Kõrbeoda. Peter V. Brett
Читать онлайн книгу.
võtab ta endalt ise elu, kui teised dama’d teda enne ei tapa.
Jardir heitis Abbanile uuesti pilgu. „Ma tahan, et kaotused ja allesjäänu kokku arvutataks.”
„Sellest ei pruugi kõigi toitmiseks jätkuda,” hoiatas Abban.
Jardir noogutas. „Kui vilja ei jätku, siis hukatagu kõik chin’id, kes on töötamiseks või võitlemiseks liiga vanad, kuni seda hakkab jätkuma.”
Abban tõmbus näost kahvatuks. „Ma… leian viisi, kuidas toime tulla.”
Jardir naeratas mõrult. „Nii ma arvasingi. Nõndaks, need chin’id, keda olete minu ette toonud. Ma nõudsin juhte, need mehed näevad aga välja khaffit’i kaupmeeste moodi.”
„Põhjamaad valitsevadki kaupmehed, Päästja,” ütles Abban.
„Tülgastav,” sõnas Asome.
„Ja sellegipoolest on see nõnda,” lausus Abban. „Need mehed võivad teid vallutamise juures aidata.”
„Minu isa ei vaja…” alustas Jayan, ent Jardir vaigistas vanima poja käeviipega. Ta andis valvuritele märku chin’id lähemale tuua.
„Kes teie seast on teistele juhiks?” küsis Jardir, minnes üle põhjamaa metslaste keelele. Vangide silmad läksid pärani ning mehed vahetasid pilke. Viimaks astus üks ette, ajades Jardirile otsa vaadates selja sirgu ja pea püsti. Ta oli kiilaspäine, hallikirju habemega ning kandis määrdunud ja rebenenud siidrüüd. Nägu oli peksust lapiline ning vasak käsi kohmakalt kaela seotud. Kasvult oli ta Jardirist peaaegu jala võrra lühem, kuid jättis siiski säärase mehe mulje, kes on harjunud, et tema sõna kuulatakse.
„Mina olen Edon Seitsmes, Rizoni kindluse hertsog ja siinsete inimeste isand,” ütles mees.
„Rizoni kindlust ei ole enam,” lausus Jardir. „Selle maa nimi on nüüd Everami Kingitus ning see kuulub mulle.”
„Maapõu võtku, ega ei kuulu küll!” urises hertsog.
„Kas sa tead, kes ma olen, hertsog Edon?” küsis Jardir tasa.
„Krasia kindluse hertsog,” vastas hertsog Edon. „Abban väidab, et sina oledki Päästja.”
„Aga sina seda ei usu?” jätkas Jardir.
„Päästja ei saabu mõrvates, vägistades ja rüüstates,” sülitas Edon.
Sõdalased ruumis tõmbusid pingule, oodates raevupuhangut, ent Jardir üksnes noogutas. „Pole mingi üllatus, et nõrkade põhjamaalaste meelest peab ka Päästja olema nõrguke,” ütles ta. „Aga see polegi oluline. Ma ei soovi, et sa minusse usuksid, vaid et sa hakkaksid minu liitlaseks.”
Hertsog vahtis teda rabatult.
„Kui sa heidad minu ette põrmu ja annad vandetõotuse alistuda kõiges Everamile, siis säästetakse sinu ja su nõunike elu,” kõneles Jardir. „Sinu pojad võetakse ja õpetatakse välja dal’Sharum’eiks ning neid austatakse kõrgemalt kui kõiki ülejäänud põhjamaa chin’e. Sa saad oma varanduse ja omandi tagasi, kui sellest on maha arvatud läänimaks. Selline on minu pakkumine, kui sa vastutasuks aitad mul rohumaade üle valitseda.”
„Ja kui ma keeldun?” küsis hertsog.
„Siis saab kõik, mis sulle kuulus, minu omaks,” lausus Jardir. „Sa vaatad pealt, kuidas sinu pojad odaga läbi puuritakse ja kuidas minu mehed viljastavad sinu naisi ja tütred, ning kõik ülejäänud elupäevad veedad sa kaltsudes, süües rooja ja juues kust, kuni keegi sulle halastab ja su tapab.”
Ja nõnda sai Edon VII, Rizoni kindluse hertsog ja selle inimeste isand, esimeseks põhjamaa valitsejaks, kes põlvitas ja puudutas laubaga Ahmann Jardiri ees põrandat.
Jardir istus oma troonil, kui Abban tõi tema ette järjekordse rühma chin’e. Oli saatuse pilge, et paks khaffit osutus tema õukonna kõige asendamatumaks liikmeks, aga nii vähesed Jardiri mehed oskasid ju põhjamaa keelt. Ka mõned teised khaffit’i kaupmehed purssisid seda, kuid üksnes Abban ja Jardiri lähimad nõuandjad kõnelesid keelt vabalt. Ja nõunikest eelistas Abban ainsana chin’idega pigem rääkida kui neid tappa.
