Kõrbeoda. Peter V. Brett
Читать онлайн книгу.
lugupidamist. Koguni dama’d vahtisid teda, kui arvasid, et keegi ei näe.
Neljandal päeval suundus Jardir näljast nõrgana kördisappa. Kahtlane, kas ta oleks jaksanud kõige hädisemategi poistega kakelda, kuid siiski sammus ta sirge seljaga oma tavapärasele kohale järjekorra etteotsa. Teised taganesid, silmad aukartlikult maas.
Ta sirutas parajasti kausi välja, kui Qeran ta käsivarrest kinni võttis.
„Täna sa körti ei söö,” ütles meister. „Tule kaasa.”
Jardiril oli tunne, nagu küünistaks tema kõhtu seestpoolt mõni liivadeemon, kuid ta ei kaevanud, vaid ulatas oma kausi ühele teisele poisile ja järgnes meistrile läbi laagri.
Kaji paviljoni poole.
Veri kadus Jardiri näost. See polnud võimalik.
„Kolmesaja aasta jooksul pole ükski sinuvanune poiss sõdalaste paviljoni pääsenud,” lausus Qeran justkui ta mõtteid lugedes. „Minu meelest oled sa liiga noor ning see võib sulle surma tuua ja olla Kaji hõimu jaoks kohutav raiskamine, aga seadus on seadus. Kui poiss püüab müüril võrguga kinni oma esimese deemoni, kutsutakse ta pidama alagai’sharak’i.”
Nad astusid telki ning tosinad mustas rüüs kogud pöördusid teda silmitsema, enne kui uuesti sööma hakkasid. Neid teenisid naisterahvad, kuid Jardir ei olnud varem näinud ühtegi naist, keda poleks pealaest jalatallani katnud paks must riie. Siinsete naiste loorid olid peened ja erksavärvilised, poolläbipaistvad rõivad liibusid pehmetele kumerustele. Nende käsivarred ja kõhud olid paljad, kui kalliskividega ehted välja arvata, ning pikad lõhikud pantaloonide külgedel paljastasid saledaid sääri.
Jardir tundis, kuidas ta nägu vaatepildi peale õhetama lõi, ent kellegi teise meelest ei paistnud siin midagi vääriti olevat. Üks sõdalane piidles hetke teda parajasti teenivat naist, asetas siis lihavarda käest ja kahmas naisest kinni, heites ta endale õlale. Naine naeris, kui mees tassis ta eesriidega varjatud, kirevaid patju täis ruumi.
„Sinulgi on selleks õigus, kui sa tänase öö üle elad,” kuulutas Qeran. „Kaji hõim vajab uusi sõdalasi. Meeste kohus on neid sigitada. Kui näitad end heast küljest, võid ehk välja teenida abikaasa, kes hakkab sinu kodu hoidma, aga kõigilt dal’Sharum’eilt oodatakse, et nad teeksid ka oma hõimu jiwah’Sharum’eile lapsi.”
Selline paljastavates riietes naiste hulk lõi Jardiri pahviks ning ta uuris nende noorukesi nägusid, pooleldi kartes siit eest leida oma õdesid. Kui meister viis ta suure laua äärde padjale istuma, oli ta keeletu.
Nii palju toitu polnud ta eladeski näinud. Datlid ja rosinad ja riis ja vürtsitatud lambaliha vardad. Kuskuss ja viinapuulehtedesse keeratud aurav liha. Kõht korises, teda kimbutasid nälg ja iha.
„Söö kõht täis ja puhka,” soovitas Qeran. „Täna õhtul kuulud sa meeste hulka.” Ta patsutas Jardirile õlale ja lahkus telgist.
Jardir sirutas ettevaatlikult käe lihavarda järele, ent üks käsi napsas selle kiiresti ära. Pilguga süüdlast otsides leidis ta vastu vaatamas Hasiki.
„Tookord öösel sul vedas, rott,” lausus Hasik. „Parem palveta Everami poole, sest tühipaljast vedamisest ei piisa, et elada üle öö Labürindis.”
Jardir läks koos teiste sõdalastega Sharik Horasse, et Damaji’d neid enne öist lahingut õnnistaksid. Ta polnud varem kangelaste kontide templis sees käinud ning sealne vaatepilt ületas kõik selle kohta kujutletu.
Sharik Hora sisemus oli üleni ehitatud alagai’sharak’is langenud dal’-Sharum’ite pleegitatud ja lakitud luudest. Vägeval altaril olid Damaji’de kaheteistkümne tooli jalgadeks säärekondid, mis toetusid sõdalaste jalalabadele. Käetoed olid kord viibutanud deemonite soo vastu oda ja kilpi. Toolipõhjad olid läikima löödud ribid, mis kord varjasid kangelaste südameid. Seljatoed olid valmistatud öös sirgelt seisnute selgroogudest. Peatugedeks olid nende meeste kolbad, kes nüüd istusid taevas Everami kõrval. Kaksteist tooli ümbritsesid poolkaares Andrah’ trooni, mis oli ehitatud kai’Sharum’ite, alagai’sharak’i kaptenite kolpadest.
