Tark lapsevanem. Thomas Gordon
Читать онлайн книгу.
laste vanemad teavad väga hästi, et nende kasvatustöö on ebaõnnestunud. Seda tõendavad ka järgnevad laused, mida on öelnud PETi kursusel osalenud.
“Ma ei saa oma kuueteistaastast poega enam kuidagi mõjutada.”
“Annie puhul oleme lihtsalt alla andnud.”
“Ricky ei söö kunagi meiega koos, ja ta peaaegu ei räägigi enam meiega. Nüüd tahab ta välja garaaži oma tuba saada.”
“Mark ei ole kunagi kodus. Ja ta ei ütle mulle, kuhu ta läheb või mida ta teeb. Ükskõik, millal ma seda küsin, teatab ta, et see ei ole minu asi.”
Minu arust on ääretult kurb, et suhe, mis võiks olla üks lähedasemaid ja rahuldust pakkuvamaid üldse, tekitab sageli paksu verd. Miks hakkavad nii paljud noored oma vanemates vaenlast nägema? Miks on vanemate ja laste vahel selline kuristik? Miks on lapsevanemad ja teismelised meie ühiskonnas sõna otseses mõttes sõjajalal?
Nende küsimustega tegeleb 14. peatükk, kus selgitame, miks lastel ei ole tegelikult vaja oma vanemate vastu võidelda ja mässata. PET on küll revolutsiooniline, aga see ei ole meetod, mis revolutsiooni esile kutsuks. Pigem on see meetod, mis aitab vanematel ennetada laste rünnakuid ja ära hoida kodusõda. Vaenulikesse leeridesse jagunemise asemel võimaldab see vanematel ja lastel üksteisele läheneda.
Lapsevanemad, kes kalduvad algul meie meetodeid nende revolutsioonilisuse tõttu põlgama, leiavad ehk indu asjasse süveneda, kui loevad katkendit loost, mille saatsid üks ema ja isa pärast PETi kursusel käimist.
Kui Bill oli kuueteistaastane, tekitas ta meile tõsist peavalu. Ta oli meist võõrandunud. Ta muutus metsikuks ja oli täiesti vastutustundetu. Koolis hakkas ta saama D-sid ja F-e2. Ta ei tulnud kunagi kokkulepitud ajaks koju, öeldes vabanduseks, et autol olid kummid tühjad, kütus sai otsa või läks kell katki. Me luurasime tema järel, tema aga valetas meile. Võtsime talt juhiload ja kärpisime taskuraha. Meie vestlused kubisesid vastastikustest süüdistustest, millest polnud tuhkagi kasu. Pärast üht raevukat tüli viskus ta köögipõrandale pikali, vehkis jalgadega ning röökis, et ta läheb hulluks. See oli viimane piisk karikasse – ja me läksime dr Gordoni kursusele, mis oli mõeldud lapsevanematele. Muutused ei tulnud üleöö. … Me polnud kunagi tundnud end üksmeelse, sooja ja armastava perekonnana. See juhtus alles pärast suuri muutusi meie hoiakutes ja väärtussüsteemis…
Murdepunktiks oli uudne idee inimeseks olemisest – kuidas olla tugev, iseseisev inimene, kes väljendab oma väärtusi, ent ei suru neid teisele peale. Me muutusime hoopis mõjusamaks. … Mässumeelsest ja raevukast, koolis mitte toime tulevast Billist sai avatud, sõbralik ja armastav inimene, kes nimetab meid nüüd “oma lemmikinimesteks”. Lõpuks ometi on ta tagasi perekonnas. … Ma poleks kunagi uskunud, et mul võib temaga olla selline suhe – täis armastust, usaldust ja sõltumatust. Tal on tõsine motivatsioon, ja kui ka meil abikaasaga on tugev tahe, siis me tõepoolest elame ja kasvame kui perekond.”
Kui vanemad õpivad ära uued viisid, kuidas oma tundeid väljendada, pole nende laps tõenäoliselt selline nagu üks kuueteistaastane poiss, kes istus mu kontoris ja teatas täiesti tõsisel ilmel:
“Mina ei pea kodus mitte midagi tegema. Miks ma peaksingi? Mu vanemad on kohustatud minu eest hoolitsema. Seadus käsib neil seda teha. Mina ju ei palunud ennast sigitada, või kuidas?”
Kui ma kuulsin, mida see noormees ütles ja ilmselgelt ka uskus, siis mõtlesin tahtmatult: “Milliseid inimesi me loome, kui lubame lastel üles kasvada suhtumisega, et maailm peab nende heaks tegema nii palju, ehkki vastu annavad nad nii vähe? Millise kodaniku saadavad vanemad laia maailma? Missuguse ühiskonna ehitavad üles need isekad inimolendid?”
