Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
Читать онлайн книгу.
tagasi, ja selles, ütlen veel kord, on süüdi need tuhat korda neetud barbarid. Tollel ajal valitses Ciriani maakonda veel Walko, see endine hertsog, andku Issand talle igavest rahu! Ta oli hea, aus ja õiglane, aga ta usaldas neid! Ta usaldas barbareid, kes peavad igast lepingust ainult niikaua kinni, kuni see neile kasulik on, ja kellega suheldes peaks paljastatud mõõka selja taga löögivalmis hoidma! Kui nad tookord suure väega ootamatult üle piiri tulid, ei uskunud Walko, nagu räägitakse, oma naabervürstist viimase silmapilguni seesugust alatust. Ja kui kibe tõde talle ükskord kohale jõudis, oli liiga hilja…
See koht, kus ta oma väesalgaga barbarite varitsusele sattus, ei asu Cirianist eriti kaugel, paar tundi ratsasõitu kirde suunas. Nad tapeti kõik – Walko ja enamik tema lähikondlastest. Praegu seisab nende hukkumiskohal kabel tema ja ta üksuse mälestuseks, see on otsekui barbarite alatuse ja sõnamurdlikkuse sümbol. Ei tea, mis oleks saanud kogu Ciriani maakonnast, kui mitte Orgoth… Tollel ajal oli ta Walko vasall, parun või krahv vist. Tema oligi see, kes kogus kiiruga väe ja peksis barbarid jälle piiri taha. Kahjuks ei õnnestunud tal neid lõplikult puruks lüüa ja nüüd kestab kogu see õudus juba hulk aastaid. Nende rüüsteretked üle rajajoone, Orgothi vasturetked. Sellepärast kuulutatigi pärast Orgothi hertsogikssaamist välja sõjaseisukord kogu maakonnas. Kaupmehed võivad liikuda ainult paaril suurel maanteel, kus iga jõe või oja juures peab tasuma sillaületusmaksu, kaubelda võib ainult Ciriani turul. Seal pead sa ka iga viie kuldraha kohta, mis sa müügist teenid, ühe sõjamaksuks ära andma. Sellest kõigest saan ma aru, ela ise sellise naabri kõrval, kes ainult ootab võimalust sulle äiata! Tõepoolest – parem juba pidev sõjaseisukord kui rahu kellegagi, kes kogu aja passib, nuga käes, millal sa talle selja pöörad. Aga ma ei saa aru, kas tõesti pole võimalik sellele kõigele lõppu teha? Mida küll mõtleb kuningas? Ta ju peaks oma vasalli aitama! Miks ei koguta väge ja…”
Preester või vähemalt isik, kes millegipärast iga hinna eest soovis, et teda preestriks peetaks, oli seni kogu juttu kuulanud liikumatult, täiesti kivinenud näoga. Parimagi tahtmise korral poleks ta ilmest mingeid emotsioone välja saanud lugeda. Kaupmehe viimase lause juures raputas ta siiski pead ja kallutas end kõneleja suunas. „Ära sa räägi midagi, mu poeg,” arvas ta, „see asi pole sugugi lihtne. Niipalju kui nendest barbaritest mujal Kuningriigis kõneldakse, polevat nendega sõdimine mitte lapsemäng. Nad pidavat olema vägagi kardetavad võitlejad, eriti kui neil tuleb omaenda maad kaitsta, nii ei tarvitse ka kõige paremini organiseeritud sõjakäik nende vastu hästi lõppeda. Saan hästi aru selle sõjaseisukorra vajalikkusest. Kuigi jah, kes teab, niisugune aastaid kestnud vastasseis võib leida lahenduse täiesti ootamatult, mingi äkiline pööre võib saabuda just siis, kui sa arvatagi ei oska. Küsimus on ainult selles, et pööre kuhupoole? Kas meile soodsas või ebasoodsas suunas? Seepärast tulebki pidevalt sihukeste äkiliste pöörete vastu valmistuda ja eks ole maakonnas valitsev sõjaseisukordki üheks näiteks selle kohta, et barbarite võimalikku kallaletungi oodates mitte käed rüpes ei istuta ja ohtu tõsiselt võetakse. Ma arvan küll, et parem viiendikust oma tuludest loobuda ja selle eest sõjaväge varustada, kui ühel hetkel barbari nuga kõril tunda ja ühe viiendiku asemel viiest viiendikust ilma jääda.”
See, kui tähtsana kaupmees end kogu aeg tundis, et üks õpetatud preester tema käest nõu küsis, leevendas pisut meie kangelase kahtlusi. Sellist suhteliselt halvasti varjatud tähtsusetunnet olnuks võimatu teeselda, ilmselt istus tema kõrval pukis tõepoolest üks rändav vaskesemetega kaubitseja, mitte mõni rändavat vaskesemetega kaubitsejat mängiv nuhk või salamõrtsukas. Endisest hoopis rahulikumana pöördus noormees uuesti näoga sõidusuunda ja tegi, nagu jätkaks poolelijäänud palvetamist, endal käed varrukasse peidetud pistodasid hoidmas ja silmad peakoti alt teraselt ümbrust uurimas.
Preestri, rändkaubitseja ja vasekoormaga lastitud vanker jõudis Ciriani lähistele üsnagi hilisel ajal, mil ümaruses jõudsasti juurde võttev kuu ja lugematud tähed taevalaotust valgustasid. Niisiis polnud tegemist mitte klassikalise Egiptuse pimedusega, mille puhul peaks vankrit kepiga teed kobades juhtima, vaid selle põhjamaise ja suvise, seega tunduvalt lahjema variandiga. Musta kassi valgest kassist eristada enam ei saanud, kuid kulgemiseks punktist A punkti B, eriti kui tee tuttav, oli veel piisavalt valge ja seetõttu liikus ka vanker üsna sujuvalt.
