Tark lapsevanem. Thomas Gordon
Читать онлайн книгу.
tõsimeeli etteantud moel käituda, kuna usuvad, et just niisugused peaksid vanemad olema. Kahest inimesest, James ja Heather Markinsonist, saavad ühtäkki Vanemad, Härra ja Proua Markinson.
Selline muutus on kurb, kuna paneb vanemad liigagi tihti unustama, et nad on endiselt inimesed kõigi oma vigadega, inimesed, kelle võimetel on piirid ja kelle tunded on eripalgelised. Unustades oma inimlikkuse, lakkavad nad vanemaks saades sageli inimesed olemast. Nad ei tunne ennast enam vabalt ega suuda olla nemad ise, mida nad ka erinevatel eluhetkedel ei tunneks. Kuna nüüd on nad vanemad, on neil kohustus olla midagi enamat kui lihtsalt inimesed.
See tohutu vastutuse koorem tähendab vastsetele vanematele tõsist väljakutset. Nad tunnevad, et nende tunded peavad olema iga hetk samad, et nad peavad kogu aeg oma lapsi armastama, et nad peavad nendega tingimusteta nõustuma, et nad peavad kõrvale heitma enda vajadused ja need laste heaks ohvriks tooma, et nad peavad alati õiglased olema, ja ennekõike ei tohi nad teha vigu, mida tegid vanemad neid kasvatades.
Kuigi head kavatsused on mõistetavad ja imetletavad, mõjuvad need vanemaks olemisele pigem halvasti kui hästi. Inimlikkuse unustamine on esimene tõsine viga, mida vanemapõlve algul teha saab. Hea vanem lubab endal olla inimene – tõeline inimene. Lapsed oskavad hinnata oma vanemate puhul elulähedust ja inimlikkust. Nad ütlevad sageli: “Minu isa ei ole võlts” või “Minu ema on suurepärane inimene.” Teismeikka jõudes ütlevad lapsed mõnikord: “Mu vanemad on rohkem sõbrad, mitte vanemad. Nad on väga lahedad inimesed. Neilgi on omad vead nagu kõikidel teistel, aga sellistena nad mulle meeldivadki.”
Mida need lapsed tegelikult ütlevad? On selge, et neile meeldib, kui nende vanemad on inimesed, mitte jumalad. Nad vastavad meeleldi oma vanemale kui inimesele, mitte kui näitlejale, kes teeskleb, et ta on keegi, kes ta päriselt pole.
Kuidas saavad vanemad laste jaoks inimesed olla? Kuidas saavad nad säilitada vanemana siiruse? Selles peatükis tahame näidata, et heaks lapsevanemaks olemine ei tähenda tingimata loobumist oma inimlikkusest. Võite end võtta kui inimest, kel on laste suhtes nii positiivseid kui ka negatiivseid tundeid. Te ei pea isegi kogu aeg ühesugune olema, et olla hea lapsevanem. Te ei pea teesklema osavõtlikkust või armastust, kui te tegelikult nii ei tunne. Samuti ei pea te kõiki oma lapsi ühepalju armastama. Ja lõpetuseks – te ei pea koos abikaasaga laste vastu ühisrinnet moodustama. Ent on väga oluline, et te õpiksite aru saama, mida te tunnete. Oleme leidnud, et mõned skeemid aitavad vanematel mõista, mida nad tunnevad ja mis paneb neid eri olukordades isemoodi tundma.
Heakskiidu mõiste
Kõik vanemad on inimesed, kes tunnevad oma laste käitumise suhtes aeg-ajalt kahte sorti tundeid – heakskiitu ja mitteheakskiitu. Vanemad, kes on iseenda vastu ausad, tunnevad, et vahel on lapse käitumine neile vastuvõetav ja vahel mitte.
Käitumine on miski, mida teie laps teeb või ütleb. See ei ole teie hinnang sellele. Näiteks, kui laps jätab riided põrandale vedelema, on see käitumine. Kui nimetate teda lohakaks, on tegu hinnanguga sellele.
Teie lapse võimalikke käitumisi – kõike, mida ta võib teha või öelda – saab kujutada ühe nelinurgana, mida ma nimetan käitumisaknaks.
On selge, et mõningaid lapse käitumisi olete valmis kohe heaks kiitma, teisi mitte. Seda erinevust võime kujutada nii, et jagame nelinurga sallivuse alaks ja sallimatuse alaks. Paigutame kõik vastuvõetavad käitumised akna ülaossa ja vastuvõetamatud alumisse ossa.
Kui teie laps vaatab laupäeva hommikul telekat, nii et saate rahus majapidamistöid teha, võib see olla vastuvõetav käitumine. Kui ta keerab teleka hääle nii valjuks, et teil tõusevad juuksed peas püsti, on see tõenäoliselt vastuvõetamatu.
Erinevate vanemate puhul on kastis asuv eraldusjoon erineva koha peal. Üks ema võib leida, et väga vähesed teod hakkavad talle vastu, ja tunneb sageli lapse suhtes soojust.
