Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
Читать онлайн книгу.
tervitatud, püha isa,” vastas kaupmees, vankrilt maha tulles ja kummardades. „Tegelen siin pisut vasekraami müügiga ja liigun Ciriani turule. Kui püha isa pahaks ei pane ning meil ka ühine tee juhtub olema, siis pakuksin ehk küüti oma vankris ning kohta oma vääritu isiku kõrval.”
Taibanuks nüüd keegi meie kangelase ajuvärgi pealt kaane maha võtta ja selle alla piiluda, oleks ta kindlasti näinud tohutut hulka vastuolulisi mõtteid paaniliselt siia-sinna tormamas. „Cirian, Cirian,” mõtles noormees. „See on ju lausa tipp, midagi hullemat annab välja mõelda! Seal ju nähtavasti lausa kihab Tema nuhkidest! Kuid samas ei tohi ma ära öelda, sest nii kaupmees kui rändjutlustaja suunduvad esmalt ikka sinna, kus rohkem rahvast koos. Seega ärataks kahtlust, kui ma nüüd endal mingi teise sihtkoha ütleksin olevat. Ja üleüldse, isegi kui Tema seal minust juba teadlik oleks, kes oskaks minust veel niisugust jultumust oodata, et ma pärast äsjast löömingut otse Tema nina alla jalutan? Nii et – tulgu mis tuleb, pistame aga pea vahelduse mõttes lohe lõugade vahele. Ja peaasi – mitte kahtlust äratada.”
„Tänan sind, mu poeg,” vastas meie kangelane kerge noogutusega. „Rõõm näha, et kõikjal leidub abivalmis ja heasoovlikke inimesi ning oleks patt, kui ma keelduksin lahkest südamest tulevat pakkumist vastu võtmast.” Nende sõnadega ronis ta vankrile ja võttis istet, ka kaupmees istus oma kohale ja nõõtas hobust, mispeale viimane noormehe võrra raskemaks muutunud koorma paigalt tõmbas.
„Kui ta, kurivaim, äkki mingi nuhk ei ole,” torkas meie kangelasele ootamatult pähe. „Sest kui Tema seal minust rohkem teab, ei hakka ta mulle lihtsalt niisama paari sõdurit kallale saatma. Kaval mees saadab mulle esmalt vastu abivalmis vasekaupmehe, kellel „juhuslikult” osutub olevat minuga üks tee ning kes oma muretu lobisemisega minu valvsust uinutab? Kuni esimese metsatukani, kus kamp löömamehi põõsast välja kargab ja mulle vastu kolu koputab? Muidugi pole keegi meist kaitstud ka puu tagant sihitud noole eest, kuid ma arvan, et Tema seal ei ütleks sugugi ära heast võimalusest minuga paar sõna juttu puhuda. Et kes ma siis ikkagi olen ja kustkohast tulen. Niipalju ma Teda juba tunnen, et Tema eelistaks jutupuhumist jõupositsioonilt, kus ta vestluspartner oleks ilusasti pingi külge seotud ja abimees teda tulise oraga turgutaks, kui jutt liiga kahtlustäratavaks muutub. Kuid tulgu, mis tulema peab, kui Issand on nõuks võtnud oma sulast katsuda, siis näidakem end olevat tema ootuste vääriline. Pea püsti ja julgelt edasi! Saame ühele põsele matsu, keerame teise ette. Saame teisele põsele matsu, keerame kolmanda ette ja elame veel! Või pabistan ma siiski ülearu? Muidugi peab kõike ette nägema, kuid kas need nuhid ikka on nii tasemel, et nad mu tulekust Temale juba ette jõudsid kanda? Veel üleeile poleks ma isegi osanud aimata, et üle hulga aja vanu tuttavaid kohti näha saab. Tõsi küll, palju on siinkandis sellest ajast muutunud ning kahjuks halvemuse poole. Aga selleks ma ju siia tulingi, et asja parandada.”
Ta manas ette nii rahuliku ilme, kui olukord lubas, tõmbas kapuutsi sügavale pähe ning pistis käelabad varrukaisse. Kummardas siis pea ettepoole, silmad poolsuletud, ning tegi näo, nagu palvetaks. Samas aga uurisid kaks mürkrohelist täpikest vidukil laugude vahelt väga teraselt ümbrust ja kummagi käe sõrmed hoidsid varrukasse peidetud pistoda käepidet. Üritanuks keegi teda rünnata, jäänuks see vähemalt kahele esimesele kallaletungijale ka viimaseks kallaletungiks nende maises elus. Aeg-ajalt heitis meie kangelane pilke kõrvalistuva kaupmehe poole, kuid vähemalt esialgu ei tundunud tolle käitumises miskit kahtlast olevat. Paistis ainult, et midagi kibeleb tema keelel, kuid mees ei söanda seda välja öelda. Ju ei tahtnud ta jumalakartliku inimesena häirida palvetavat preestrit.
Viimaks hingas kaupmees siiski sügavalt sisse ja välja, osalt kindlasti jumalasulase tähelepanu võitmiseks, ning alustas arglikult: „Vabandage, püha isa, et ma teid segan, kuid pean teile midagi ütlema. Et te pärast ei mõtleks… Ühesõnaga et… Seal, kuhu me läheme, pole preestrid eriti sallitud. Ärge palun pahandage ja mõelge, et nüüd mina…”
„Ära ole ometi nii tagasihoidlik, mu poeg,” katkestas noormees kõrvalistuja ebaleva jutu. Natuke imelik oli küll endast vanema inimese poole pöörduda sõnadega „mu poeg” ja teda sinatada, kuid kanepinööriga vöötatud kotiriidest vammus ja puutaldadega nöörsandaalid tõstsid nende kandja tõsiusklike kaasinimeste suhtes nii kõrgele positsioonile, et ta ei tarvitsenud isegi keskastme aadliku ees pead painutada. Rääkimata siis veel jumalakartlikest lihtinimestest, kes preestri kui otseselt Jumalaga ühenduses oleva isiku suhtes ülimat aukartust tundsid.