Hertsogiloss, kust Ciriani maakonda juba selle asutamisaegadest alates juhiti ja mis asus tasasest maastikust kõrgemal künkal otsas, paistis praegu kaugel eespool ainult suhteliselt tumeda, suuremõõtmelise ja ebamäärase moodustisena. Selle ümbruses seletas silm veel sama tumedaid ja sama ebamääraseid, kuid mõõtmetelt tunduvalt väiksemaid moodustisi, ikka kümne või kahekümne kaupa grupis – arvatavasti oli tegu majadega, mis koos künkal kõrguva kindlustatud lossiga moodustasid Ciriani linna. Paaris kohas võis mõne maja aknal märgata ähmaseid tulukesi, ju asusid seal kas kõrtsid või sissesõiduhoovid, ja ühe sellise poole kaupmees nüüd suuna võttiski. Ka liikus valgustäpikesi siin-seal selle suure tumeda massi ülemises servas, mis kõige järgi otsustades pidi olema hertsogilossi ümbritsev kaitsemüür. Arvatavasti käis seal ringi paar laternaga varustatud vahisõdurit.
Vasekaupmeest küüdi eest tänanud ja temaga viisakalt jumalaga jätnud, libistas meie kangelane end ühe niisuguse majaderühma läheduses vankrilt maha ja kiirustas hoonete varju. Seal seisis ta natuke aega mingi maja nurga taga ja ootas, kuni sõiduk hämarusse kadus ning ka kabjaplaginat ega rattaloginat enam kõrvu ei kostnud. Siis tuli ta oma peidukohast välja ja hakkas rutulisel sammul astuma. Enesekindlus, millega ta jalad teed mõõtsid, näitas kohe, et meie kangelane pidi ümbrust hästi tundma. Ometi paistis, et ta üritab end millegi või kellegi eest varjata, kuna ta hoidus, ise võimalikult tasa astuda püüdes, üsna teeserva, valmis end iga hetk mõne majaseina vastu suruma ja pimedusega ühte sulama. Seda siiski vaja ei läinud, tänavad olid tühjad ja vaiksed, vaid oletatava sissesõiduhoovi poolt kostis mõningaid iseloomulikke hääli. Ta oli vahepeal jõudnud oma puusandaalid jalast võtta ja ka kepiga ei tümpsutanud ta enam käies vastu maad nagu varem, vaid kandis seda õlal. Arvatavasti peitus nende abinõude taga midagi rohkemat kui lihtsalt soov mitte häirida linnaelanike unerahu.
Peagi jõudis ta avarale väljakule, mis ridamisi paiknevate lettide, kaubariiulite ja pukkide järgi otsustades näis olevat Ciriani turuplats. Platsi keskel eristus üldisest ansamblist täiskasvanud mehele vööni ulatuv lava, millel kõrgusid sirges rivis kolm kivitulpa, suured raudrõngad ülaosas. Sinnapoole meie kangelane mööda ühte läbikäiku nüüd suunduski. „Seesama siis,” pomises ta enda ette. „Täpselt nagu mulle räägiti…” Sihtkohta jõudes seisatas ta silmapilguks, pani malaka kõrvale, võttis ka pauna õlalt ja asetas maha. Peakoti kuklasse lükanud, laskus ta lava ette põlvili.
„Meie Isa, kes Sa oled taevas…” alustas noormees tasa. Juba paari rea järel hakkas ta hääl värisema ja kui oleks olnud pisut valgem, võinuks märgata tema silmanurkadesse kogunevaid pisaraid. Sellest hoolimata luges ta palvesõnu veel teist ja kolmandatki korda, lõua all kokkupandud sõrmi nõnda tugevasti vastamisi surudes, et need valgeks muutusid. Tardus seejärel liikumatult põlviliasendisse, hambaid tugevasti vastamisi pigistades – kõige järgi otsustades seostus tal selle kohaga mingi väga kurb sündmus. „Siin nad su siis mõrvasid,” sosistas ta kokkusurutud hammaste vahelt, „sind ja neid teisi. Nagu paadunud kurjategijaid, kes…”
„Hei, sina seal,” katkestas kellegi ootamatu hüüd selja tagant meie kangelase palved ja minevikumeenutused. „Paigale jääda! Mitte liigutada!” Noormees võpatas äkilise hüüatuse peale, korraks pinguldusid ta lihased, et lennutada nende omanik kuhugile kaubalettide vahele peitu, kuid lõtvusid sealsamas. „Ei tasu,” mõtles ta. „Ei tasu praegu veel… Ma ei tea ju sedagi, mida nad tahavad ja kui palju neid on…” Ühe käe sirutas ta siiski maaslebava malaka suunas ja võttis selle pihku. „Las nad siis tulla pealegi…”
Vähemalt kolme paari jalgade tümpsumine ligines kiiresti ja peatus üsna lähedal. „Tõuse püsti,” kamandas tuttav hääl nüüd. „Aga aeglaselt!” Kui noormees oli käsu kohaselt toiminud, tuli uus korraldus: „Nüüd pööra end pikkamööda ümber! Ja ei mingeid äkilisi liigutusi!”
Mõni samm eemal seisid kolm tumedat kogu. Üks neist hoidis enda ees laternat, mille valgus teda piisavalt pimestas ja seetõttu näinud ta tulijaid täpsemalt.