Tulevikufüüsika. Dr Michio Kaku
Читать онлайн книгу.
on programmeerinud. Kuigi ASIMOt iga aastaga järjest täiustatakse, ei ole robot suuteline iseseisvalt mõtlema. Iga sõna, žest, samm peab olema meeskonna poolt hoolikalt läbi harjutatud.
Hiljem oli mul ühe ASIMO leiutajaga avameelne jutuajamine ja ta tunnistas mulle, et ASIMOl, hoolimata selle märkimisväärselt inimeselaadsest kõnnakust ja tegevustest, pole intellekti. Suur osa roboti liigutusi on täpselt ette programmeeritud. Robot oskab täiesti elutruult kõndida, kuid see teekond peab olema täpselt programmeeritud või muidu komistab see mööblile, kuna ei tunne ruumis olevaid esemeid ära.
Võrdluseks, isegi prussakas suudab esemeid ära tunda, takistustest mööda sibada, toitu ja paarilisi otsida, röövloomi vältida ja peitu minna, seda kõike sekundite jooksul. Prussakad suudavad välgukiirusel kavandada keerukaid põgenemismarsruute ning kaduda pragudesse.
Tehisintellekti uurija Thomas Dean Browni ülikoolist on tunnistanud, et tema ehitatud kolisevad robotid on „alles faasis, kus need on piisavalt töökindlad saali mööda kõndimiseks, ilma et krohvi jääks maha suured augud“. Nagu hiljem näeme, suudavad meie kõige võimsamad arvutid vaevu mudeldada hiire neuroneid ja neidki ainult mõneks sekundiks. Selleks, et robotid saaksid täpselt sama targaks kui hiir, küülik, koer või kass, ja siis ahv, kulub mitu aastakümmet rasket tööd.
TEHISINTELLEKTI AJALUGU
Kriitikud viitavad sageli sellele, et tehisintellekti väljatöötajad on läbi aegade väitnud, et üliintelligentsed robotid saavad kohe-kohe loodud. Ja ikka ja jälle pole see nii.
1950. aastatel, kui esimesed elektroonilised arvutid pärast sõda käiku võeti, pimestasid teadlased avalikkust kujutlusega masinatest, mis saavad hakkama imepäraste asjadega, tõstavad üles kaste, mängivad kabet ja lahendavad isegi algebraülesandeid. Tundus, et üsna varsti suudetaksegi luua tõeliselt tarku masinaid. Avalikkus oli hämmastunud ja peagi ilmusid ajakirjades artiklid, mis ennustasid aega, kus igaühe köögis on toitu valmistav või maja koristav robot. 1965. aastal teatas tehisintellekti pioneer Herbert Simon, et „masinad on kahekümne aasta pärast suutelised tegema kõiki inimese töid“.
Kuid siis võttis maad tegelikkus. Malet mängivad masinad ei suutnud võita inimest; ja nad suutsid mängida ainult malet, ei midagi muud teha. Need varased robotid olid nagu ühte trikki oskavad ponid, kes said hakkama ainult üheainsa lihtsa ülesandega.
Õigupoolest tehti 1950. aastatel tehisintellekti vallas tõelisi läbimurdeid, kuid kuna edusammud olid tuntavalt ülehinnatud ja ülepaisutatud, saabus tagasilöök. Paisuva kriitikakoori mõjul lõpetasid USA ja Briti valitsused 1974. aastal rahastamise. Saabus „esimene tehisintellekti talv“.
Praegu raputab tehisintellekti teadlane Paul Abrahams pead, vaadates tagasi neile suurelistele aegadele 1950ndatel, mil ta oli MITi tudeng ja kõik näis võimalik. „Oli selline tunne, nagu oleks rühm inimesi teinud ettepaneku ehitada Kuu peale torni. Igal aastal teatasid nad uhkusega, kui palju kõrgema torni saaks teha, võrreldes eelmise aastaga. Ainus häda oli, et Kuu ei tulnud kuidagi lähemale,“ meenutab ta.
1980. aastatel jõudis tehisintellekti entusiasm uuesti haripunkti. Seekord oli Pentagon see, kes kallas miljoneid dollareid projektidesse nagu Smart Trucki loomine, mis pidi suutma sõita rindejoone taha, teha luuret või päästa USA vägesid ja naasta peakorterisse, kõike seda omapäi. Jaapani valitsus kasutas oma mõju ambitsioonika viienda põlvkonna arvuti projekti toetamiseks, mida rahastas mõjuvõimas väliskaubanduse ja tööstuse ministeerium. Viienda põlvkonna projekti eesmärk oli muu hulgas luua arvutisüsteem, mis suudab pidada argivestlusi, millel on täielik arutlusoskus ja mis isegi ennetab meie soove, kõike seda 1990. aastateks.
Ainus asi, mida Smart Truck suutis, oli kahjuks äraeksimine. Ja pärast suurt uhkeldamist lõpetati viienda põlvkonna projekt vaikselt ja seletusteta ära. Taas kord oli retoorika rutanud tegelikkusest ette. Tehisintellekti alal tehti 1980. aastatel korralikke edusamme, kuid kuna progess oli taas üles puhutud, saabus teine tagasilöök ja „teine tehisintellekti talv“, mil rahastus kuivas kokku ja pettekujutelmadest vabanenud inimesed lahkusid valdkonnast hordide viisi. Valusal moel sai selgeks, et miski on puudu.
