Tulevikufüüsika. Dr Michio Kaku
Читать онлайн книгу.
vana paradigma (üksik kiip laua- või sülearvuti sees) asendub uue paradigmaga (tuhandeid kiipe puistatud kõiksuguste esemete sisse, näiteks mööblisse, koduseadmetesse, piltidesse, seintesse, autodesse ja riietesse, kõik üksteisega rääkimas ja internetti ühendatud).
Kiipide paigutamisega seadmetesse leidis aset imepärane muutumine. Kui kiibid pandi kirjutusmasinatesse, said neist tekstitöötlusseadmed. Kui need pandi telefonidesse, muutusid nood mobiiltelefonideks. Kui fotoaparaatidesse, said neist digitaalkaamerad. Kuulimängumasinatest said videomängud. Fonograafidest iPodid. Mudellennukitest surma külvavad Predatori droonid. Iga kord elas tööstus läbi põhjaliku muutuse ja sündis uuesti. Lõpuks muutub pea kõik meie ümber intelligentseks. Kiibid odavnevad nii palju, et maksavad plastikpakendist vähem ning asendavad triipkoode. Firmad, mis ei arenda oma tooteid intelligentseteks, võivad leida end ärist välja tõrjutuna nende ettevõtete poolt, kes seda teevad. Loomulikult jäävad meid ümbritsema arvutimonitorid, kuid need hakkavad meenutama tapeeti, pildiraame, perepilte, mitte aga arvuteid. Kujutlege kõiki maale ja fotosid, mis praegu meie kodusid kaunistavad; nüüd kujutlege, et need kõik on animeeritud, liikuvad ja internetiga ühenduses. Tänaval jalutades hakkame nägema liikuvaid pilte, kuna need hakkavad maksma sama vähe kui staatilised pildid.
Arvutite, nagu teiste masstehnoloogiate – näiteks elektri, paberi ja veevärgi – saatus on muutuda „nähtamatuks“, st kaduda meie igapäevaelu lõimetisse, olla kõikjal ja mitte kusagil, hääletult ja sujuvalt meie soove täites. Need on kõikjal, kuid on kas peidetud või me ei märka neid enam.
Siseruumidesse astudes otsime automaatselt valguslülitit, sest eeldame, et need on elektrifitseeritud. Tulevikus otsime ruumi astudes esimese asjana internetiväravat, sest eeldame, et ruum on intelligentne. Nagu kirjanik Max Frisch kunagi ütles: „Tehnoloogia hakkab korraldama maailma sedamoodi, et me ei tajugi seda.“
Moore’i seaduse järgi võime ennustada ka kompuutrite arengut lähitulevikus. Järgmisel aastakümnel kombineeritakse kiipe ülitundlike anduritega, nii et need suudavad avastada haigusi, õnnetusi, hädaolukordi ja teavitada meid enne, kui need kontrolli alt väljuvad. Teatud määrani hakkavad need ära tundma inimese häält ja nägu ning suudavad laskuda vestlusse formaalkeeles (st tehiskeeles). Need suudavad luua terveid virtuaalmaailmu, millest praegu võime vaid unistada. 2020. aasta paiku võib kiibi hind langeda umbes pennini, mis on paberilehe hind. Siis hakkab meil olema miljoneid kõikjale meie ümber hajutatud kiipe, mis täidavad hääletult meie käske. Viimaks kaob meie keelekasutusest ka sõna „kompuuter“.
Teaduse ja tehnoloogia tulevase arengu käsitlemiseks olen selle raamatu jaotanud kolmeks perioodiks: lähitulevik (praegusest kuni 2030. aastani), sajandi keskpaik (2030 kuni 2070) ja viimaks kauge tulevik, alates 2070 kuni 2100. Need ajaperioodid on vaid umbkaudsed hinnangud, kuid näitavad erinevate raamatus tutvustatavate suundumuste ajaraame.
Viimaks, nagu me selles peatükis näeme, annab see arvutusvõimsuse kiire kasv meile aastaks 2100 nende mütoloogiliste jumalate väe, keda me kunagi austasime, suutlikkuse kontrollida meid ümbritsevat maailma pelga mõttega. Nagu mütoloogilised jumalad, kes suutsid lihtsalt käeviipega või peanoogutusega objekte liigutada ja elu ümber kujundada, oleme ka meie suutelised kontrollima ümbritsevat maailma mõtte jõul. Oleme pidevas vaimses kontaktis keskkonda puistatud kiipidega, mis siis hääletult meie käsklusi ellu viivad.
Mäletan üht „Star Treki” episoodi, milles tähelaev Enterprise’i meeskond satub planeedile, mida asustavad Kreeka jumalad. Nende ees seisis peajumal Apollo, hiiglaslik kuju, kes suutis oma jumalike võimetega tähelaeva meeskonda rabada ja sõgestada. 23. sajandi teadus oli jõuetu, seistes vastamisi jumalaga, kes valitses taevast tuhandete aastate eest muistses Kreekas. Kuid kui meeskond Kreeka jumalatega kohtumise šokist toibus, taipasid nad peatselt, et kusagil peab olema selle energia allikas, et Apollol peab olema vaimne võim keskarvuti ja jõujaama üle, mis siis tema soovid ellu viivad. Kui meeskond selle energiaallika üles leiab ja hävitab, muutub Apollo tavaliseks meheks.
