Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
kui Lemps on ära, saan ma ripakil olla, kui tagasi tuleb, siis on sellel lõpp.”
Greta trügis seekord minu ja isa vahele ja sirutas oma jalad jälle tule poole.
„Siin on nii kuum, et karvad kõrbevad ära,” sädistas Greta. „Epilaatorit polegi vaja.”
„Elu ilusamad õied, Mari karvasemad reied…” jorises isa lorilaulu algust.
„Mu nimi on muideks Greta, kui teada tahad!”
Enne kui vorstid söömiskõlblikuks said, oli isa kolmveerandi õllepudelist juba tühjaks joonud. Mina õllest ei hoolinud, olin seda Ruudu pool küllalt saanud. Päris lõpu, heal juhul paar lonksu, loovutas isa Gretale – olime temalegi ühe vorstikese näppude vahele sundinud.
Kui vorstid söödud, oli vahepeal õige kibedaks läinud tuli taltunud ja sääsed ründasid jälle valusasti. Ümberringi oli kottpime. Lõpuks ajasin end püsti.
„Aitab küll, ma arvan! Päästame Greta lihasööjate linnukeste käest. Lähme ära tuppa, ma toon ühe pange vett, kustutan tule ära.”
Greta libistas kätega üle reite. Sinna oli palju värskeid kuppe tekkinud.
„Ei tea, mis need minu kintsud sinu asi on?” küsis ta. „Kui lasen linnukestel süüa, siis ise tean, mis teen.”
„Sa vaata ette, Greta, see minu poiss hakkab vägisi täiskasvanuks saama. Ta silmad noolivad juba naisi, nii et ära sa ütle!”
Isa andis püsti tõusnud Gretale laksu vastu tagumikku.
„Kuule, Värni, kuule, Värni, sa ära nüüd nii ka tee, et ma su poisi ees lausa punastama hakkan!”
„Sina kah millegi üle veel punastad!?”
„Kui mina ei punasta, siis punastab Matt.”
„Ma räägin sulle, et poiss on kah juba üht-teist näinud,” lorises isa edasi, „pole ta enam nii süütuke midagi. Vähemalt ma kardan seda.”
„Oled sa kindel?” kilkas Greta.
Maja poole minnes nägin, et meie suure toa aken on valgustatud. Nähtavasti oli keegi vahepeal koju jõudnud.
Pritta istus teleka ees oma tavalisel moel, jalad harkis. Pildikastis jooksis sähviv ja mürisev action-film, seesugune, mille vastu meie peres pole kunagi erilist huvi tuntud. Ma ei tea, miks Pritta telekat näiteks muusikakanali peale ei lülitanud, aga mulle oli see ükskõik.
Isa läks oma tuppa ja tõmbas ukse kinni. Ka minul oli kavas oma tuppa tõmbuda ja magama keerata, aga Pritta kutsus viipega mu enda kõrvale istuma.
Pritta tõstis oma paljad jalad diivanilaua servale ja neid vaadates tuli mulle meelde isa lõkke ääres lauldud lorilaul: hoopis Prittal olid karvased jalad. Ta polnud oma sääri mõnda aega raseerinud ja need hakkasid kattuma lühikeste karvanääpsudega, justkui paaripäevane, hõredalt kasvav habe. Prittat ennast see muidugi ei häirinud.
Mõnda aega istusime vaikides. Õde vahtis ekraani justkui oleksid teda sealsed tuleleegid ja vihisevad kuulid huvitanud. Lõpuks tegi ta suu lahti:
„Ma vaatasin, et see naabrivulva istus teiega koos lõkke ääres. Ei tea kummale ta nüüd tahab külge lüüa?”
„Mis mõttes?” küsisin juhmilt.
„Külge saab minu meelest lüüa ainult ühes mõttes. Sa võib-olla ei saagi aru, kuidas külgelöömine käib? Et sa päris tumba ei oleks, siis ma võin sulle mainida, et issi oli mõned aastad tagasi vulvast nii sisse võetud, et vaata, et kolib naaberkorterisse elama. Aga siis tuli Lembit Soomest tagasi ja päevapealt oli kord majas. Aga nüüd on vulva jälle issiga miilustama hakanud. Kas sa seda mäletad, kuidas Greta juba siis, kui me kõik koos kambas hoovi peal mängisime, poisse vahtis? Ah, sina olid siis liiga pisike, ei teadnud ööd ega mütsi. Kui mõni keskkoolipoiss tänaval mööda läks, hakkas Greta puusi hööritama ja endale tähelepanu tõmbama, kergitas seelikuserva, muigutas huuli. Kui poiss nurga taha kadus, ütles ta valjusti, aga justkui omaette: „Ükskord ju peaks ometi „selle” ära proovima.” Ma olen kindel, et ta unistus täitus juba enne keskkooli. Keskkooli ajal oli tal iga aasta ise poiss, kellelegi polnud saladus, et nad elasid nagu mees ja naine.”
„Küll sina oled aga tähelepanelik. Võib-olla on muidugi kõik tüdrukud niisugused.”
