Tulevikufüüsika. Dr Michio Kaku
Читать онлайн книгу.
inimesed, et arvutirevolutsioon on meilt röövinud inimlikkuse ja teistest isoleerinud. Tegelikkuses on see võimaldanud meil sõprade- ja tuttavateringi eksponentsiaalselt kasvatada. Kui oled üksi või vajad seltskonda, palud vaid oma seinaekraanil enda ja teiste üksildaste jaoks (olgu nad pärit mistahes maailma paigast) valmis seada bridžilaua või mõne muu mängu. Või kui soovid abi puhkuse planeerimisel, reisi korraldamisel või kaaslase leidmisel, saad seda teha seinaekraani vahendusel.
Tulevikus võib esmalt ekraanile ilmuda sõbralik nägu (mida saad oma maitse järgi muuta). Sa palud tal endale puhkusereisi planeerida. Ta teab juba su maitset ja eelistusi, kammib seejärel internetti ning annab sulle nimekirja parimatest võimalustest parima hinnaga.
Ka suguvõsa kokkusaamised võivad aset leida seinaekraani vahendusel. Su elutoa kõigil neljal seinal on ekraanid, seega ümbritsevad sind su kaugelasuvate sugulaste pildid. Ehk ei ole sugulasel võimalik tulevikus tähtsa sündmuse puhul kohale sõita. Selle asemel võib perekond koguneda ekraani ümber ning tähistada taaskohtumist, mis on osaliselt tegelik ja osaliselt virtuaalne. Mõned külalised võivad olla reaalselt kohal, teised astuda läbi seinaekraani vahendusel. Või saad kontaktläätse abil näha kõigi oma lähedaste kujutisi, nagu oleks nad päriselt kohal, kuigi nad on tuhandete kilomeetrite kaugusel. (Mõned kommentaatorid on täheldanud, et internet loodi Pentagoni poolt algselt „mehisena“, st selle kasutamise eesmärk oli domineerida sõjas vastase üle. Kuid nüüd on internet peamiselt „naiselik“, st selle olemus on sirutada käsi ja puudutada inimesi.)
Telekonverentse asendab kaugkohalolek, st eemalasuva töötaja kohalolekutunde saab imepäraselt luua su prillide või läätsede abil, nii et ilmub sõbra täielik kolmemõõtmeline kujutis ja kuulda on ka tema hääl. Kohtumisel võivad kõik näiteks istuda laua ümber, kuid sa näed osalejaid ainult oma läätsel. Ilma läätseta näeksid tühja lauda. Läätsega aga näeksid pilti, kuidas kõik istuvad oma toolidel, naeravad ja vestlevad, nagu oleksid nad kohal. (See tähendab, et kõiki osalisi tuleb erilise videokaameraga salvestada sarnase laua ääres istumas ja siis saata pildid interneti teel.)
„Tähesõdade“ filmis hämmastas vaatajaid inimeste kolmemõõtmelise kujutise saatmine läbi kosmose. Kuid arvutustehnoloogia abil saame neidsamu kolmemõõtmelisi kujutisi tulevikus näha oma kontaktläätsel, prillides või seinaekraanil.
Algul võib tühja ruumiga rääkimine olla imelik. Kuid pidage meeles, et kui telefon tuli, siis arvustasid mõned seda algul väitega, et inimesed räägivad eetris asuvate kehatute häältega. Nad kritiseerid asjaolu, et sa räägid tühja ruumiga. Nad hädaldasid, et see asendab tasapisi vahetu inimestevahelise kontakti. Mõnes mõttes oli neil kriitikutel õigus. Kuid praegu ei häiri meid eetris asuvate kehatute häältega tühjas ruumis vestlemine, sest see on meie kontaktide ringi ääretult laiendanud ja elu rikastanud.
See võib muuta ka armuelu. Kui tunned end üksikuna, võid paluda seinaekraanil kammida internetti ja otsida sobivaid kandidaate, kes samuti oma seinaekraani põrnitsevad. Seinaekraan teab su varasemaid eelistusi ning millise välimuse ja milliste iseloomujoontega inimesega soovid tutvuda, ning otsib internetist sobiva paarilise. Ja kuna inimesed teinekord oma iseloomustustes valetavad, uurib see turvameetmena automaatselt ka iga inimese minevikku, et avastada valskusi nende eluloos.
PAINDUV ELEKTROONILINE PABER
Lameekraanide hind, mis kunagi oli üle 10 000 dollari, on kümnendiga kukkunud 50 korda. Tulevikus langeb tervet seina katvate lameekraanide hind samuti dramaatiliselt, kuid need hakkavad olema paberõhukesed. Need seinaekraanid tulevad painduvad ja üliõhukesed, kasutades OLEDe (orgaanilisi valgusdioode). Need sarnanevad tavaliste valgusdioodidega, kuid põhinevad orgaanilistel ühenditel, mida saab panna polümeeri sisse, muutes need plastiliseks. Painduva ekraani iga piksel on ühendatud transistoriga, mis juhib valguse värvi ja heledust.
Arizona ülikooli painduvate ekraanide töörühm teeb selle tehnoloogia täiustamiseks juba koostööd Hewlett-Packardi ja USA armeega. Turujõud hakkavad seejärel selle tehnoloogia hinda alla suruma ja toovad selle avalikkuseni. Kui hind miniaturiseerimise ja masstootmisega alla läheb, võib nende seinaekraanide hind lõpuks läheneda tavalise tapeedi hinnale. Seega võib tulevikus tapeeti pannes ühtlasi üles panna ka seinaekraanid.
