Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
Читать онлайн книгу.
itle>
Esimene peatükk,
Päike oli esialgse purpurpunase värvuse taas kord tunduvalt eredama kollase vastu vahetanud ja kerkis silmapiiri kohal jõudsalt ülespoole. Miljardid kastepiisad, mida ta veel lendu polnud suutnud lüüa, sädelesid rohukõrtel kõigis vikerkaarevärvides. Pikkamööda orgudesse valguv, tihedalt maadligi hoidev hommikune udu ja kõrgel helesinises, ainsagi pilvetupsuta taevas tiirutavad pääsukesed viitasid sellele, et päev peaks tulema selge, kuum ja kuiv.
Mööda teed, mis oli aastakümnete, võib-olla isegi aastasadade vältel kivikõvaks tambitud ning mis sillerdavate järvesilmade, metsaga kaetud küngaste ja pajuvõssa kasvanud lohkude vahel lõpmatusest lõpmatusse lookles, liikus kolmeosaline rongkäik – sellessinases Issandast hüljatud maanurgas tolle aja kohta liigagi tavaline kooslus.
Rongkäigu esimese osa moodustasid kolm raskes soomuses ja raskes relvastuses ratsanikku hästitoidetud hobustel. Kõik kolm kandsid rohmakat, laia nahkvööga kokku tõmmatud rõngassärki ja lamedapõhjalist kiivrit, mille külge kinnitatud traatrõngastest võrk kaitses põski ja kukalt.
Esimene ratsanikest, kõige pikem ja turskem, välimuse ja olemise järgi otsustades kamba pealik, hoidis vasakul käsivarrel ühegi ilustuseta kolmnurkset kilpi, parem käsi toetus vööl rippuva laiateralise raiemõõga pidemele. Silmad mustade puhmaskulmude all jälgisid teravalt ümbrust ja nende kurjakuulutav pilk oli piisavaks tõendiks, et mees ei kõhkleks küll hetkegi oma rasket sõjariista kasutusele võtmast, kui selleks pisimgi vajadus peaks ilmnema. Ja võib-olla ka siis, kui vajadust polegi – lihtsalt niisama, igaks juhuks. Tema mõlemad kaaslased paar sammu tagapool hoidsid käes poolenisti vinnastatud vibusid, olles valmis noolega läbi puurima igaühe, kellele nende pealik vaid osutab.
Parempoolse vibumehe sadula taga lohises kümnesüllane köis, mille külge kinnitus rongkäigu keskmine, kõige armetum osa. See koosnes pooleteisest tosinast erinevas vanuses ja mõlemast soost õnnetust, kes olid paarikaupa köie külge seotud ning kes jalgu järele vedades ja mahalöödud pilgul oma kõike muud kui meeldivale saatusele vastu astusid. Veel polnud meeleheide nende nägudel tuima ükskõiksusega asendunud ning ka nende riided nägid suhteliselt viisakad välja. Paistis, et seltskond oli alles hiljuti mingi õnnetu juhuse läbi vabadusest ilma jäänud.
Rongkäigu sabaotsa moodustasid taas kaks soomustatud ratsanikku, kes odavartega nüpeldades keskmist osa vähegi kiiremale käigule sundida üritasid. Erilist kasu nende pingutustest küll ei paistnud olevat, seda näisid mõlemad ratsamehed ka mõistvat, kuid ju polnud neil siis millegi asjalikumaga oma aega sisustada. Odavarrehoope saatsid mahlakad, kirjasõnas salvestamist mittekannatavad väljendid, mida mõlemad ratsamehed ennast kordamata vahetpidamata puistasid, kuid ka need ei suutnud vange end rutem liigutama panna.
„Igavene jama,” siunas ratsameeste pealik valjul häälel. „Vähemalt kaks tundi varem oleksime pidanud teele asuma, nende venimustega siin jõuame kohale ehk lõuna ajal, mil nende eest ei saa enam midagi. Oleks see minu teha, annaksime praegu hobustele kannuseid. Kes kaasa joosta ei jõuaks – no kurat nendega, lohisegu siis terviseks köie otsas, aga vähemalt neist, kes vastu peavad, võiks tulevikus ehk asjagi saada. Jõuaksid varem kohale ja tooksid midagigi sisse.” Mõlemad vibumehed naersid püüdlikult, et ülemusele meele järele olla. „Aga mida põrgut see siis veel tähendab,” muutis pealik äkki tooni. „Sealt tuleb ju üks papp!”
Kõik kolm vaatasid hämmeldunult ettepoole. Mõnesaja sammu kaugusel astus pikal sammul nende poole keskmisest suuremat kasvu teekäija, kes väljanägemiselt meenutas kõige rohkem munka või rändjutlustajat. Rohmaka tegumoega kotiriidest vammuses, teravatipuline peakott sügavale silmile tõmmatud ja jäme kanepinöör vööl, rühkis ta puutaldadega nöörsandaalide klobinal edasi. Iga ta vasaku jala sammu toetas tümps süllapikkuse malakaga, mida ta paremas käes hoidis. Koos mehe valju hingamise ja õlal rippuvast paunast kostvate kolksatustega moodustas see kõik üsnagi omapärase saatemuusika, mis tema edasikulgemisest juba kaugele teada andis.
