Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
igaühele kätte anda. Fantastiline!”
Ruut pakkus mulle õlut. Avasin ühe põrandal seisnud pudeli ja sel ajal, kui ma mõne lonksu võtsin, keris tema mu kirjutatud teksti veel edasi-tagasi.
„Kui Iiris siin oli, siis tundus mulle, et talle meie asi ei istu,” rääkis Ruut, „aga nüüd on ta järsku nii suur huviline, et hoia alt. Ta saadab iga päev mulle mitu kirja. Ikka jälle mingid uued mõtted või täiendused eelmiste juurde. Peale selle on ta mitu oma ülikoolikaaslast kampa tõmmanud. Sa kindlasti tead neid kutte. Lubasid meie saidi internetis korralikult välja arendada. Teevad tõlked ka, ma olin sellele mõelnud, aga pole olnud aega otsida, kes appi tuleks. Üks poiss oskab hästi hispaania keelt. Nii et peale inglise keele kohe ka hispaania keeles. Great! Ka prantsusja saksakeelsed leheküljed peaksid ilmtingimata olema. Ja venekeelsed! Raha on üks asi, millesse venelased praegusel ajal peaksid kindlasti uskuma. Kõik, kes Moskvas või Peterburis käinud on…”
Ruut ei saanud lauset lõpetada, sest ta telefon hakkas helisema.
Paar lauset, jälle kiidusõnad.
„Super!” teatas Ruut, kui oli kõne lõpetanud. „Vamps ongi saanud paraja suurusega käsipeegleid hankida! Vähe, aga ehk näkkab kusagilt veel!”
Ta võttis minu arvuti oma kätte ja läks mu vaimusünnitisi ka teistele näitama. Istusin ja lonksasin niikaua õlut. Äkitselt lõikas rangelt töisesse või vähemalt töisena tunduvasse õhkkonda ühe neiu kile kiljatus. Tema kõrval istuv, arvatavasti juba mitu õllepudelit tühjaks kulistanud noormees oli torganud oma näpud talle pükstevärvli vahele, kummardamisel tekkinud ihu paljastavasse pilusse, ilmse kavatsusega hakata neid veel sügavamale libistama. Elevus jäi aga lühikeseks. Poiss tõmbas käe ära ja kõõritas edasi ühte arvutisse, millega vist parajasti linnavalitsusele taotlust tehti, tüdrukud jätkasid kanga mõõtmist.
Kui ma Ruudu juurest koju minema hakkasin, oli õhtu käes. Bussi pealt maha tulles keerasin otse Mardika tänavale. Iirise poole ma ei kippunud, sest ma teadsin, et ta põlastab õllelõhnalisi mehi, ja pika istumise jooksul oli mul päris hea mitu pudelit ära kulunud.
Koduukse taga kohtasin oma isa, kes joobnu pikatoimelisuse ja järjekindlusega üritas võtit lukuauku torgata.
Selliseid vanemaid nagu minul, on ilmselt tuhandeid. Mu isa on eluaeg (vähemalt nii palju, kui ma mäletan ja teistelt kuulnud olen) endale korralikes kogustes alkoholi sisse kallanud, ema aga on – nagu varem juba juttu tehtud – võõraste meestega semminud. Selle üle, kas temalgi on see nõrkus olnud juba algusest peale, või on isa oma napsilembusega teda tagant tõuganud, pole ma kunagi pikemalt juurelnud. Mingi paadunud alkohoolik mu isa siiski ei ole. Joomatuuride tõttu pole tal kunagi midagi tähtsat tegemata jäänud. Kui on vaja purjutamine lõpetada, siis on isa selle ka lõpetanud. Ta on kogu aeg töötanud juhtivatel kohtadel, ja kui töö on nõudnud, siis on ta kaine olnud. Sõbrannadega lobisedes – ikka telefon kõrva ääres, ise kõigest muust välja lülitatud – on mu ema isa kohta igasuguseid salvavaid märkusi teinud, kaasa arvatud see, et ta naiste vastu enam eriti huvi ei tunne. Olgu kuidas muuga on, aga see väide ei vasta minu meelest küll päriselt tõele. Selsamal ajal, kui ema mitme meesterahvaga ringi tiirutas, oli ka isal üks lähedane naistuttav, kellest ema arvatavasti midagi ei teadnud. Ka minul poleks temast aimu olnud, kui Pritta poleks mulle rääkinud. Enne „seda meest” oli Prittal hea nina, ja ka huvi kõigi sedasorti asjade vastu. Küllap oli isal hiljemgi, miks mitte ka praegu, armukesi olnud, ta on ainult kõik oma teada hoidnud ja tema seiklused pole välja tulnud.
„Mis sina siin jupsid?” küsisin isalt.
Ta tõmbas kohe ukseaugust eemale, et mind ligi lasta. Isa oli malbe joodik. Tülisid võis majas ette tulla siis, kui isa kaine oli. Vägijoogid tegid ta heatahtlikuks, teistega arvestavaks ja pealetükkimatuks. Ent see ei olnud mingi melanhoolia. Isa nautis sellist seisundit, kus teda midagi ei häirinud ja ta ise ennast hästi tundis.