Vanemaid saab peaaegu eranditult jaotada kolme rühma – “võitjad”, “kaotajad” ja “pendeldajad”. Esimesse gruppi kuuluvad vanemad kaitsevad tuliselt oma õigust kasutada lapse suhtes mõjuvõimu ja – jõudu. Nad usuvad keelamisse, piirangute seadmisse, teatud käitumismustrite nõudmisse, käskude jagamisse ja kuulekuse eeldamisse. Nad ähvardavad last karistusega, ja kui laps ei kuuletu, siis saabki ta karistada. Kui vanema ja lapse vajaduste vahel tekib konflikt, lahendatakse see nii, et vanem võidab ja laps kaotab. Tavaliselt õigustavad vanemad oma “võitu” selliste trafaretsete väljenditega nagu: “Minu vanemad kasvatasid mind ka nii ja mul pole väga vigagi”, “Ma teen seda lapse pärast”, “Lapsed tahavad tegelikult, et vanemad oleksid võimukad.” Vahel on neil aga lihtsalt ebamäärane arusaam, et “vanemad peavadki lapse heaolu huvides võimukad olema, sest nemad teavad kõige paremini, mis on õige ja mis vale”.
Teise rühma kuuluvad vanemad, keda on mõnevõrra vähem kui “võitjaid”, lubavad oma lastele ohtralt vabadust. Nad hoiduvad meelega piire seadmast ja väidavad uhkelt, et ei nõustuks iial autoritaarsete kasvatusviisidega. Kui vanema ja lapse vajaduste vahel tekib konflikt, siis võidab sageli laps ja kaotab vanem, sest sellised vanemad usuvad, et on kahjulik lapse vajadustele mitte vastu tulla.
Kõige suurem rühm vanemaid on aga sellised, kes ei suuda kumbagi lähenemist pidevalt järgida. Püüdes saavutada kuldset keskteed, pendeldavad nad edasi-tagasi, olles kord karm, kord leebe, kord keelav, siis lubav, kord võitja, siis aga kaotaja. Selle kohta ütles üks ema nii:
“Püüan oma lastega leebe olla, kuni nad muutuvad nii vastikuks, et ma ei suuda neid enam taluda. Siis tunnen, et pean ennast muutma, ja hakkan oma võimu kasutama, kuni muutun nii karmiks, et ma ei suuda iseennast välja kannatada.”
Lapsevanemad, kes ühel PETi kursusel sarnaseid tundeid jagasid, rääkisid enda teadmata suure hulga inimeste eest, kes kuuluvad “pendeldajate” gruppi. Need vanemad on tõenäoliselt kõige ebakindlamad ja enam segaduses, ja nagu me hiljem näeme, on nende lapsed sageli kõige enam häiritud.
Tänapäeva vanemate peamine probleem on see, et nad suudavad näha vaid kahte viisi, kuidas koduste konfliktidega toime tulla. Vanema ja lapse vahel tekib paratamatult arusaamatusi, ja vanemad näevad kahte teed. Mõned valivad “mina võidan, sina kaotad”-lähenemise, teised “sina võidad, mina kaotan”-lähenemise, kolmandad aga ei suuda kummagi kasuks otsustada.
PETi kursusel on vanemad üllatunud, kui saavad teada, et neile kahele “võit või kaotus”-lähenemisele leidub alternatiiv. Meie nimetame seda kaotajateta konflikti lahendamise meetodiks, ja üks PETi põhieesmärke ongi see, et aidata vanematel uut meetodit efektiivselt kasutama õppida. Kuigi seda on juba aastaid rakendatud konfliktide lahendamiseks muudes eluvaldkondades, on vähesed vanemad mõistnud, et sellest võiks abi olla ka vanema-lapse lahkhelide puhul.
Paljud abikaasad ja ka äripartnerid lahendavad oma probleeme vastastikuse arutelu teel. Ametiühingud ja juhid peavad läbirääkimisi lepingute osas, mis kohustavad mõlemat poolt millekski. Lahutuse korral saadakse vara jagamisega tihti hakkama kahepoolsete kõneluste tulemusel. Isegi lapsed lahendavad oma konflikte, lähtudes vastastikusest nõustumisest või lepingutest (“Kui sina teed seda, siis mina võin teha toda”). Aina enam suurfirmasid koolitab oma tegevjuhte, et nood ühist probleemilahendust rakendaksid.
Kaotajateta meetod, mis aitab saada paremaks lapsevanemaks, pole mingi kaval trikk ega kiire lahendus, vaid nõuab suuremalt osalt vanematelt, et nad muudaksid oma suhtumist lastesse. Selle õige kasutamine kodus võtab aega, ja tähendab seda, et vanem peab kõigepealt õppima kuulama, ilma et annaks hinnanguid, ning väljendama ausalt oma tundeid. Seepärast kirjeldatakse kaotajateta konfliktilahendamise meetodit selle raamatu hilisemates peatükkides.
Ent kaotajateta meetodi paigutamine tahapoole ei tähenda sugugi, nagu peaksime seda lastekasvatamisel väheväärtuslikuks. Õigupoolest on uus meetod, mille järgi kodune distsipliin saavutatakse eduka konfliktijuhtimise abil, meie filosoofia põhisisuks. Vanemad, kes võtavad endale aega, et seda mõista ning kahe “võit või kaotus”lähenemise asemel kodus teadlikult ja järjekindlalt kasutada, saavad rikkalikult tasutud, kusjuures edasiminek on tunduvalt suurem, kui nad loota ja oodata oskasid.
2.
Vanemad on inimesed, mitte jumalad
Kui
Eesti koolisüsteemis kolmed ja kahed.