1992. aastal olid tehisintellekti arendajate seas vastakad tunded seoses filmi „2001“ auks plaanitud tähistamisega. Filmis jookseb arvuti nimega HAL 900 amokki ja tapab kosmoselaeva meeskonna kõik liikmed. 1968. aastal tehtud film ennustas, et 1992. aastaks on olemas robotid, mis suudavad inimesega mistahes teemal vabalt vestelda ning ka kosmoselaeva juhtida. Kahjuks oli ilmselge, et ka kõige arenenumatel robotitel oli raskusi jõuda ligilähedalegi putuka intelligentsile.
1997. aastal jõudis IBMi arvuti Deep Blue ajaloolise läbimurdeni, alistades kindlalt male maailmameistri Garri Kasparovi. Deep Blue oli inseneriteaduse ime, sooritades 11 miljardit operatsiooni sekundis. Ent selle asemel, et avada tehisintellekti alase uurimistöö lüüsid ja juhatada sisse uus ajastu, saavutas ta täpselt vastupidist. See tõi esile ainult tehisintellektialase uurimistöö algelisuse. Järele mõeldes oli paljudele ilmselge, et Deep Blue ei osanud mõelda. Ta oli males suurepärane, kuid IQ-testis oleks saanud null punkti. Selle võidu järel oli ainus ajakirjandusega rääkija hoopis kaotaja, sest Deep Blue ei osanud üldse rääkida. Vastumeelselt hakkasid tehisintellekti teadlased tunnistama asjaolu, et pelk arvutusvõimsus ei võrdu intellektiga. „Praegu võid 49 dollari eest osta maleprogramme, mis alistavad kõik peale maailmameistrite, ometi ei arva keegi, et need on intelligentsed,“ sõnab tehisintellekti teadlane Richard Heckler.
Kuid kuna Moore’i seaduse kohaselt paiskub iga 18 kuu tagat välja uus arvutite põlvkond, unustatakse eelmise generatsiooni pessimism varem või hiljem ning uus andekate entusiastide põlvkond võtab valdkonna üle, tuues sellesse uut optimismi ja energiat. 30 aastat pärast eelmise tehisintellektitalve saabumist on arvutid piisavalt arenenud, et uus tehisintellekti teadlaste põlvkond saaks taas kord teha optimistlikke tulevikuennustusi.
Toetajate sõnul on nüüd viimaks tehisintellekti aeg kätte jõudnud. Seekord tõeliselt. Kolm on kohtu seadus. Kui neil on seekord õigus, kas siis inimesed muutuvad peagi üleliigseteks?
KAS AJU ON DIGITAALNE ARVUTI?
Põhiline probleem, nagu matemaatikud nüüd taipavad, on 50 aasta eest tehtud oluline viga, kuna arvati, et aju on lihtsalt suur digitaalne arvuti. Nüüdseks on ilmselge, et see ei ole nii. Ajus ei ole Pentiumi kiipi, Windowsi operatsioonisüsteemi, tarkvara, protsessorit, programmeerimist ega alamprogramme, mis iseloomustavad tänapäeva arvuteid. Õigupoolest erineb digitaalarvutite arhitektuur väga palju ajust, mis on omamoodi õppiv masin, neuronite kogu, mis iga kord uut õppides oma ühendused ümber sätib. (Personaalarvuti aga ei õpi midagi. Arvuti on täna sama rumal kui eile.)
Aju mudeldamisel kasutatakse vähemalt kaht lähtepunkti. Esimene on traditsiooniline „ülalt alla“ lähenemine, mis käsitleb roboteid digitaalarvutitena ja programmeerib algusest peale kõik intellekti reeglid. Digitaalarvutit saab omakorda lahutada millekski, mida nimetatakse Turingi masinaks, see on seade, mille leiutas tuntud Briti matemaatik Alan Turing. Turingi masin koosneb kolmest põhikomponendist: sisendist, andmeid töötlevast kesksest protsessorist (nagu Pentiumi kiip) ja väljundist. Kõik digitaalarvutid põhinevad sellel lihtsal mudelil. Selle lähenemise eesmärk on jõuda CD-ROMini, millele on vormistatud kõik intellekti reeglid. Selle ketta sisestamise järel ärkab arvuti äkitselt ellu ja muutub intelligentseks. Seega sisaldab see müütiline CD-ROM kogu tarkvara, mis on vajalik intelligentsete masinate loomiseks.
Ent meie ajus ei ole mingeid programme ega tarkvara, mida saaks kettaseadmesse sisestada, ega ka keskset protsessorit. Aju on pigem „neuraalne võrgustik“, keerukas närvirakkude pundar, mis end pidevalt ümber seadistab. Neuronite võrgustikud järgivad Hebbi reeglit: iga õige otsuse korral tugevnevad vastavad neuraalsed rajad. See saavutatakse lihtsalt teatud neuronitevaheliste elektriühenduste tugevuse muutmise abil iga kord, kui ülesanne edukalt sooritatakse. (Hebbi reeglit saab teisiti väljendada vana küsimuse kaudu: kuidas jõuab muusik Carnegie Halli? Vastus: harjutades, harjutades, harjutades. Harjutamine muudab närvivõrgustiku veatuks. Hebbi reegel selgitab ka, miks on halbadest harjumustest keeruline lahti saada, kuna halva harjumuse närvirada on hästi sisse kulunud.)
Neuraalsed võrgustikud põhinevad „alt üles“