüüdistustest, pani naised ümberringi ahhetama. Mees oli ellu jäänud üksnes seeläbi, et meelitas kohalikud hõimupealikud oma verevendadeks. Tõendiks demonstreeris ta isegi arme oma kätel, tegi mansetinööbid lahti ja hakkas kuuevarrukat üles sikutama. Kahjuks oli aga varrukas väga kitsas. Onu päästis siiski olukorra ja asus kiiresti ülistama Prantsusmaa vallutusi Aafrikas ja Grandidier’-suguste julgete meeste saavutusi. Löödi klaase kokku, ja ühe mansetinööbi kaotanud Grandidier paistis oma olukorra ja armidega ülimalt rahul olevat.
Õhtusöögilauas pandi minu kõrvale istuma keegi madame Fremont, kes oli just hiljaaegu naasnud oma tütrega Marienbadi sanatooriumist. Ta oli viibinud raviasutuses kuu aega, et ravida üht ebameeldivat häda, mille täpsem olemus jäi seltskonnale saladuseks, aga mille kohta vastas istuval doktoril õnnestus avaldada mitmeid asjatundlikult kõlavaid mõtteid.
Doktor selgitas põhjalikult ravivannide ja soolade mõju maksale, neerudele ja väga paljudele teistele elunditele, võõbates oma laused üle teadussõnavaraga, mis tagas selle, et keegi ei võinud teada, ajas ta täielikku loba või mitte. Madame Fremont’i paistis elundiloetelu siiski virgutavat ja ta juhtis vestluse sujuvalt, lausa imetlusväärselt üha uutele vaevustele ning sundis meelituste ja kaebuste kunstipärase kombinatsiooniga vaest doktorit ennast ikka ja jälle ületama.
Seltskonnas oli ka üks kolmekümnendates eluaastates härra, kes hiljem õhtu jooksul osutus tulihingeliseks tolstoilaseks. Selleks ajaks olime salongis kuulanud keskpärast Chopini ja Saint-Saënsi klaveripalade esitust, ja meestel oli õnnestunud kindlad positsioonid sisse võtta raamatukogutoas. Onu paistis selle tolstoilasega võrdlemisi jahedalt ümber käivat, tõenäoliselt pidas ta tema mõju mulle ohtlikuks. Panin ka muidu tähele, et tolstoilasesse suhtuti nagu mingisugusesse meelelahutusse, tema üle peaaegu naerdi, kes teab, miks teda üldse oli kutsutud.
Minu meelest oli mees aga huvitav, palju huvitavam kui oma mansetinööpidega maadlev Grandidier, või doktor, kes kujutas ette, et esindab Sorbonne’i ülikooli eliiti. Pealegi oli tolstoilase rääkimisviis väga põnev, nagu oleks ta kogu aeg pakatamas; nagu oleksid mõtted tema sees nii tohutu suured, et ta kartis iga hetk, kas need üldse mahuvad suust välja.
Tolstoilase peamine mõte oli see, et maailm pöördub peagi teistele rööbastele. Aadelkond ja suurem osa kodanlusest on vaimselt mäda ja leiab otsa oma sisemise mandumise läbi. Ka riik kui selline muutub ebavajalikuks ja koos nende krahhidega loobub inimene kurjusetõvest, mis õigupoolest on kõigest isekas himu. Neid mõtteid avaldas tolstoilane, tõsi küll, vaid valitud kõrvadele ja peaaegu sosinal.
Üks kohalolijaist märkis, et tolstoilase jutt kõlab nagu kommunisti jutt, kui isegi mitte nagu budisti jutt; schopenhauerlase jutt, naeris teine. Aga tolstoilane ei pannud irooniat tähele, vaid noogutas innukalt kaasa ja kuulutas, et mitmeski mõttes täpselt nagu budisti jutt, aga selle vahega, et inimese kõrgeim eesmärk ei ole seotud niinimetatud nirvaanaga, vaid inimestevahelise vennaliku armastusega, kaastundega …
Kui aga hakkasin õhtusöögiseltskonda hoolikamalt jälgima, siis paistis küll, et tolstoilase mainitud eesmärk ei täitu veel niipea, sedavõrd ajas iga mees oma asja. Doktori suu avanes ja sulgus, ladinakeelseid sõnu purskas sealt üha kõrgemate lainetena. Grandidier sikutas oma varrukaid kõrgemale. Onu oli näost punane, ja raamatukogutoa uks ei suutnud summutada madame Fremont’i kiljatusi.
Aga ehk püüdis onu olla aus ja tahtis suursuguse žestiga pakkuda mulle seda näitemängu kui näidet selle kohta, mis rõõmud mind ootavad, kui olen usin, diplomaatiline ja õpin püüdma lindu lennult, nagu Demarche ütles. Ja kui