Tulevikufüüsika. Dr Michio Kaku
Читать онлайн книгу.
Seda arutame lähemalt järgmises peatükis.
Peame juhtima tähelepanu ka sellele, et telekineetiliste võimete omamisega kaasnevad riskid. Näiteks filmis „Keelatud planeet“ saavutab üks meist miljoneid aastaid ees olev iidne tsivilisatsioon selle ülima unelma, võime kontrollida meelte väel mida iganes. Ka nemad valmistavad selles filmis seadme, millega saab mõtted muuta kolmemõõtmeliseks kujutiseks. Paned seadme pähe, kujutled midagi ja 3D-kujutis materialiseerub seadme sees. Kuigi sellise seadme olemasolu tundus 1950. aastatel vaatajatele võimatu, on see lähikümnenditel võimalik. Nagu nägime, on Jaapani teadlased juba suutnud inimeste mõtetest tekitada häguseid pilte ning ei pruugi minna enam palju aega, kui suudame mõttepilte kuvada selgemalt ja kindlapiirilisemalt.
Filmis oli ka seade, mis rakendas mõtteenergiat raskete esemete tõstmiseks. Seda tehnoloogiat ei pea me ootama miljoneid aastaid, õigupoolest on see mänguasja kujul juba olemas. Pea ümber pannakse elektroodide komplekt ning mänguasi tajub neid elektriimpulsse ja kergitab tillukest eset vertikaalselt, just nagu filmis. Tulevikus mängitakse paljusid mänge ainult mõtte vahendusel. Meeskonnad on vaimselt ühendatud, nii et saavad palli mõtte jõul liigutada, ning kõige paremini palli liigutav meeskond võidab. Kuid filmi haripunkt paneb meid ka järele mõtlema. Määratult võimsast tehnoloogiast hoolimata tulnukad hävinevad, sest jätsid tähelepanuta olulise puuduse oma plaanides. Nende võimsad seadmed ei kuulanud mitte ainult nende teadlikke mõtteid, vaid ka alateadlikke ihasid. Filmis tärkasid äkitselt ellu nende vägivaldse, iidse evolutsioonilise mineviku metsikud, kaua alla surutud mõtted ja seadmed muundasid kõik alateadlikud luupainajad tegelikkuseks. See võimas tsivilisatsioon hävines nende suurima loomesaavutuse eelõhtul sellesama tehnoloogia läbi.
Meie jaoks on see praegu veel kauge oht. Sellise võimsusega seade ei saa valmis enne 22. sajandit. Kuid meie ees on üks vahetum oht. Aastaks 2100 elame maailmas, mida asustavad inimeselaadsete joontega robotid. Mis juhtub, kui nemad saavad meist targemaks?
2 Tehisintellekti tulevik masinate esiletõus
„Kas robotid pärivad maa? Jah, kuid nad on meie lapsed.“
Mütoloogilised jumalad suutsid oma jumaliku väega puhuda elutule ainele hinge sisse. Esimese Moosese raamatu kohaselt lõi Jumal inimese põrmust ja seejärel „puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ Kreeka mütoloogia kohaselt suutis jumalanna Aphrodite kujusid ellu äratada. Haletsedes kujur Pygmalioni, kes armus lootusetult ühte enda skulptuuri, täitis Aphrodite ta suurima soovi ja muutis kuju kauniks naiseks. Jumal Vulcanus, jumalate sepp, suutis metallist valmistada terve armee mehaanilisi sulaseid, kelle ta maagiliselt ellu äratas.
Tänapäeval oleme meie nagu Vulcanus, sepistades oma laborites masinaid, mis ei puhu elu sisse mitte savile, vaid terasele ja ränile. Kuid kas see vabastab inimrassi või hoopis ikestab selle? Tänapäeval ajalehepealkirju lugedes paistab, et küsimus on juba otsustatud, inimese poolt loodu läheb inimsoost kiiresti mööda.
INIMKONNA LÕPP?
Üks pealkiri New York Times’ist võtab olukorra ilmekalt kokku: „Teadlased pelgavad, et masinad võivad inimese üle kavaldada.“ Maailma juhtivad tehisintellekti asjatundjad olid 2009. aastal kogunenud Californiasse Asilomari, et tõsimeeli arutada, mis juhtub siis, kui masinad viimaks meist mööda lähevad. Just nagu Hollywoodi filmist pärinevas stseenis esitasid delegaadid küsimusi stiilis: „Mis juhtub siis, kui robot muutub sama intelligentseks kui su abikaasa?
Veenva tõendina sellest robotite revolutsioonist toodi mitmeid näiteid: Predatori droon, piloodita robotlennuk, mis jahib Afganistanis ja Pakistanis surmava täpsusega terroriste; autod, mis sõidavad ilma juhita; ja ASIMO, maailma kõige arenenum robot, mis oskab kõndida, joosta, treppidest ronida, tantsida ja isegi kohvi serveerida.
Täheldades osalejate seas valitsevat elevust, ütles konverentsi korraldaja Eric Horvitz Microsoftist: „Tehnoloogid pakuvad peaaegu religioosseid visioone ja nende ideed resoneeruvad mõnel moel nn ülesvõtmisega.“ (Usuringkondades mõistetakse ülesvõtmise all seda, kui tõelised usklikud Kristuse teise tulemise ajal taevasse tõstetakse. Kriitikud nimetasid Asilomari konverentsi õhkkonda „nohikute ülesvõtmiseks“.)