Tosinad hiigellühtrid koosnesid sadadest kolpadest ja selgroogudest. Kontidest olid ka sajad pingid, kus teenistuste ajal palvetati. Ja altar. Ja karikad. Seinadki. Ja võimas kuppellagi. Lugematu arv sõdalasi oli seda templit oma ihuga kaitsnud ning ehitanud selle oma luudest.
Tohutu lööv oli ringikujuline, selle seinu ehtisid sajad väikesed orvad, kus kontidest alustel seisid püsti terved luukered. Need olid Sharum Ka’d, linna Esimesed Sõdalased.
Dama’de juhtimise all käsutasid kai’Sharum’id igaüks oma hõimu sõdalasi, aga kui päike loojus, kuulusid nad Sharum Ka käsu alla, kelle määras ametisse Andrah. Praegune Sharum Ka oli Kaji soost, nagu ka Jardir – see tõsiasi täitis ta suure uhkusega.
Jardiri käed värisesid, kui ta kõike silmitses. Kogu tempel lausa pakatas aust ja kuulsusest. Tema isa, kes oli langenud Majah’ röövretke ja mitte alagai’sharak’i käigus, ei peetud siin meeles, kuid Jardir unistas, et ühel päeval tuuakse siia pühitsetud paika ka tema enda kondid, tehes au isalegi, nii et tema ohverdust mäletataks veel kaua pärast ta surma. Suurim võimalik au oli saada selles ja järgmises maailmas üheks nendega, kes olid andnud oma elu enne teda, ja nendega, kes sünnivad ehk alles sadade aastate pärast, et siis samamoodi oma elu anda.
Sharum’id võtsid valveseisangu, kui Damaji’d palusid eelseisvaks lahinguks Everami ning samuti esimese Päästja Kaji õnnistust.
„Kaji,” hüüdsid nad, „Everami Oda, Shar’Dama Ka, kes sa ühendasid maailma ja päästsid meid endistel aegadel alagai’de küüsist, vaata nende vaprate sõdalaste peale, kes lähevad öösse jätkama igavest heitlust, pidama lahingut gai’de vastu Ala pinnal, nii nagu Everam heitleb Nie’ga taevas. Õnnista neid julguse ja jõuga, et nad võiksid öös seista sirge seljaga ning koidikuni vastu panna.”
Loitsumärkidega kilp ja raske oda olid kõige väiksemad ja kergemad, mis Qeranil leida õnnestus, ent Jardir tundis end nendega sellegipoolest kääbusena. Ta oli kaheteistkümnene ning kogunenud sõdalastest noorimgi oli temast viis aastat vanem. Teiste juurde astudes teeskles ta küll, et tunneb end mugavalt, aga väikseimatki kasvu mehed olid temaga võrreldes hiiglased.
„Esimesel ööl Labürindis pannakse iga nie’Sharum mõne teise sõdalase külge lõõga,” kõneles Qeran, „et nende tahtejõud ei murduks, kui alagai’d esimest korda peale tormavad. See hetk paneb proovile ka vapraima sõdalase südame. Sõdalane, kellega sind kokku määratakse, saab sinu ajin’pal’iks, verevennaks. Sa kuulad kõiki tema käske ja teid liidab side kuni surmani.”
Jardir noogutas.
„Kui sa öö üle elad, tuleb koidikul sinu juurde dama’ting,” jätkas Qeran.
Jardiri pilk pöördus õpetajale. „Dama’ting?” küsis ta. Ta ei kartnud silmitsi seista alagai’dega, kuid dama’ting’id ajasid talle endiselt hirmu nahka.
Qeran noogutas. „Üks neist tuleb, et ette ennustada sinu surma,” lausus ta, surudes maha judina. „Vaid tema õnnistusega saab sinust dal’Sharum.”
„Nad ütlevad, millal ma suren?” küsis Jardir kohkunult. „Ma ei taha teada.”
Qeran turtsatas. „Nad ei ütle sulle, poiss. Tulevik on ainult dama’ting’ile teadmiseks. Aga kui sinu tulevikus ootab argpüksisurm või siis aupaiste, teavad nemad seda veel enne, kui sina bido kaotad.”
„Argpüksisurma ma küll ei sure,” kostis Jardir.
„Ei,” nõustus Qeran, „ka mina arvan, et mitte. Kuid sa võid sellegipoolest hukkuda lollpea kombel, kui ei kuula oma ajin’pal’i ega ole ettevaatlik.”
„Ma kuulan hoolega,” lubas Jardir.
„Hasik avaldas soovi sinu ajin’pal’iks hakata,” ütles Qeran sõdalase poole viibates.
Kahe