Kõrbeoda. Peter V. Brett
Читать онлайн книгу.
kellel teist on sõdalase süda ja kellel mitte.” Hirmunud Abban tõmbas järsult hinge, aga Jardirit haaras elevus. Iga proovilepanek viis ta ihaldatud mustale rüüle natuke ligemale.
„Baha kad’Everami külast pole juba mitu kuud ühtegi teadet ning me kardame, et alagai’d võisid nende loitsumärkidest läbi tungida,” jätkas Qeran. „Bahalased on khaffit’id, seda küll, kuid nad põlvnevad Kajist, ja Damaji otsustas, et me ei tohi neid hüljata.”
„Ta peab silmas, et me ei tohi hüljata väärtuslikke savinõusid, mida nad müüvad,” pomises Abban. „Bahas elab meisterpottsepp Dravazi, kelle töö on ehteks igale Krasia paleele.”
„Kas sa peale raha muust ei mõtlegi?” nähvas Jardir. „Kui nad oleksid ka Ala kõige närusemad koerad, seisavad nad alagai’dest ikkagi mõõtmatult kõrgemal ning väärivad kaitset.”
„Ahmann!” käratas Kaval. „Kas sul on midagi lisata?”
Jardir nõksatas uuesti valveseisangusse. „Ei, meister!”
„Siis hoia keel hammaste taga,” ütles Kaval, „muidu lõikan selle ära.”
Jardir noogutas ning Qeran jätkas. „Viiskümmend sõdalast, kõik vabatahtlikud, võtavad dama Khevati juhtimisel ette nädalapikkuse retke Bahasse. Teie lähete kaasa, et neid abistada, tassida nende varustust, sööta kaameleid, valmistada neile einet ning teritada nende odasid.” Ta heitis Jardirile pilgu. „Hoshkamini poeg, sina oled sellel teekonnal Nie Ka.”
Jardiri silmad läksid pärani. Nie Ka, „esimene tühisuste seas”, tähendas, et Jardir tõuseb nie’Sharum’ite hulgas esimeseks – mitte ainult kördisabas, vaid ka meistrite silmis – ja võib teisi poisse oma äranägemist mööda käsutada ning korrale kutsuda. Sestsaadik kui Hasik teenis välja musta rüü, polnud juba aastaid uut Nie Ka’d määratud. See oli tohutu au, mida ei kingitud ega võetud vastu kergekäeliselt. Sest võimuga, mida see endas kätkes, kaasnes ka vastutus. Qeran ja Kaval hakkavad temalt teiste poiste vigade pärast aru nõudma, karistades teda nende järgi.
Jardir kummardas sügavalt. „Te teete mulle au, meister. Ma palun Everami, et ei valmistaks teile pettumust.”
„Parem oleks, kui su nahk on sulle armas,” lausus Kaval, sellal kui Qeran võttis sõlmilise nahkrihma ja sidus auastme märgiks Jardiri kakspealihase ümber.
Jardiri süda peksles. See oli kõigest nahkrihm, kuid praegusel hetkel tundus see Kaji enese kroonina. Jardir kujutles, kuidas dama räägib ta emale, kui ema läheb iganädalase toiduannetuse järele, ning ta rind paisus uhkusest. Juba oligi ta hakanud taas jalule seadma oma perekonna naiste au.
Ja mitte ainult seda, vaid ees seisis ka tõeline proovilepanek. Nädalatepikkune rännak lageda taeva all. Ta näeb alagai’sid näost näkku ja õpib oma vaenlast tundma millegi enamana kui kriidijoonistusena tahvlil või müüripealsel joostes silmatud kauge varjuna. Tõepoolest, tänane päev oli uus algus.
Kui nie’Sharum’id lubati tagasi oma ülesannete juurde, pöördus Abban Jardiri poole. Ta naeratas, tonksates rusikaga Jardiri kakspealihast ja selle ümber seotud sõlmilist nahkrihma. „Nie Ka,” ütles ta. „Sa väärid seda, mu sõber. Peagi saab sinust kai’Sharum, kes kamandab lahingus tõelisi sõdalasi.”
Jardir kehitas õlgu. „Inevera,” kostis ta. „Eks näis, mis homne toob. Tänaseks piisab sellestki aust.”
„Enne oli sul muidugi õigus,” lausus Abban. „Nähes, kuidas khaffit’eid koheldakse, täidab mu südant mõnikord kibedus ning see kõneleski minus äsja. Bahalased väärivad meie kaitset, ja rohkemgi veel.”
Jardir noogutas. „Ma teadsin küll,” vastas ta. „Minagi kõnelesin ebaõiglaselt, sõber. Ma tean, et sinu südames peitub enamat kui kaupmehe ahnus.”
Ta pigistas Abbani õlga ning poisid jooksid oma ülesannete juurde, et hakata retkeks ettevalmistusi tegema.