„Igaühele nähtavaid asju pole vaja tähele pannagi, need on sul niisamagi silme ees. Silmad kinni pole ka mõtet ringi käia. Eluks ajaks ei saa lolliks jääda.”
„Sa mõtled mind või?”
„Eks ole teisigi. Aga sind ma valgustan heameelega. Ma ei saa ju rahulik olla, kui mul on nii tuhm vend, kes elust midagi ei jaga. Praegu pole noorus ka enam mingi vabandus.”
„No lase siis käia,” muigasin mina.
„Okei, ma lasen siis.” Tundus, et Pritta on päris hoogu läinud. Ta viskas ühe jala üle teise ja selle hoogsa liigutusega tõusis seelikuserv veel kõrgemale, paljastades jalgade tüüaka, päikesest puutumata ülaosa koos kolme väikese üksteise kõrval asuva sinikaga. Löögi tulemusel ei saanud sinikad sinna igast kandist varjatud paika mitte kuidagi tekkida. Mõni elutark oletus nende päritolu kohta tuli mullegi pähe, olgugi et Pritta mind kuigi taibukaks ei pidanud. „Meie naabrivulval oli ju füssaõpsiga ka römään. Tirkmann oli siis koolis õpetaja. Minu peakolusse tal füssi küll sisse taguda ei õnnestunud, sellise asja jaoks seal lihtsalt ruumi ei olnud, aga ma oskasin hästi teeselda, ja ta pani mulle kokkuvõttes päris hea hinde. Ta ei tea vist siiamaani, et ma füssast mitte midagi ei mõiganud, aga olgu õnnelik. Vulva oli must kaks klassi ees, tema õppimistulemusi ma ei tea, aga mulle tundub, et tal on veel ehtsamad kanaajud kui mul. Aga Tirkmanni pilk jäi plikale peale. Loomulikult, ta oli tüdrukut siin majas kogu aeg üles-alla jooksmas näinud, aga põhjust kokku puutuda oli ikka ainult koolis. Ega sel ajal, kui plika tema õpilane oli, vana Tirkmann midagi välja ei näidanud. Oma õpetajaeetikast pidas ta raudselt kinni. Aga seda ma nägin küll, et nad tulid vahel koos Valguse puiestee bussipeatusest mööda Mardika tänavat meie majani. Vaevalt, et nad kokku leppinud olid, küllap oli see juhuslik, tunnid ju lõppesid ühel ajal. Mina olen küll mitmeid kordi koos Tirkmanniga koduteed käinud. Ja sina vist ka.”
„Küll ja küll,” ütlesin. „Ta oskas minusuguse nagamanniga alati ühise keele leida. Mitte nagu õpetaja, aga ka mitte nagu päris omasugune. Minul igal juhul füssa õppimisega raskusi ei olnud, ja küllap see, et Tirkmann oli selline mõistlik mees, takistas päris voostrit laskmast.”
„Nojah, sina rääkisid Tirkmanniga võib-olla targematest asjadest. Millest ta minuga rääkis, seda ma ausalt öeldes ei mäleta. Ja vaevalt ta vulvagagi midagi väga erilist rääkis, aga oleksid sa näinud, kuidas vulva tema kõrval ennast üleval pidas! Kontsaga kingad jalas, tagumik käib nii kui värten, pea ka siia-sinna – silmade volksutamist ma muidugi ei näinud, aga kuidas sai seegi olemata olla –, täpselt nii, et tule aga kohe minuga voodisse. Ja pärast keskkooli lõppemist saigi asi teoks! Sellest hoolimata, et samal ajal oli vulval üks omavanune kutt, nagu ikka. Mingi kihu pidi olema, mis sundis teda füssaõpsi ära võrgutama. Ma ei tea, kui kaua see armutsirkus kestis, mina jooksin sel ajal spordilaagrite ja – võistluste vahet, aga seda ma mäletan küll, kuidas see lugu meie emmet šokeeris ja missugusel toonil ta paarikese tegudest issile rääkis. Ehkki meie emme ei ole ju ise ka mingi taevatui. Vana ju kavatses Gretaga lausa abielluda, aga mingil ajal oli järsku Lemps platsis, ja siis polnud vulval enam teesklemiseks mahti. Paari kuu pärast, või nii, oli ta juba tanu all, ja füssaõps pika ninaga, nagu oligi ette nähtud. Pärast seda jäi Tirkmann vaikseks, tuli koolist ära, kellegagi õieti rääkida ei taha, või kui räägib, siis mingitest kosmoseasjadest, millega mina oma pead vaevata ei suuda.”
Füüsikaõpetajat ennast kohtasin juba järgmisel hommikul, kui tassisin lähedasest toidupoest koju suurt kotitäit kõiksugu söödava kraamiga, et tühi külmutuskapp taas täita. Tirkmann tuli linnast bussi pealt ja me kõndisime kõrvuti sedasama teejuppi, mida mu õde eelmisel õhtul nii mitmel korral oli maininud.
Otsekui teades, mis temast räägiti, oli Tirkmann sel