Painduvate ekraanide tehnoloogia võib pöördeliselt muuta ka viisi, kuidas suhtleme kaasaskantavate arvutitega. Me ei pea tarima kaasas raskeid sülearvuteid. Sülearvuti võib olla lihtne OLED-leht, mille voldime kokku ja paneme rahakoti vahele. Selle tehnoloogia kasutamine tähendab, et mobiiltelefonidesse hakkab mahtuma painduv ekraan, mille saab lahti tõmmata nagu kirjarulli. Selle asemel, et näha vaeva mobiili ekraanil oleval tillukesel klaviatuuril toksimisega, saab siis lahti rullida täpselt nii suure ekraani, kui soovite.
Praegu on meil paberitükid, millele kribame ja mille siis ära viskame. Tulevikus võivad meil olla „arvutitükid“, millel ei ole oma identiteeti. Me kribame neile ja heidame kõrvale. Tänapäeval seame oma laua ja mööbli lauaarvuti järgi, see domineerib kontoris. Tulevikus võivad lauaarvutid kaduda ja failid liiguvad koos meiega ühest kohast teise, toast tuppa või kontorist koju. See annab meile „sujuva teabe igal ajal, igas kohas“.
Tänapäeva lennujaamades näete sadu reisijaid, kes on sülearvuti kaasa võtnud. Hotelli jõudes peavad nad selle tüütul moel internetti ühendama. Tagasi koju jõudes peavad nad failid uuesti lauaarvutisse laadima. Tulevikus ei pea kunagi arvutit kaasas tassima, sest kus iganes sa oled, saavad seinad, maalid ja mööbel sind sujuvalt internetti ühendada, isegi rongis või autos olles. (Üks näiteid selle kohta on „pilvearvutus“, mille puhul ei maksa sa mitte arvuti, vaid selle kasutamise aja eest, käsitades arvutivõimsust nagu kommunaalteenust, mida mõõdetakse nagu vett või elektrit.)
VIRTUAALMAAILMAD
Kõikehõlmava andmetöötluse eesmärk on tuua arvuti meie maailma, panna kiibid kõikjale. Tehistõelisuse eesmärk on vastupidine, viia meid arvutite maailma. Virtuaalset reaalsust esitles esimesena armee 1960. aastatel vahendina, kuidas simulatsioonide abil koolitada piloote ja sõdureid. Näiteks said piloodid harjutada maandumist lennukikandja tekile, vaadates arvutiekraani ja liigutades juhtkangi. Tuumasõja korral oleksid eri kohtades asuvad kindralid ja riigijuhid saanud salaja kohtuda küberruumis.
Tänapäeval, mil arvutusvõimsus kasvab eksponentsiaalselt, võib inimene elada järeletehtud maailmas, kus sinu juhtimise all on avatar (animeeritud nukulaadne kujutis, mis sind esindab), kes liigub täielikult väljamõeldud maailmas. Võib kohtuda teiste avataridega, avastada väljamõeldud maailmu, osta virtuaalseid objekte ja tehistõelisuses isegi armuda ja abielluda. Virtuaalseid esemeid saab osta virtuaalrahaga, mida on võimalik konverteerida päris rahaks. Üks populaarsemaid lehekülgi Second Life kogus 2009. aastaks 16 miljonit kasutajat. Tol aastal teenisid mitu inimest Second Life’i kasutades üle miljoni dollari aastas. (Saadav virtuaalne kasum on siiski USA valitsuse poolt maksustatav, kuna seda käsitletakse tegeliku reaalse sissetulekuna.)
Virtuaalreaalsus on juba videomängude pärisosa, kuid paraneb oluliselt tulevikus, kui arvutusvõimsus järjest kasvab. Prillide või seinaekraani abil saab külastada hämmastavaid maailmu. Kui soovid näiteks minna ostlema või külastada mõnda eksootilist paika, võid selle esmalt ära teha tehistõelisuses. Sul on võimalus kolmemõõtmeliselt külastada kohalikku ostukeskust või kohta, kuhu tahad puhkama minna, navigeerides prillides asuval arvutiekraanil, nagu oleksid sa päriselt seal. Sel moel saad kõndida ka Kuu peal, puhata Marsil, teha sisseoste kaugetes riikides, külastada mistahes muuseumi ja otsustada ise, kuhu tahad minna.
Teatud määral hakkab selles kübermaailmas olema ka võimalus esemeid katsuda ja tunnetada. Seda nimetatakse „haptiliseks tehnoloogiaks“. Haptiline tagasiside on puutemeelele sama, mis arvutigraafika on nägemismeelele, st see võimaldab „tunda“ arvutiga loodud objektide kohalolu. Selle tehnoloogia töötasid välja teadlased (kes pidid kaugjuhitava robotkäe abil käsitsema ülimalt radioaktiivseid aineid) ja sõjavägi, kes soovis, et piloodid tunnetaksid lennusimulaatoris juhtkangi survet.
Kompimismeele duplitseerimiseks on teadlased näiteks loonud seadme, mis on ühendatud hammasrataste ja vedrudega, nii et kui sa oma sõrmi seadmele vajutad, surub see tagasi, aimates järele survetunnet. Kui sa tehistõelisuses ringi liigud