Samal suvel vallutas kinoekraanid film, mis näis seda apokalüptilist pilti võimendavat. Filmis „Terminaator IV“ võitleb armetu, räbaldunud inimjõuk Maa vallutanud tohutute mehaaniliste peemotite vastu. Filmis „Transformerid II“ kasutavad kosmosest tulnud futuristlikud robotid inimesi etturitena ja Maad tähtedevahelise sõja tandrina. „Surrogaatides“ elab Bruce Willis tulevikus, kus inimesed eelistavad elada oma elu täiuslike, ilusate, üliinimlike robotitena, selle asemel et vaadata tõtt omaenda vananeva, allakäiva kehaga.
Ajalehepealkirjade ja filmikava järgi jääb mulje, et inimkond teebki varsti viimase hingetõmbe. Tehisintellekti asjatundjad küsivad surmtõsiselt: kas hakkame ühel päeval tantsima trellide taga, püüdes meie loodud robotite visatud maapähkleid, nagu meie teeme praegu loomaaias karudega? Või kas meist saavad omaenda loodu sülekoerad?
Kuid lähemal vaatlusel tundub nende hoiak üle paisutatud. Kindlasti on viimasel aastakümnel tehtud tohutuid läbimurdeid, kuid asjad tuleb panna perspektiivi.
Predatori robotit, üheksameetrist drooni, mis tulistab taevast terroristide pihta surmavaid rakette, juhib tegelikult juhtkangi abil inimene. Sihtmärgid valib inimene, suurima tõenäosusega noor mees, videomängude veteran, kes istub mugavalt arvutiekraani taga. See on inimene, mitte Predator, kes langetab otsused. Ja isesõitvad autod ei langeta silmapiiri seirates ja rooliratast keerates iseseisvaid otsuseid; nad järgivad GPS-kaarti, mis on nende mällu salvestatud. Seega on täielikult autonoomsete, teadlike ja mõrvarlike robotite luupainaja endiselt kauge tulevik.
Kuigi meedia puhus suureks mõned sel konverentsil tehtud sensatsioonilised ennustused, ei ole üllatav, et suur osa teadlastest, kes tehisintellekti kallal iga päev töötavad, olid märksa tagasihoidlikumad ja ettevaatlikumad. Kui küsiti, millal muutuvad masinad sama targaks kui meie, vastasid teadlased üllatavalt eri moodi, jäädes vahemikku, et 20 kuni 1000 aasta pärast.
Seega peame vahet tegema kaht tüüpi robotitel. Esimesed on inimese poolt kaugjuhitavad või kindlate juhiste järgimiseks eelprogrammeeritud ja ette määratud. Need robotid on juba olemas ja nendest kirjutatakse ajakirjanduses. Aegamisi jõuavad need meie kodudesse ja ka lahinguväljale. Kuid ilma otsuseid langetava inimeseta on need suurel määral kasutu vanakraam. Neid roboteid ei tohiks segi ajada teise tüübiga, mis oleks tõeliselt autonoomsed, mõtleksid ise ja ei vajaks inimesepoolset suunamist. Just selliseid autonoomseid roboteid pole teadlased suutnud luua.
ROBOT ASIMO
Tehisintellekti uurijad viitavad tihti kuulsale Honda toodetud Jaapani robotile ASIMOle (Advanced Step in Innovative Mobility) kui kõnekale näitele robootikas tehtud murrangulistest edusammudest. See on 1,3 meetrit pikk, kaalub 50 kilo ja meenutab trendika musta kiivriga väikest poissi, kes kannab seljakotti. ASIMO on tegelikult väga märkimisväärne: see suudab realistlikul moel kõndida, joosta, treppidest ronida ja kõnelda. See oskab mööda ruumi uidata, korjata üles tasse ja kandikuid, reageerida lihtsatele käsklustele ning isegi mõningaid nägusid ära tunda. Sel on suur sõnavara ning oskus rääkida eri keeli. ASIMO on kümnete Honda inseneride 20 aasta pikkuse pingelise töö tulemus, millega on loodud insenerikunsti meistriteos.
Mul on olnud privileeg suhelda kahel konverentsil ASIMOga isiklikult. Kui surusin roboti kätt, vastas ta täiesti inimlikul moel. Kui robotile lehvitasin, lehvitas see kohe vastu. Ja kui palusin robotil mulle pisut mahla tuua, pööras see ringi ja jalutas suupistete laua juurde õõvastavalt inimlike liigutustega. ASIMO on tõepoolest nõnda elutruu, et ma omamoodi ootasin, et robot võtaks kiivri peast ja paljastaks enda sisse kavalasti peidetud poisi. Tantsida oskab see paremini kui mina.
Esmapilgul näib ASIMO intelligentsena, olles suuteline inimese käsklustele reageerima, vestlema ja toas ringi kõndima. Tegelikkus on hoopis teistsugune. Kui ma ASIMOga telekaamera ees suhtlesin, oli iga liigutus, iga nüanss mulle täpselt ette kirjutatud. Õigupoolest kulus tavalise viieminutilise stseeni filmimiseks ASIMOga umbes kolm tundi. Ja isegi selle ajal tegutses ASIMO