See oli vaid Hollywoodi muinaslugu. Siiski, laiendades praegu laborites tehtavaid radikaalseid avastusi, võivad teadlased ette kujutada päeva, mil ka meie saame kasutada telepaatilist kontrolli arvutite üle, et saada omale Apollo vägi.
INTERNETIPRILLID JA – KONTAKTLÄÄTSED
Tänapäeval saame internetiga suhelda arvutite ja mobiiltelefonide abil. Kuid tulevikus hakkab internet olema kõikjal, meie seinaekraanides, mööblis, reklaamtahvlites ja isegi meie prillides ja kontaktläätsedes. Kui pilgutame silmi, ühendume võrku.
On mitu viisi, kuidas internetti läätsega ühendada. Pildi saab kuvada prillilt otse meie silma võrkkestale. (Näiteks saab mikrolaseriga saata pildi otse läbi silmaläätse meie võrkkestale. Või saab selle kontaktläätsele projitseerida, kasutades seda ekraanina. Või saab selle kinnitada prilliraamide külge, just nagu väikese kullassepa luubi. Prillidesse vaadates näeme internetti just kui kinoekraanil.) Seejärel saame käsitseda pihuseadet, mis arvutit juhtmevaba ühenduse vahendusel kontrollib. Võime ka kujutise juhtimiseks liigutada lihtsalt näppu õhus, sest arvuti tunneb liikuvate sõrmede asendid ära.
Alates 1991. aastast on Washingtoni ülikooli teadlased näiteks töötanud virtuaalse võrkkestakuvari (virtual retinal display, VRD) täiustamise kallal, milles punane, roheline ja sinine laser kiirgavad otse võrkkestale. 120-kraadise nägemisvälja ja 1600x1200 pikslise resolutsiooniga kuvar suudab tekitada särava, tõetruu pildi, mis on võrreldav kinos nähtavaga. Pilti saab tekitada, kasutades kiivrit või prille.
1990. aastatel oli mul võimalus neid internetiprille proovida. Tegu oli varase versiooniga, mille olid loonud MITi (Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi) meedialabori teadlased. Need nägid välja tavaliste prillidena, kui välja arvata pisike lisand, umbes poole tolli pikkune silindriline lääts, mis oli kinnitatud prilliläätse parempoolse nurga külge. Läbi nende prillide oli võimalik vaadata tavapärasel moel. Kuid prillidele koputamise järel laskus pisike lääts mu silma ette. Sinna piiludes nägin selgelt tervet arvutiekraani. Pilt oli pisut väiksem kui tavaline arvutiekraan, kuid olin üllatunud pildi selgusest, just nagu oleks ekraan mulle otse näkku vahtinud. Siis võtsin väikese, umbes mobiiltelefoni suuruse nuppudega seadme. Nuppe vajutades sain suunata kursori liikumist ekraanil ja isegi kirjutada juhiseid.
Järgmine variant on lasta internet kuvada otse meie kontaktläätsele, siirates plastikusse kiibi ja vedelkristallekraani. Barak A. Parviz ja tema töörühm Seattle’is asuvas Washingtoni ülikoolis rajavad vundamenti interneti kontaktläätsele, töötades välja prototüüpe, mis võivad lõpuks muuta internetti pääsemise viisi. Tema ennustab, et üks selle tehnoloogia kohene rakendus oleks abiks suhkruhaigetele glükoositaseme reguleerimisel. Läätse kaudu saavad nad oma keha seisundi muutumise kohta kohese näidu. Aga see on alles algus. Ta ennustab päeva, mil saame internetist oma kontaktläätsesse alla laadida mistahes filmi, laulu, veebilehe või infokillu. Saame oma läätsesse täieliku koduse meelelahutussüsteemi ja saame end rahulikult välja sirutades nautida täispikki filme. Saame seda kasutada ka liikuva kodukontorina, ühendudes läätse kaudu otse tööarvutiga ja käsitsedes silme ees sähvivaid faile. Rannas lesides saame silmapilgutuse abil alustada telekonverentsi kontoriga.
Lisades neisse internetiprillidesse veidi mustrituvastustarkvara, hakkavad need ka objekte ja isegi inimeste nägusid ära tundma. Juba suudavad mõned tarkvaraprogrammid eelprogrammeeritud nägusid ära tunda rohkem kui 90-protsendilise täpsusega. Vestluse ajal võib silme eest läbi käia mitte ainult nimi, vaid ka vestluskaaslase elulugu. See lõpetab piinlikkustunde, kui põrkate kokku kellegagi, keda teate koosolekult, kuid kelle nime ei mäleta. See võib täita tähtsat rolli ka kokteilipeol, kus on palju võõraid, mõned neist väga tähtsad isikud, kuid sa ei tea, kes nad on. Tulevikus oled suuteline juba vestluse ajal võõraid tuvastama ja nende tausta teada saama. (See sarnaneb veidi sellega, kuidas filmis „Terminaator“ nähakse maailma läbi robotsilmade.)
See võib muuta haridussüsteemi. Tulevikus saavad lõpueksamit sooritavad õpilased vaikselt kontaktläätse abil internetist küsimustele vastuseid otsida. See võib tekitada ilmse probleemi õpetajatele, kes tihti tuginevad pelgale pähetuupimisele. See tähendab,