Nad lahkusid keskpäeval: viiskümmend Kaji sõdalast, kaasa arvatud Hasik, koos dama Khevati, meister Kavali, kahe Krevakhi vahimehe ning Jardiri parimate nie’Sharum’ite rühmaga. Mõned sõdalased, kõige vanemad, juhtisid kordamööda moonavankreid, mida vedasid kaamelid, kuid ülejäänud marssisid rongkäigu eesotsas jalgsi Labürindi kaudu suure linnavärava juurde. Jardir ja teised poisid läbisid Labürindi moonavankritel, et mitte püha maapinda teotada.
„Üksnes dama’d ja dal’Sharum’id tohivad astuda oma vendade ja esivanemate verele,” oli Kaval hoiatanud. „Kui teie seda teete, siis hoidke oma nahk.”
Kui nad linnast välja jõudsid, nähvas meister odaga vastu vankreid. „Kõik maha!” käratas Kaval. „Me marsime Bahasse!”
Abban vaatas Jardirile rabatult otsa. „See on ju nädalane reis läbi kõrbe, ja päikese eest kaitseb meid ainult bido!”
Jardir hüppas vankrilt maha. „Seesama päike lõõskab ka meie harjutusväljaku kohal.” Ta osutas dal’Sharum’eile, kes marssisid moonavankrite ees. „Ole tänulik, et sa ei kanna midagi peale bido,” lausus ta. „Nemad kannavad musta, mis imab soojust, aga sellegipoolest on igal mehel käes kilp ja oda ning rüü all turvisplaadid. Kui nemad tulevad toime, siis tuleme meiegi.”
„Kuule, kas sa ei igatsegi jalgu sirutada pärast kõiki neid nädalaid, mis me lahastes veetsime?” küsis Jurim, patsutades Abbanile irvitades õlale ja hüpates maha.
Ülejäänud nie’Sharum’id järgnesid marssides, sellal kui Jardir hõikas takti, et nad vankritest ja sõdalastest maha ei jääks. Kaval kõndis silma peal hoides nende kannul, ent jättis käsutamise Jardiri hooleks. Meistri usaldus täitis poisi uhkusega.
Kõrbetee kujutas endast iidsete märgupostidega tähistatud rada, mille moodustasid kõvaks tambitud liiv ja kivikõva savi. Lakkamatu tuul tuiskas nende pihta tulist liiva; seda kogunes teele, muutes jalgealuse viletsaks. Päike kuumutas liiva, kuni see hakkas kõrvetama koguni läbi sandaalide. Aga nie’Sharum’id, keda aastatepikkune treening oli karastanud, marssisid sellegipoolest kurtmata. Jardir silmitses neid kiitvalt.
Varsti sai siiski selgeks, et Abban ei suuda sammu pidada. Üleni higine, hakkas ta konarlikul pinnal aina vaevalisemalt lonkama ning komistas ühtelugu. Kord komberdas ta Esamile otsa, kes tõukas ta vihaselt vastu Shanjatit. Ka Shanjat ei jätnud tõukamata ning Abban prantsatas maha. Teised poisid naersid, kui Abban suust liiva sülitas.
„Ärge jääge seisma, rotid!” hüüdis Kaval, koputades odaga vastu kilpi.
Jardir tahtis sõpra jalule aidata, kuid teadis, et teeks sellega asja ainult hullemaks. „Tõuse püsti!” käratas ta hoopis. Abban heitis talle anuva pilgu, ent Jardir raputas vaid pead, lüües Abbanit viimase enda huvides jalaga. „Sõlmi valuga rahu ja aja end püsti, narr,” ütles ta tasasel karmil häälel, „muidu lõpetad khaffit’ina nagu su isa!”
Valu Abbani silmis lõikas Jardirile südamesse, aga ta kõneles ju tõtt.
Abban teadis seda samuti. Sõber tõmbas hinge ja ajas end jalule, vaarudes ülejäänutele järele. Mõnda aega pidas ta sammu, kuid hakkas siis jällegi rivi lõppu jääma, põrgates sageli teiste poistega kokku, mispeale teda tõugati. Valvsalt jälgiv Kaval pani seda tähele ja kõndis kiiremini, jõudes Jardiri kõrvale.
„Kui ta meie marssimist aeglustab, poiss,” lausus ta, „siis oled sina see, kellele ma kõigi nähes rihma annan.”
Jardir noogutas. „Ja põhjusega, meister. Ma olen Nie Ka.” Kaval uratas ega rääkinud sellest rohkem.
Jardir läks teiste juurde. „Jurim, Abban, ronige vankritele,” käskis ta. „Te tulite alles dama’ting’i paviljonist ega jaksa veel tervet päeva marssida.”
„Jutt või kaamelikusi!” lõrises Jurim, pistes sõrme Jardiri nina alla. „Ma ei kavatse naisterahva kombel vankris sõita lihtsalt sellepärast, et seaõgija poeg ei jõua sammu pidada!”
Vaevalt