Teine ema võib seevastu leida, et üsna paljud teod ei ole tema jaoks vastuvõetavad, ning tunneb üsna harva lapse vastu soojust.
Kui paljusid lapse käitumisi vanem heaks kiidab, sõltub osaliselt sellest, milline inimene ta ise on. Mõned vanemad on juba loomu poolest laste suhtes sallivad. Huvitav on see, et üldjuhul on need vanemad sallivad ka ümbritsevate inimeste suhtes. Tolerantsus on osa nende isiksusest, mis sisaldab sisemist kindlustunnet, kõrget enesehinnangut ja palju muid isiksuslikke omadusi. Igaüks on selliseid inimesi kohanud; pidasite neid “avatud inimesteks”, kuigi te võib-olla ei teadnud, miks nad sellised on. Niisuguste inimestega on hea koos olla – nendega saab sundimatult rääkida ja ennast lõdvaks lasta. Te saate olla teie ise.
Mõned teised vanemad on inimestena sallimatud. Nad leiavad, et suurem osa teiste inimeste tegudest on vastuvõetamatud. Kui jälgite neid laste seltskonnas, võite olla üllatunud, miks nad ei talu nii paljusid käitumisi, mis tunduvad teile täiesti vastuvõetavad. Võite sisimas endale öelda: “Taevas küll, jäta ometi lapsed rahule – nad ei sega ju kedagi!”
Sageli on neil inimestel jäigad arusaamad, kuidas peaks käituma, milline käitumine on õige ja milline vale – ja see ei käi mitte ainult laste, vaid ka kõigi teiste kohta. Sellise inimese seltskonnas võite tunda end ebamugavalt, sest tõenäoliselt tekib teil kahtlus, kas ta ikka kiidab teie käitumise heaks.
Jälgisin hiljuti üht ema, kes tegi oma kahe väikese pojaga supermarketis sisseoste. Minu meelest käitusid poisid täiesti normaalselt – nad ei olnud lärmakad ega teinud ka pahandust. Ometi teatas ema lakkamatult, mida poisid peaksid tegema või mida nad teha ei tohiks: “Ära jää minust maha!”, “Jäta käru rahule!”, “Liiguta ennast ometi, sa oled inimestel ees!”, “Tee ruttu!”, “Ära puuduta toitu!”, “Jäta oma vend rahule!” Paistis, et sellele emale pole vastuvõetav miski, mida lapsed teevad.
Ehkki sallivuse ja sallimatuse alasid lahutava joone asukohta mõjutavad osaliselt tegurid, mis sõltuvad ainuüksi vanemast, määrab seda osaliselt ka laps. Mõningate lastega on raskem salliv olla. Nad võivad olla silmapaistvalt agressiivsed ja hüperaktiivsed või ilmneb neil omadusi, mis paratamatult ei tee seda lihtsaks. Lapsega, kes on sündimisest saadik haige, ei taha üldse magama minna või kannatab maksakoolikute käes, pole vanematel kerge sõbralikku hoiakut säilitada.
Paljud raamatud ja artiklid on kinnistanud arusaama, et vanem peaks kõiki oma lapsi võrdselt armastama. See pole mitte ainult eksitav, vaid on tekitanud ka paljudes vanemates süütunnet, kui nad on tundnud, et hoolivad ühest lapsest rohkem kui teistest. Enamik inimesi tunnistab varmalt, et üks täiskasvanu meeldib neile ja teine mitte. Miks peaks see laste puhul teisiti olema?
Asjaolu, et lapse omadused mõjutavad seda, kuidas vanem temasse suhtub, võib kujutada järgmiselt:
Mõned vanemad arvavad, et tüdrukute suhtes on kergem salliv olla kui poiste suhtes – mõned leiavad jällegi vastupidist. Mõnel vanemal on raskem omaks võtta elavaid lapsi. Lapsed, kes on väga uudishimulikud ja armastavad asju ise avastada, on mõne vanema jaoks raskemini talutavad kui passiivsemad ja sõltuvamad lapsed. Ma olen kohanud lapsi, kes on minu silmis nii seletamatult võluvad, et võiksin leppida peaaegu kõigega, mida nad teevad. Õnnetuseks olen kokku juhtunud ka selliste lastega, kelle kohalviibiminegi on minu jaoks ebameeldiv ja suurem osa nende tegudest on tundunud mulle vastuvõetamatud.
Üks tähtis asi on seegi, et sallimise ja sallimatuse ala lahutav piir pole pidevalt ühe koha peal, vaid liigub kord üles-, kord allapoole. Seda mõjutavad mitmed tegurid, kas või olukord ja meeleolu, mis vanemat ja last parasjagu valdavad.
Vanem, kes tunneb end energilise, terve ja rahulolevana, suudab tõenäoliselt taluda suuremat osa lapse tegemistest. Kui vanem tunneb end hästi, häirivad lapse teod teda vähem.