„Ära sa märgi, üks papp,” alustas pealik uuesti. „Üks papp niisuguses kohas ja niisugusel ajal. Ning meil jäigi vist hommikune jumalateenistus seekord pidamata. Erandkorras. Nii et missugune rõõm meile.” Taas vedasid mõlemad vibumehed oma suud justkui tellimise peale muigele. „Aga teisest küljest teame me ju hästi, kui vähe sealpool igasuguseid pappe sallitakse. Võiksin ükskõik mille peale kihla vedada, et kõige hiljem homme hommikul ripuks see mees lossivärava ees tamme küljes ja varesed saaksid priske kõhutäie. Kuid ärgem mõelgem varestele, mõelgem oma ligimese heale käekäigule ja viigem see papp siit ära, enne kui temaga miskit paha juhtub. Ning kus olekski temal veel julgem olla kui meie selja taga? Nööri külge peaksime ta muidugi siduma, sest kes teab, mis mõtted talle vaesekesele veel pähe võivad tulla? Tormab äkki otseteed surmasuhu. Nii et – tehkem oma ligimesele see heategu ja pakkugem talle julgeolekut oma relvade kaitse all.”
Järjekordselt möirgas seltskond naerda. Keda asi aga kõige vähem huvitavat näis, oli just seesama preester, kes häirimatult ja ümber vaatamata rahulikult edasi astus. Alles siis paistis ta vastutulijatest teadlikuks muutuvat, kui pealik talle vastu ratsutas ja talle jala ette sirutas.
„Kuhu siis nii kiiresti, püha isa,” küsis pealik temalt laia irvituse saatel. „Ega sul ometi nii tuli takus ka selle minekuga pole, et vastutulijaid õnnistadagi ei taipa?”
Nüüd näis olukorra äkiline muutus preestrile ometi kohale jõudvat. Pikkamööda ajas ta oma ettepoole kummargil keha sirgu ja lükkas silmile tõmmatud peakoti laisa liigutusega kuklasse, paljastades erakordselt rahuliku ja intelligentse näo, mida raamisid helekollased lokid ja kus vastu pealiku ootusi ei paistnud küll ühtegi hirmu- või ärevusmärki. Aastaid võis teekäijal olla umbes kahekümne ringis ning oma nooruse ja tugeva kehaehituse tõttu oleks ta orjaturul kindlasti hoopis priskemat hinda maksnud kui ükskõik milline rongkäigu keskosa esindaja. Kiirustamata lasi ta pilgul ringi käia, iga ratsameest tükk aega tunnistades, ning kehitas õlgu.
„Ärge pange pahaks, aulik rüütel,” lausus ta viimaks pealikule. „Juhtusin pisut mõttes olema ega märganudki, et nii auväärsed isandad minu tagasihoidliku, ma ütleksin isegi väärtusetu isiku vastu huvi suvatsevad tunda. Aga mis siis ikka, kui õnnistust soovite, siis milles küsimus? Olgu Issanda käsi ikka teie kohal (siinkohal tegi ta ristimärgi), eriti aga nende õnnetute kohal siin (ta osutas rongkäigu keskmisele osale), kes veel mõni nädal tagasi oma päevi pahaaimamatult õhtusse veeretasid ning kes ootamatult kurjale saatusele jalgu juhtusid jääma. Sest mis teha, kõik ilus möödub kord ja midagi siin maailmas ei kesta igavesti. Kuid ka kõik kole saab ükskord otsa, niisiis lootkem ikka, et Issand oma lapsi armastab ja neilt oma palet ära ei pööra.”
„Auliku rüütli” nägu venis pikaks. Tõenäoliselt ootas ta pisut alandlikumas laadis ja pisut hirmunumat vastust ning ehk oli tal selleks puhuks ka mingi krõbedam kommentaar valmis mõeldud, kuid preestri sõnad lõid ta plaanid segi. Korraks tekkis tal tunne, nagu oleks ta oma alluvate ees lolliks tehtud, ning olukorra päästmiseks ei osanud ta muud teha kui järsult tooni muuta.
„Kuule, sina…” röögatas ta vihaselt. Järgnes paar aunime, mille väljaütlemine ütlejale endale erilise vaimuteravusena tundus. „Laterdada sa, sunnik, mõistad, aga siin ei maksa sinu laterdamine midagi! Niisama vähe maksab siin see sinu jumal või kes ta, kurat, sul on! Loodan, et ma räägin selgesti ning meil sinuga ei teki mingeid arusaamatusi. Nii et kuula nüüd! Esiteks, aja oma papikuub seljast! Teiseks, viska oma kepp käest! Ja kolmandaks, kobi karja sekka!” Siinkohal osutas ta pöidlaga üle õla rongkäigu keskosa poole.
Teekäija toetas malaka maha, nõjatus sellele ja vaatas pealikule oma mürkroheliste kassisilmadega nii rahulikult otsa, et see mõjus palju hirmuäratavamalt kui pealiku kurjakuulutav näoilme. Olnuksid ta vastased vähem enesekindlad, oleks see pilk, millest küll vähimatki ebakindlust või hirmu välja lugeda ei saanud, nad ülimalt tõsiseks võtnud ja väärika taandumise võimalusi kaaluma pannud.
„Aulik rüütel,” vastas ta poolihääli, iga lauset rõhutades. „Esiteks ei näe ma mingit põhjust oma preestrikuuest loobumiseks, kuna siinkandis pidavat ööd praegusel aastaajal üsnagi külmad olema, seda eriti enne koitu. Teiseks, kord ammu seisis kauge Egiptimaa kuninga ees üks Iisraeli mees, kes samuti oma kepi käest viskas. Sellest kepist sai niisugune koletu madu, et selle