Kõrbeoda. Peter V. Brett
Читать онлайн книгу.
Abban. „Miks ta lihtsalt ei alistunud?”
„Sest ta on sõdalane,” lausus Jardir. „Kas sina alistud, kui alagai’d ründavad?”
Abban judises selle mõtte peale. „See on teine asi.”
Jardir raputas pead. „Ei, üldsegi mitte.”
Varsti pärast seda, kui Jardiri lahas ära võeti, alustasid Hasik ja mõned teised vanemad poisid treeningut Labürindi müüridel. Aasta hiljem tegid nad Labürindis läbi bido kaotamise ning ellujäänuid, Hasikit sealhulgas, võis näha harjutusväljakul uues mustas rüüs uhkeldavalt kõndimas ja suurt haaremit külastamas. Nagu kõik dal’Sharum’id, tegid nemadki edaspidi nie’Sharum’itega võimalikult vähe tegemist.
Jardiri meelest läks aeg kiiresti, päevad sulasid lõputus jadas ühte. Hommikuti kuulas ta, kuidas dama ülistas Everami ja Kaji hõimu hiilgust. Ta kuulis teiste Krasia hõimude kohta ja miks nood olid alamad ning miks eeskätt Majah’ hõim oli Everami tõdede suhtes pime. Dama kõneles ka teistest maadest ning argpükslikest chin’idest põhjas, kes olid oda hüljanud ja elasid nagu khaffit’id, värisedes alagai’de ees.
Jardir ei olnud iialgi rahul nende kohaga kördisabas, igatsedes muudkui pääseda ettepoole, kus olid suuremad portsjonid. Ta ei andnud asu poistele endast eespool, läkitas nad üksteise järel dama’ting’i paviljoni ja tõi Abbani alati järjekorras endaga kaasa. Kui Jardir sai üheteistkümneseks, olid nad sabas esimesed, mitme vanema poisi ees, kes kõik hoidsid neist heaga eemale.
Pärastlõunad veedeti treenides või sihtmärkidena joostes, et dal’Sharum’i võrgumehed saaksid nende pihta täpsust harjutada. Öösiti lamas Jardir Kaji’sharaj’ külmal kivipõrandal, kikitades kõrvu, et kuulda väljast alagai’sharak’i helisid, ning unistades päevast, kui temagi astub meeste sekka.
Hannu Pash’i edenedes valis dama mõned poisid eriliseks väljaõppeks, et suunata nad valge rüü kandmise teele. Nad lahkusid Kaji’sharaj’st ja neid ei nähtud enam. Jardiril seda au ei olnud, aga ta ei hoolinudki sellest. Tal polnud vähimatki isu kulutada päevi, ninapidi iidsetes ürikutes või Everamile kiitust hüüdes. Tema oli sündinud odameheks.
Abbani vastu, kes oskas lugeda, kirjutada ja arvutada, näitas dama üles rohkem huvi, kuid tema isa oli khaffit ning see polnud meeltmööda, ehkki ametlikult ei kandunud häbi mehe poegadele üle.
„Parem saagu sinust võitleja,” soovitas dama Abbanile viimaks, koputades sõrmega ta laiale rinnale. Abban oli endiselt kerekas, aga lakkamatu ränk treening oli peki asemele istutanud lihased. Ta oli tõepoolest muutumas aukartustäratavaks sõdalaseks ning ohkas kergendatult, kui oli selge, et teda ei kutsuta valgerüüliste hulka.
Teised poisid, liiga nõrgad või pikatoimelised, heideti Kaji’sharaj’st khaffit’itena välja – nemad pidid elu lõpuni kandma laste pruune rõivaid. See oli kaugelt kõige hullem saatus, mis häbistas nende peresid ja võttis neilt paradiisilootuse. Need, kellel oli sõdalase süda, pakkusid end sageli vabatahtlikena söödameesteks, et deemoneid õrritades meelitada noid Labürindi lõksudesse. Selline elu jäi lühikeseks, ent kinkis neile, kes muidu olnuksid kadunud, autunde ja pääsu taevasse.
Kaheteistkümnendal eluaastal lubati Jardir esimest korda Labürinti vaatama. Meister Qeran viis vanimad ja tugevaimad nie’Sharum’id üles suurele loitsumüürile – kolmekümne jala kõrguselt püstloodis liivakivirajatiselt avanes vaade deemonite tapmise alale, mis kord ammustel aegadel, kui Krasia rahvaarv oli suurem, kujutas endast tervet linnaosa. Seda täitsid kunagiste eluasemete riismed ja tosinad väiksemad liivakivimüürid. Need olid kahekümne jala kõrgused, lohklike uuristatud loitsumärkidega. Mõned ulatusid väga kaugele ja neis leidus järske käänakuid, sellal kui teiste näol oli tegu vaid üheainsa kivirahnu või – nukiga. Koos moodustasid need peidetud püünisaukudest kubiseva labürindi, mis oli kavandatud, et alagai’sid lõksu püüda ja neid hommikupäikese tulekuni kinni hoida.