„Ma ei pane sulle vähimalgi määral midagi pahaks,” jätkas ta. „Vastupidi, olen sulle väga tänulik nende sõnade eest, mis tulid kindlasti vaid heast südamest. Oleks patt mõelda halvasti inimesest, kes soovib sulle head. Ei tohi iial ära põlata ühtegi nõuannet või hoiatust, tulgu see kellelt tahes, ja seetõttu paluksin sul natuke põhjalikumalt rääkida, mida sa sellest tead. Mis seal Cirianis siis toimub, et vaimuliku seisuse suhtes selline vastumeelsus valitseb?”
Siit, üsna hertsogkonna piiri äärest, pidi Ciriani jõudmiseks kuluma vähemalt päev, heal juhul jõuaksid nad kohale hilisõhtuks. Kõik see aeg valvel püsida ja peakoti alt võimalikke kallalekippujaid luurata oleks meie kangelasel kindlasti üle jõu käinud, seetõttu üritas ta nüüd oma kõrvalistuja kohta rohkem teada saada. Kas kaupmees on ikka tõepoolest kaupmees või istub ta kõrval siiski mõni nuhk, kes sobival hetkel peaks kas ta tähelepanu kõrvale juhtima või, mis veelgi hullem, jupikese vahedat terast talle keresse torkama.
„Kindlasti kahtlustan ma teda ilmaasjata,” mõtles noormees, „sest kuidas Tema seal minust ikka nii ruttu teada võinuks saada, kuid parem siiski karta kui kahetseda.” Jutuajamise käigus selguks lahke küüdimehe olemuse kohta kindlasti miskit. Kui ta oleks näiteks jutu sees hakanud mõnda võimumeest maha tegema, oleks see meie kangelases otsekohe kahtlust äratanud ja tekitanud vajaduse kaupmehest enam-vähem viisakal moel vabaneda. Sellepärast seadis nooruk end tähelepanelikult kuulama, samas ümbrust silmist laskmata. Avar vammus sobis imehästi tema hüppevalmiduse varjamiseks, ka maskeeris peakott suurepäraselt tema valvast pilku, nii et ta tänas mõttes kõikvõimalikke kõrgemaid võime hea idee eest just preestriks maskeerituna oma missioonile asuda.
„Ma ei taha jumala pärast kellegi kohta midagi halba öelda,” alustas kaupmees ettevaatlikult. Seda lauset kuuldes noormees hetkeks rahunes, kuid otsekohe tuli talle pähe mõte: „Või on Tema seal ja tema nuhid kavalamad, kui ma arvasin? Aga rahu, ainult rahu, olgem valvsad ja valmis vastu virutama.”
„Sellest saab nüüd oma paar aastat,” jätkas kaupmees. „Ma olin siis samamoodi Cirianis vasekraami müümas. Ootamatult tulid turuväljakule hertsogi käskjalad ja hüüti maha, et kusagilt ümberkaudsetest küladest on kätte saadud paar rändmunka, kes laimavad rahva ees hertsogit ja peavad kihutuskõnesid tema valitsemise, eriti sõjaseisukorra vastu. Me kõik pidime kauplemise pooleli jätma ja hertsogilossi värava ette kogunema. Seal kasvas ja kasvab ehk praegugi üks igivana tamm. Meid sunniti vaatama, kuidas need mungad selle okste külge poodi. Kui nad juba üleval rippusid, kuulutati kõva häälega, et nüüdsest peale tabab sama saatus igaühte, kes ilma hertsogi isikliku lubatäheta Ciriani maakonnas mingit jutlust kavatseb pidada. Et maakonnas, kus kogu rahvas peab nagu üks mees olema hertsogi juhtimise all iga silmapilk valmis tagasi lööma vaenuvägede rünnakut, karistatakse igasuguseid isehakanud kihutuskõnelejaid väga karmilt. Ja nüüd… Iga võõras preestrikuues isik äratab kahtlust. Seega, püha isa, kui teil on plaanis seal jutlustada, siis palun teid väga, teie endi huvides, jätke see mõte katki. Uskuge mind, ma ei räägi niisama suusoojaks. Nad võivad teid tõepoolest tappa…”
„Tänan sind veel kord hoiatamast, mu poeg. Aga hirmu tunda pole vaja. Mul pole vähimatki kavatsust kihutuskõnesid pidada, tahan vaid Cirianis palvetada ühe õnnetu inimese hinge eest, keda halastamatud mõrtsukad seal kunagi ammu ilmsüütult surma saatsid. Ja kirikus tema mälestuseks küünla süüdata. See on mu ainus soov ja see ei tohiks ju kedagi pahandada. Aga muide, sa mainisid mingit sõjaseisukorda. Vist midagi barbarite hädaohuga seoses, eks ju? Pole siiakanti juba ei tea mis ajast sattunud, vahepeal on kõik kindlasti põhjalikult muutunud. Seepärast palun sind, räägi mulle rohkem. Mis sõjaseisukord, mis uued seadused? Et ma kogemata kombel kas või teadmatusest nende uute seaduste vastu ei eksiks.”
„Teil on õigus, püha