Nagu kõik Abbani leitud vangid, olid ka need näljutatud ja läbipekstud, külmakaitseks ihul vaid räpased kaltsud. „Kas veel mõned suurkaupmehed-khaffit’id?” küsis Jardir.
Abban raputas pead. „Ei, Päästja. Need mehed on loitsutundjad.”
Jardiri silmad läksid pärani ning ta tõmbus istmel tikksirgeks. „Miks neid nii halvasti koheldi?” nõudis ta.
„Sellepärast, et põhjas peetakse loitsutundmist oskustööks, nagu möldri või puusepa ametit,” selgitas Abban. „Dal’Sharum’id, kes linna rüüstasid, ei teinud vahet neil ja ülejäänud chin’idel ning paljud kas tapeti või põgenesid koos oma ametiriistadega.”
Jardir vandus tasakesi. Krasias kuulusid loitsutundjad sõdalaste kasti tippu ning Evejah’s seisis kirjas, et neisse tuleb suhtuda ülima austusega. Ka põhjamaa loitsutundjad olid väärtuslikud, kui Sharak Ka’d taheti võita.
Ta pöördus meeste poole, läks ladusalt üle nende keelele ja kummardas. „Ma palun teie viletsa kohtlemise pärast vabandust. Teile antakse süüa ja selga peened rüüd, teie maad ja naisterahvad tagastatakse. Kui oleksime teadnud, et olete loitsutundjad, siis oleks teid austatud, nagu teie seisund seda väärib.”
„Minu poeg tapeti,” kähistas üks mees. „Mu naine ja tütar vägistati, maja põletati. Ja nüüd palud sa vabandust?” Ta sülitas Jardiri poole, tabades teda põsele.
Valvurid ukse juures röögatasid ja langetasid odad, kuid Jardir peletas nad viipega eemale, pühkides sülje vihastumata põselt.
„Ma maksan sinu poja eest vereraha,” tõotas ta, „ja hüvitan ka teie, ülejäänute kaotused.” Ta sammus ahastava mehe juurde, kõrgudes viimase kohal. „Aga ma hoiatan teid, ärge pange mu armulikkust rohkem proovile.” Ta andis valvuritele märku ning mehed viidi minema.
„On kahetsusväärne,” ohkas ta troonil raskelt istet võttes, „et meie esimese vallutusega põhjamaal kaasnes seesugune raiskamine.”
„Me oleksime võinud nendega läbirääkimisi pidada, Ahmann,” ütles Abban tasakesi. Ta tõmbus pingule, valmis põlvili langema, kui tema sõnad peaksid äratama pahameelt, ent Jardir raputas üksnes pead.
„Rohumaalasi on liiga palju,” lausus ta. „Rizoni mehi oli meist kaheksa korda rohkem. Kui oleksime neile mahti andnud jõudusid koondada, poleks me isegi oma suurepäraste võitlusoskustega suutnud linna vallutada selliste kaotusteta, mida me ei saa endale lubada. Nüüd, kui hertsog on Everami poole üle tulnud, peaks asi külades juba hõlpsamini minema, kuni liigume edasi chin’ide oaasilinna peale.”
„Laktoni,” tähendas Abban. „Kuid ma hoiatan teid, see rohumaa „järv” on kõigi kirjelduste järgi suurem mis tahes oaasist. Sõnumitoojad on mulle kinnitanud, see veekogu on nõnda avar, et vastaskallast pole näha koguni selge ilmaga, ning linn ise asub niivõrd kaugel veepinnal, et skorpioni heiteulatus ei küündi selleni.”
„Nad kindlasti liialdavad,” arvas Jardir. „Kui see… kalarahvas võitleb sama kehvasti nagu Rizoni mehed, siis langevad nad õige aja saabudes hõlpsasti meie alla.”
Sel hetkel sisenes üks dal’Sharum, koputades odaga põrandale.
„Andestage, et vahele segan, Shar’Dama Ka,” ütles sõdalane, laskudes põlvili ja asetades oda enda kõrvale, enne kui surus mõlemad peopesad vastu põrandat. „Te käskisite teatada, kui teie abikaasad kohale jõuavad.”
Jardir põrnitses mornilt.
4. BIDO KAOTAMINE
Abbani ellujätmise eest piitsutati Jardirit alagai sabaga, mille kidad kiskusid ta seljalt liha, ning päevad ilma söögita olid rängad, ent ta sõlmis oma karistusega