„Müür teie jalge all,” ütles Qeran jalaga trampides, „kaitseb meie naisi ja lapsi, isegi khaffit’eid,” ta sülitas üle müüriserva, „alagai’de eest. Ülejäänud müürid,” ta viipas kätega Labürindi lõputult käänlevate müüride poole, „ajavad alagai’sid meie juurde lõksu.” Nende sõnadega pigistas ta käe rusikasse, tundes ilmset uhkust, mida kõik poisid jagasid. Jardir kujutles end selles labürindis jooksmas, kilp ja oda käes, ning ta süda juubeldas. Seal, verest läbi imbunud liival, ootas teda aupaiste.
Nad kõndisid mööda paksu müüri, kuni jõudsid puust sillani, mida sai vägeva vända abil üles tõsta. See viis alla ühele Labürindi müürile, mis olid kõik kas kivikaartega ühendatud või hüppamiseks küllalt lähestikku. Labürindi müürid olid õhemad, mõnes paigas vähem kui jala paksused.
„Vanemate sõdalaste jaoks on müüripealsed liiga salakavalad,” lausus Qeran, „kui vahimehed välja arvata.” Vahimehed olid Krevakhi ja Nanji hõimude dal’Sharum’id. Nad tegutsesid redelitega, iga mees kandis kaheteistkümne jala pikkust raudpeeltega redelit. Redeleid sai üksteise külge kinnitada või eraldi kasutada ning vahimehed olid sedavõrd nõtked, et suutsid toetuseta redeli ülemisel pulgal tasakaalus seista ja lahinguvälja silmitseda. Krevakhi hõimu redelimehed allusid Kaji hõimule, Nanji omad Majah’ hõimule.
„Järgmise aasta vältel abistate teie, poisid, Krevakhi vahimehi,” kõneles Qeran, „jälgite alagai’de liikumisi ja hõikate neid alla Labürinti dal’Sharum’eile ning toimetate lisaks käskjalgadena kohale kai’Sharum’ite korraldusi.”
Ülejäänud päeva veetsid nad mööda müüripealseid joostes. „Te peate tundma õppima iga tolli Labürindist, nagu te tunnete oma odasid!” kinnitas Qeran seejuures. Kiired ja nõtked nie’Sharum’id hõiskasid võidukalt, karates ühelt müürilt teisele ja sööstes üle väikeste kaarsildade. Jardir ja Abban naersid rõõmust.
Ent Abbanil oli raskusi oma suure kere tasakaalus hoidmisega ning ühel kitsal sillal ta libastus, kukkudes müürilt. Jardir püüdis ta käest kinni haarata, aga polnud küllalt väle. „Nie mind võtku!” kirus ta, kui nende sõrmed kergelt kokku puutusid ja sõber alla sadas.
Abban tõi kuuldavale lühikese hädalduse, enne kui maapinnale prantsatas, ning isegi kahekümne jala kõrguselt nägi Jardir, et ta jalad murdusid.
Tema selja tagant kõlas parastav naer, mis meenutas kaameli kisa. Pöördudes nägi Jardir Jurimit, kes laksas käega vastu põlve.
„Abban pole kass, vaid kaamel!” hüüdis Jurim.
Jardir lõrises ja pigistas sõrmed rusikasse, aga ei jõudnud veel tõusta, kui platsi ilmus meister Qeran. „Kas sinu meelest on teie harjutused naljakad?” nõudis too. Enne kui Jurim jõudis vastuseks midagi iitsatada, kahmas Qeran tema bidost kinni ja lennutas ta alla Abbanile järele. Jurim röökis, kukkudes kakskümmend jalga allapoole, räntsatas siis maha ja jäi liikumatult lebama.
Meister pöördus ja kõnetas teisi poisse. „Alagai’sharak pole mingi nali,” lausus ta. „Pigem hukkuge viimseni, kui et te oma vendi öös häbistate.” Poisid taganesid sammukese ja noogutasid.
Qeran pöördus Jardiri poole. „Jookse ja teata kohe meister Kavalile. Ta saadab mehed, kes viivad nad dama’ting’i juurde.”
„Me tooksime nad ise kiiremini ära,” poetas Jardir, teades, et Abbani saatus võib sõltuda igast väärtuslikust hetkest.
„Ainult mehed tohivad Labürinti siseneda, nie’Sharum,” ütles Qeran. „Tee minekut, muidu tuleb dal’Sharum’eil ära tuua kolm poissi.”
Kui dama’ting sel õhtul pärast körti meister Qeraniga rääkima tuli, nihkus Jardir nii lähedale, kui vähegi julges, kikitades kõrvu, et kuulda naise tasast juttu.
„Jurim murdis mitu luud ning tal oli äge sisemine verejooks, ent ta paraneb siiski,” lausus naine, kõneldes, nagu arutaks ta