Astusime uksest sisse. Isa suundus elutuppa ja pani teleka mängima. Tavaliselt jääb ta seda vaadates kohe magama. Mina läksin kööki ja tegin külmkapi ukse lahti. Olin näljane, sest polnud hommikust saadik midagi söönud, ainult õlut kulistanud.
Meie pere häda on see, et kõigil on oma isiklike asjadega nii palju tegemist, et tihtipeale pole kellelgi aega poes käia ja külmutuskappi täita. Peale pooliku ketšupipudeli ja lõpu peal margariinipaki polnud külmutuskapis midagi. Tegin igaks juhuks ka sügavkülma kambri lahti ja leidsin sealt oma üllatuseks härmas paki grillvorste. Kes need sinna külmuma pani ja mis ajast nad seisnud on, polnud teada. Aga nälja peletamiseks nad loodetavasti kõlbasid. Tulid ainult üles sulatada.
„Issi, me peame vorste grillima hakkama. Muud ei ole, ja needki on läbinisti jääs,” pöördusin ma isa poole meie peres säilinud ja sügavaks harjumuseks saanud lapsikus kõnepruugis.
„Minugi poolest,” oli isa nõus. „Teeme lõkke ja küpsetame. Ma ei tahagi ilusal soojal õhtul toas istuda! Sa otsi ainult vardad üles.”
Hulk aastaid tagasi oli üks meie maja kolmanda korruse elanik, kes hiljem oma korteri ära müüs, ühte aianurka midagi välikamina sarnast ehitanud. Ehkki primitiivne, varjas ta lageda poolt tuld tuule eest, ja põõsaste varjus istudes oli päris mõnus ennast leekide paistel soojendada. Kuigi kolmanda korruse inimesed olid selle teinud ühiseks kasutamiseks, ei mäleta ma, et keegi teine peale nende ja minu isa seal tuld oleks teinud. Viimastel aastatel tuli isalegi tulesussitamine järjest harvem meelde, ka kamin kippus ilmastiku käes lagunema hakkama. Kui aga isa juba tuletegemise käsile võttis, siis lõin mina alati kampa, ning vahel ka ema ja Pritta, muidugi siis, kui nad juhtusid kodus olema.
Tõin keldrist mõne puupilpa ja toast süütamiseks vanu ajalehti. Leidsin ka grillimisvardad üles. Tegelikult oli välikamin küttematerjali ülearugi täis topitud – mahakukkunud puuoksi ja muud sellist, aga need olid märjad ega tahtnud kohe tuld võtta.
Ehkki isa polnud hakkama saanud võtme lukuauku pistmisega, tuli ta tule süütamisega suurepäraselt toime. Õige ruttu hakkasid leegid puurisu ja käbisid nilpsima ja läbi drenaažitoru jupist tehtud korstna tõusis vägev suitsupilv taeva poole. Esiotsa oli küll tossu rohkem kui tuld, aga ajapikku said leegid võimu juurde. Tuult peaaegu ei olnud ja me saime madalatel pinkidel rahulikult paigal istuda, ilma et oleksime pidanud suhu ja silma tungiva suitsu eest pidevalt põgenema. Ainult sääsed hakkasid pea ümber tiirlema ja neid tuli kogu aeg eemale vehkida. Panin kastilaudu juurde, et tuli võimsamaks läheks ja kuumus sääsed eemale peletaks. Torkasin vorstid vardasse ja hoidsin neid kõrgel leekide kohal.
Natukese aja pärast nägin, et keegi tuleb üle videvikku mähkunud õue meie poole. Olin kindel, et Pritta on koju ilmunud, kuid tulija oli hoopis Greta.
„Näe, poisid kõrvetavad siin vorste,” ütles ta.
„Seda neh,” möönis isa.
„Avastasime, et meil muud kodus süüa ei ole, ainult need, ära külmunud. Niisama nad ei kõlba, pidime tule tegema,” lisasin mina.
„Mulle meeldib tuli. Ma loodan, et te ei aja mind tule juurest ära. Süüa ma ei taha.”
„Noh, sina ei taha, aga sääsed saavad see-eest kõvasti süüa.” Gretal olid jalas lühikesed püksid ning jalad täies pikkuses paljad.
„Sääsed mind ei morjenda,” teatas Greta. „Mul on paks nahk!” Ta sirutas istet võttes oma jalad demonstratiivselt välja.
„Kuule, Greta,” alustas isa ja jäi poole peal toppama. Minu arvates võtsid Greta paljad jalad talt sõnad suust. „Kuule,” jätkas isa mõne viivu pärast, „ega sul kodus pudelit õlut ei juhtu olema? Kuivalt ei taha vorstid kuidagi alla minna, aga näed, Matt ütleb, et meil on külmutuskapp tühi, nii et kõliseb.”
„Ma ei tea, võib-olla Lempsil on mõni pudel tagavaraks jäetud. Ma võin vaatama minna. Kui te mind pärast uuesti kampa võtate. Ka siis, kui ma õlut ei leia.”
„Me anname sulle isegi ühe vorsti,” meelitas isa.
„Ma ausalt ei hooli söögist,” kinnitas Greta ja kõndis kergejalgselt maja poole. Mõne aja pärast ta naasis koos pudeli A. Le Coqi õlle